Vaid ühest sõnumist piisab...

    Vaid ühest sõnumist piisab...

 Ragne jõi terrassil hommikukohvi, kui helises telefon. Naine võpatas, neelas lonksu auravat kohvi alla ning kaalus kas vastata võõra numbriga kõnele või mitte. Reeglina ta ei vastanud võõrastele kõnedele, kuid juba eelmisel õhtul oldi samalt numbrilt helistatud ning see tegi naise rahutuks.

„Jaa, Ragne kuuleb,“ vastasta ta ärritatult kõnele. Telefonis kuuldus vaid sügavat hingamist, naine ehmatas ning katkestas kõne. Ragne läks värisedes duši alla, pani eelmisel päeval soetatud türkiissinise kostüümi selga, tegi näole kerge meigi, kohendas soengut ning käivitas auto ja sõitis tööle.

„Pagan, telefon jäi koju!“ avastas ta sekretärilaua taha istudes. Ragne töötas suures puidufirmas sekretärina. Kena naisena ei visanud talle silma ainult kõhukas, slaavi juurtega suurfima boss, vaid ka enamuste lihttööliste pilgud peatusid Ragne peal. Ükskord olla lausa üks giljotiinipingil töötav, muidu viisakas ja tagasihoidlik meesterahvas endal kaks sõrme maha lasknud, jäädes tikkkontsadel ja miniseelikus tööle tõttavat Ragnet piiluma.

Tõsi küll, töölised sosistasid, et sekretäril olla laomees Raunoga, nelja lapse isa ja abielumehega armuafäär olnud. Peale nende vahelist tüli olla laomehele sulg sappa löödud. Küllap see nii võis ka olla, kuigi nende jalgu polnud keegi kinni hoidmas käinud. Aga nii nagu ikka, kus suitsu-seal tuld! Külajutud selles firmas levisid kulutulena, kuigi reeglina kiputakse arvama, et naised on suuremad külajuttude tegijad. Mehed on tegelikult suuremad, aga neid mehi meesteks nimetada oleks lausa patt. Nendel on loll komme uhkustada kui paljude naistega nad maganud on ja mis poosi nad harrastanud on. Need mehed teevad tihti suuga suuri sõnu, aga voodis on nad eikeegid, saamatud ja külmad jorsid, kes ainult endale mõtlevad. Pole siis ime, et neil naistega ei vea. Missugune naine ikka tahaks, et tema intiimelu sõpradega lahatakse?

Ragne mees Roland töötas kaugsõidukaptenina. Kodus viibis ta kahe kuu tagant kaheks kuuks. Siis ehitas ta usinalt enda ja Ragne ühiskodu suuremaks, ise naljatades, et igal tema kolmel tulevasel lapsel peab oma tuba olema. Ragne ainult noogutas ja muigas, kuna oli kunagi naistearsti käest teada saanud, et tal on ülipisike võimalus emaks saada, kuid viimasel ajal tundis ta ennast veidralt. Rolandile ta sellest rääkida ei söandanud, kuna kartis paaniliselt kaotada oma abikaasat, meest, kelle ta oma parimalt sõbrannalt kunagi vaid paari suudluse eest üle lõi.

Sellest, et Ragne poole aasta eest Rolandist aborti tegi, vaikis ajalugu.

Tööpäeva lõppedes oli Ragnel koju minemisega väga kiire, kohe nii kiire, et ta unustas kodu võtmed töölaua sahtlisse ning pidi firmasse tagasi sõitma. Ragne avas töökabineti ukse hetkel, kui boss päästikule vajutas. Naine röögatas, kummardus mehe najale nutma ja lubas Rolandile;“ma luban, et meie laps, keda ma südame all kannan, ehitab maja lõpuni.“

Kuidas kõik edasi kulges ja kuidas Ragne koju jõudis, seda ta enam ei mäleta, aga auto oli kenasti maja ette pargitud ja köögilaualt avastas ta telefonist avatud sõnumi.

Tere, Ragne!

Ma ei saanud, ma pidin meie armuafäärist su abikaasale rääkima. Ma jätsin meie armastuse nimel oma naise ja neli last maha, kuna selgus, et need ei olegi mu bioloogilised lapsed. Kahtlesin selles ammu, kuna lapsed läksid iga päevaga aina naabrimehe nägu. Ma ei ole hetkekski loobunud sind armastamast. Anna mulle andeks, et ma Rolandile oma nime valetasin, aga meie armastuse nimel...

Sind armastades, Rauno.

Selline sõnum ootas naist telefonis, mille Roland oli koju jõudes naise telefonist leidnud.

Unusta veel telefon koju, või midagi!

11. oktoober. 2016.a.
    Vana-Rääma