Laupäev, 30. september 2017

Laupäev ja seened-loogiline ju!

mis elukad need küll on?

 Nagu pealkiri juba ütleb, käisime täna seenel. Germot ma veel metsa ei võta aga ta juba liigub paremini ja pareneb jõudsalt. Eve ja Kaidiga käisime ja muidugi autojuhile eelkõige suured tänud, aitäh!

 Tegelikult olin hommikul päris hädas sest üksinda ei tahtnud metsa minna ja kamraade oli raske leida, kes on haige ja kes ei viitsi. Aga õnneks Eve ja Kaidi tulid.

 Umbes poole tunniga oli meil ämber juba täis, seeni jagub. Saime puravikke, pilvikuid, kreemriisikaid, kaseriisikaid, männiriisikaid, kuuseriisikaid jne...Aga mingeid imelikke isendeid nägime ka. Esimesel pildil on üks nendest, tulemasin tundub imepisikene. Meenutasid hiigelsuurt kukeseent, kasvasid samblas ja just nii alaspidi nagu nad pildil on. Siis oli mingeid kõrvu meenutavaid seeni mida me koju ajada ei osanud. Üldiselt tundus, et selles metsas ponud kaua keegi käinud sest paljud kaseriisikad ja suured puravikud olid vanad ja ussitanud, aga üht koma teist me ikka saime. Puravikud puhastasin ära ja panin sügavkülma sest võid oli kodus liiga vähe nende praadimiseks ja ma olin nii laisk ja ei viitsinud poodi ka minna. Teisi seeni kupatan juba kolmandast veest. Ma lisan alati vette ka soola. Ja peale kupatamist tükeldan ning panen soolvette, ei tee marinaadi, sest armastan soolaseeni. Nii hea talvel võtta ning koos sibula ja hapukoorega salatiks teha. Ma isegi panen seda salatit saiale, sobib ka sooja keedukartuliga. Nämma!

 Külaisi jõudsin ka võõrustada ning õige mitut. Olen ju tubli :P Ok, ok, käisin ise ka külakorda, nüüd kustud, pestud ja kammitud ning hakkan vaatama mis fb-s teoksil.

 Väike fotogalerii ka:
just seal me käisimegi, jah...
isegi sellist asjandust kohtasime ;)
perroonil...
ilusad iseenesest...
hiigelpuravik...
kõrvu meenutavad seened...
puhastatud puravikud...
enamus kreem- ja kaseriisikad pesukausis...


30. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Reede, 29. september 2017

Fotosessioon Pärnu Postimehele (19.09.17)

foto: Urmas Luik

  19. septembril tegi fotograaf Urmas Luik minust fotosessiooni ajalehe Pärnu Postimees tarvis, kõikide siin blogipostituses olevate fotode autor on just tema. Artikli kirjutas Tõnu Kann ja see ilmus 23. septembri numbris. Urmase lahkel loal jäädvustan fotod ka oma blogisse ja facebooki albumisse.

Artiklit saate lugeda SIIT.

 Aitäh Urmas ja Tõnu! Oli meeldiv koostöö!


29. september. 2017.a.
Vana-Rääma
Pärnus on Luule tänav täitsa olemas..
Kased on mu lemmikud juba lapsest saati...Jaansoni rajal kaskede vahel...
ikka koos lemmikpuudega...
Spordihalli ees oma kõige uuemat raamatut lugemas...
Oma lemmikkohas-Jaansoni rajal

Jaansoni rada 72.päev


 Pärast kahepäevast kirjutamist tuli paus teha, ehk siis ennast liigutada. Ma ei suuda enam pikalt toas paigal olla, kuigi alles möödunud talvel tuli ette lausa 4 päevaseid tsükleid, mil ma õues ei käinud. No olin kirjutamisega nii ametis ja talv ei meeldi mulle, nii need kilod aina juurde tulid. Ma ju ei jaksanud eriti liikuda ka, hakkasin juba paarisajal meetril hingeldama ja tahtsin istuda. Täna on vastupidi. Läbisin 8 km ja istusin alles poolteist kilomeetrit enne raja lõppu.

 Mõnus ilm on, minge õue! Mu enesetunne on hea, gefilus joodud, lausa 2 klaasi, sest janu oli ja mulle see maitseb ka. Olengi enamasti ühe toidukorra päevas vahetanud gefiluse vastu ning seda just peale rajalt tulemist. Täidab kõhtu ja on kasulik ka.

 Esmaspäeval nägin nn rajametsas seeni, udulehtrikke. Aga siis ei olnud kilekotti ega ühtegi teist kotti ka kaasas ning minust need metsa jäidki. Täna võtsin spetsiaalselt kilekoti kaasa, et siis 2 ühes, tervisesportimine ja korilase kire rahuldamine. Aga võta näpust, udulehtrikud olid tänaseks vanad ja ussitanud. Pikalt on kuiv olnud ja sellepärast seened ussitavad ka rohkem. Ilmselt pole mõtet ka homme metsa minna, kui just öösel sadama ei hakka.

 Nüüd aga kohustuslik fotogalerii ja kirjutama.

vallatu kurv...
2 km läbitud...
loodus...
3 km läbitud...
mulle meeldivad kohutavalt kased...juba lapsepõlvest...
4 km läbitud...
vaid veidike sillani...
kalameeste paat podises jõel...
udulehtrikud...
esimene istepaus...
tüüne jõgi...

Olge mõnusad!


29. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 28. september 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum



 

  1. peatükk

   Kui Lembit ja Maris õnnetuseõhtul Mathilde majja jõudsid, säras maja tuledes. See ehmatas saabujaid veidi, kuid peagi tundsid nad külalises Antsu ära. Maris ei suutnud mõista miks Ants ta vanatädi majja tagasi tulnud oli, kuna tal oli ennist koju minekuga justkui tuli takus. Aga Marisel ei jagunud jõudu Antsu käest asja lähemalt uurida, ta viskas Mahtilde verandatuppa pikali, haaras vanatädi pleedi enda embusse ja uinus üsna varsti Mathilde lõhna peale millest pleed läbi imbunud oli. Tema jaoks oli see kodu lõhn, armastuse lõhn, hoolivuse ja töökuse lõhn, sest just selline vanatädi oli. Tüdruk mäletab ennast juba lapsena Mathilde voodis uinumast. Mitte kuidagi ei tahtnud tal uni mujal peale tulla, kui vanatädi voodis. Ühel korral, kui vanatädi toona pisikest Maris korrale kutsus, et olla juba teine suur tüdruk ja peab oma voodis magama, oli Maris isegi veidi solvunud, kuid ta ei julenud tunnistada, et tal ei tule ilma kodulõhnata uni. Tüdruk läkski oma voodisse, ootas millal Mathilde magama jääb, tõstis ettevaatlikult memme ninalt prillid, asetas raamatu öökapile ning võttis Tilde pearäti ning hiilis sellega hiirvaikselt oma tuppa ning uinus silmapilkselt.
  Mathilde ärkas, hakkas prille otsima, kuna ta oli juba harjunud prillidega magama. Memm oli prillide sangad nikerdanud kummist ning need ei tulnud tal magades ka eest. Ja koos raamatuga oli ta ka juba harjunud voodit jagama, kuigi vahel oli see hommikuks paras kapsas. Unesegane memm hakkas prille otsima ning leidis need lõpuks öökapilt, nagu ka raamatu. Mathilde ehmatas ja arvas, et Johhannes on krutskeid teinud, nagu taadil vahel kombeks oli, kuid taati ei olnudki kodus, see oli juba varajase koiduga kalale läinud.
  „On ikka taat! Olen talle tuhat korda öelnud, et just hommikuti on mu silmanägemine kõikse halvem! Katsu sa käsikaudu kemmergusse minna, kui lükkad seda minekut vastu hommikut üha edasi ja tahad viimasel minutil joostes minna! Ma sellele Juhanile ehitan!“ oli Tilde hommikul päris tõre.
  Maris kuulis tulist kurja kiruvat vanatädit ja ta lausa ehmatas voodis istukile. Pani pearäti voodi alla peitu ning jäi edasist ootama. Kuuldes kemmergu ukse kriuksumist, võttis tüdruk pearäti ja jooksis sellega memme tuppa, et see omale kohale tagasi asetada, kuid jäi memmele vahele.
  „Ah, sa va sindrinahk! Sina tegidki vana inimese üle nalja jah!? Tunnista ülesse, va marakratt!? „ noomis Tilde Marist pooleldi muheledes, kuid tüdruk ei saanud sellest aru, tal oli nutumaik suus.
  „Tule siia, mu kullakallis! Tule memme õpasse! Ei ole midagi hullu, ma mõistan, et tahtsid vaid head. Sa oledki headus ise. Ega ei ole ilus prillidega magama jääda, pigem on ohtlik. Ja ega ei ole ilus ka raamatukogust laenutatud raamatut kapsana tagasi viia, teised tahavad ka ju lugeda. Sa oled nii hooliv, mu kullake!“ pühkis Mathilde Marise põselt pisara.
  „Memm, aga, ma natuke kardan oma toas magada. Mul ei tule üldse und peale.“ peitis Maris tõelise põhjuse hädavale taha või õigem oleks öelda, et varjas peamist põhjust. Ja Mathilde ei saanudki teada ning teda edasine ei huvitanud ka. Talle oli tähtis, et ta lemmiksugulane tunneks ennast tema juures hästi, et ei nutaks ega nukrutseks. Lapse heaolu nimel oli Mathilde valmis milleks iganes. Samas memm teadis ka, et taat armastab vahel tema kulul nalja teha ja seda kindlasti mitte halva pärast, ikka hea pärast. Vene mehele omast temperamenti ei saa ju alla suruda, nagu eestlased seda teha oskavad, või suudavad. Vene mees on vene mees, otsekohene ja julge, vahel ehk isegi liiga julge, sest juba lapsena leidis Maris ennast situatsioonist, et ta oleks nagu viies ratas vankri all. Johhannes kippus igal võimalusel oma naist musutama ja hellitama. Eriti kurjaks sai Mathilde siis kui taat Marise nähes ta tagumikku patsutama hakkas. „Kas sa saad, vanamees! Lapse nähes ei tohi!“ tõreles ta. Aga taat ei olnud ka sõnaaher, „Ei saa ju, lapse nähes!“ muheles ta. Mille peale Mathilde muidugi kulmu kortsutas, teades, et ta lemmiksugulane on väga terava mõistusega tüdruk, et tabab kergesti nooti, kuigi lapsi kiputakse rumalatest tituleerima. See on vale.
  „Ühte ma ütlen sulle, pea oma suu! Ma ei taha, et kõik sellest teada saavad! Ka seintel on kõrvad!“ üritas purujommis Lembit Antsu korrale kutsuda, kui mehed olid mitme tunni jooksul liitrise hundijalavee ära lahjendanud. Marisel läks uni, sest jommis inimeste hääletämber läheb eriti valjuks. Pealegi tabas ta ennast hirmult, et Mathilde majas käib jooming ja mehed hakkavad kaklema.
  „Mida te teete siin!!?? Kas teil häbi ei ole?! Mathilde on kriitilises seisus ja teie kuritarvitate tema külalislahkust! Mine kohe magama, Lembit! Sina Ants hakka juba heaga koju minema! Jeerum küll, niikui selja pöörad, on neil kohe vaja lollusi teha, mehed!“ ärkas tõre Maris. Ants ajas ennest sõnagi lausumata taburetilt püsti, kohendas dressipluusi ja taarus uksest välja. Lembit põrnitses Marist altkulmu. Mitte, et ta tüdrukut vihkaks, aga talle ei meeldinud, et naised majapidamises ohjad oma kätte võtavad, ehkki see ei olnud tema majapidamine, aga hundijalavesi oli oma töö teinud ja purjus inimene tihtilugu ei taju ega kuule, ta on mõtetega pudelis nii kinni ja ta aju töötab vaid selles suunas, et saaks ühe punnsuutäie vähemalt veel. Sugulased jäid mõneks ajaks teineteist põrnitsema ja tundus, et kumbki ei taha alla anda.
  „Kuule plika, kelleks sa ennast õige pead!? Endal alles nina piimane ja kamandab!“ tegi umbjoobes Lembit omast arust nalja.
  „Ma sulle teen siin piimast nina! Sa pead loetud tundide pärast autorooli minema ja ära üldse kavatsegi mingit vabandust otsima hakata! Kas sa ise ka aru saad millega te hakkama saite!? Su oma õde on haiglas, kuulsid, su oma õde! Mine magama või ma lihtsalt astun siit uksest praegu välja.“ oli ärritunud Maris vist kõigeks võimeline. Kuigi Mathilde oli talle maast madalast õpetanud, et purjus meestega vaielda on sama mis hane selga vesi, ei suutnud Maris ikkagi oma emotsioone taltsutada. Liiga valus päev oli seljataha jäänud ja need valud süvenesid iga hetkega. Lembit tuikus kemmergu poole, omal pilk nagu pimedal, tahtis seda Marisele suunata, aga tal oli omadega liigagi palju tegemist, et isegi ukselingile ei saanud pihta, Maris pidi teda aitama. Peale kemmergust naasmist kukkus ta köögisohvale ja mõne hetke pärast kostus vaid norskamist. Marisel ei tulnud aga sellel ööl enam und. Närvid olid liiga läbi. Korraga hakkas tal ka kahju Antsust kelle ta öötundidel majast välja lõi. Ikkagi vana mees ja üks parimaid vanatädi sõpru, kui mitte öelda, et ainuke. Pisarad märgasid Marise põsesarnad ja ta hakkas neid uputama alkoholisse. Lisaks sajale grammile viinale mis meestest pudelipõhja jäänud oli, avastas Maris külmkapist veel ühe pooliku, avas selle ja tegi endale päris kange kokteili. Olles umbes kolm koksi hingealla kallanud, hakkas naine endaga valjul häälel rääkima, tormas paljajalu õue ja röökis täiest kõrist.“ Ma vihkan sind, Trevor! Vihkan kogu südamest, kas kuuled!? Sa oled vastik! Sa oled maailma vastikum inimene! Pettur! Hale! Kuuled vä, sa oled kõige haledam inimene maamunal! Valevorst! Sitapea! Kõik mehed on sitapead! Eranditult kõik! Ma vihkan teid, isased, vihkan!“ ning purskes nutma. Mitte keegi ei tulnud teda lohutama, mitte keegi. Ta oli nagu üksinda selles suures ja ebaõiglases maailmas. Ihuüksinda. Ei olnud tema kõrval kedagi kes teda lohutaks. Isegi puud, põõsad, linnud ja lilled, keda ta Tilde-memme juures oma suurteks sõpradeks pidas, vaikisid ja ei lohutanud teda. Neid ei olnud tema jaoks olemas, ega ka mitte teda nende jaoks. Kõige hullem oli veel see, et Maris kartis üksindust, kartis viibida Tilde majas üksinda, kartis vist ka iseennast. Aga tal tuli sellega leppida, tuli seda taaka kanda, sest ta sisendas endale, et tema kooselu Trevoriga on läbi. Ta sisendas endasse tohutu kurjuse, mis ühes alkoholiga inimesesse voolab, hakkab joojat halvama ja sööma. Alkohoolik või alkouimas inimene hakkab maailma nägema tumedates toonides või üldse värvituna. Temas sureb empaatia mis oli enne joomist kohal number üks. Ta hakkab teistes inimestes vigu nägema ja endas mitte. Tunneb ennast maailma nabana, ainuõigena, tal peab alati õigus olema ja jääma. Teiste mured ei lähe talle enam korda või õigemini ta ei näe ega taju enam neid, sest ta ei näe enda muresidki, ei näe isennastki. Vaimupimedus neelab alkohooliku üleni endasse, suleb ta silmad värvide ees ja hakkab negatiivsust tooma ja võimendama. Marisest sai ühe ööga nagu monstrum, koletis kes vihkas kogu maailma. Ta ürits kordi purujommis Lembitut äratada, sõimas teda, ropendas ja räuskas nagu padujoodik. Ta ei olnud enam tema ise. Kurjus oli kurbuse temas matnud ja endale Marise sisse suure pesa teinud kus ta aktiivset elu elas.  


28. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Ees ulgumere...


  EES ULGUMERE...

tuul võbiseb
keset laternate kuma
all taevalaotuse
päeva hiilib õdak

seisan lapsepõlves
liimitud juustega
nukk kaenlas
roheline kleit toetamas
mu valgeid
juuksekiharaid
kuresaapad jalas

ootan valget laeva
ootan ulgumerelt
koju isa
aga laev ei tule
aga isa ei tule

taevas itkeb
ja mina
koos temaga
aga minu
pisard on
soolased


28. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Fluidum



   FLUIDUM

vaob
päevavalgusesse
algav koidik
kui inimlaps näeb
akna taga und
see une-ärkamise
vaheline köidik
on tihti uinutav
ja vahel valus
sund

sa tõused
nühid silmi
ringutad
käid kusel
kuid ikka uneniite
enesega vead
ei ole erksad
sinu silmad
hommikused
sa tusatsed
ja päevahakku
nead

las sõgenevad
unelmaisse tajud
kui suvesosinail
su silmi naaldub
eha
see fluidum peagi
igavikku vajub
kui aida ulu-all
seal õide
puhkeb
reha


27.-28. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 27. september 2017

...


  ...

aeg vuliseb veena
kärestikust alla
tuulepealne maa
rüüpleb ta enesesse
aurustab ja
sülitab välja
nagu vulkaan
laava

ajaratta kodarad
on roostes
kriuksuvad kui
vaarisa jäsemed
mis rindelt
kokku korjati

õnneks on
ajahoovad
õlitatud



27. september. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1.   peatükk
  „Ma pean teile kahjuks teatama, et teie sugulase, Mathilde tervis on saatuse teha...“ Trevor vaatas raviarsti apaatse pilguga, nagu oleks kogu maailmast ükskõik. Tema mõtted tiirlesid ainult Marise juures.
  „Mis sellele Marisele küll sisse läks? Mis asi teda küll hulluma pani? Mis mu naisega juhtunud küll on? Just praegu vajan ma kõige rohkem tema lähedust, tema hingeõhku, tahan näha ta taevasiniseid ja säravaid silmi. Just praegu...Mis ometi minu ema ja tema vahel toimub? Miks mu ema pole kunagi leppinud sellega, et ma Marist armastan? Ma ei suuda enam! Ma eiii suuudaaa!“ lausa röökis Trevor.
  „Trevor-poiss, mis lahti? Miks sa karjud nii? Kogu haigla kajab. Näed, jäime meiegi veel täna ööseks haiglasse, kuid juba homme saame koju ehk. Panin just Augustit magama, kui kuulsin su ahastust. Räägi nüüd.“ nõudis Mirell.
  „Mida ma sulle räägin? No, ütle mida ma peaksin oma lihasele emale rääkima või millest ma peaksin sinuga rääkima? Miks sa ometi ei suuda leppida Marisega? Miks sa ei suuda leppida sellega, et ma teda armastan ja ta minu naine on? Minu armastatud naine. Ilma temata ei ole lihtsalt mu elul mõtet! No, ei ole!“ kurtis Trevor.
  „Kullake, ma ei vihka su naist. Vabandan, kui olen sellise mulje jätnud. Ja kui ma sulle ausalt tunnistan siis mu mees on minust hoopis teise inimese teinud. Temale võlgnen oma elu ja armastuse. Enne Antsuga tutvumist ei olnud ma päris mina ise. Ilmselt sinu isa surm tegi minust kellegi teise. Tahtsin elada sinu elu, aga seda ka vaid ikka sinu heaolu nimel. Mu päevad olid ühtemoodi hallid, kohati tühjad ja mõttetud. Mulle tundus, et minu elu on viimaseid kurve võtmas ja need kurvid hirmutasid mind. Ma ise hirmutasin ka ennast. Kõik tundus käest kaduvat, seal hulgas ka sina. Eks ma sellepärast ilmselt kippusingi sinu elu elama, juhtima. Ma olen ilmselgelt inimene kes ei suuda teise pooleta elada, sõltun temast palju. Ma ei oska ilma armastuseta elada. Mul lihtsalt peab mees kõrval olema ja minu puhul ilmselt kehtib ka see, et inimene on ilma teise pooleta poolik. Mina olin. Enam ei ole. Kallis pojake, mina olen sul alati olemas, olin ka siis kui me ei kohtunud. Vaevlesin südamevalus, aga kartsin, tundsin valehirmu, valehäbi. Vaatamata sellele, et Ants tähendab mulle kogu mu elu, ei ole lakanud ma ka sind ja su isa armastamast. Ants avas mu silmad, ravis mu silmadelt ja silmelt pimedusekae, õpetas mind armastama, tegi mind valgustatuks.
  Tähtis on vaid see, et sa ellu jäid, et ka meie ellu jäime. Ükski auto ei korva kadunud inimest, mitte ükski! Auto saame alati uue osta, aga inimest enam tagasi ei too, kui ta on läinud. Loodan südamest, et sinu ja Marise erimeelsused leiavad lahenduse. Maris küll mainis mingit sohilast, aga ma ei tea mida või keda ta selle all mõtles. Liiga palju on viimasel ajal juhtunud, liiga palju traagikat on meie elus, meie suguvõsasm, aga elus ei ole lahendamatuid asju, lihtsalt igal asjal on oma koht ja aeg. Küll kõik laabub. Usu mind! Usu eelkõige ennast! Lähedaste õla tundmine enda kõrval on just praegusel hetkel kõige tähtsam. Mina olen üliõnnelik, et sinuga taas kohtusime, üliõnnelik, kas kuuled!?“ rääkis Mirell südamesõnadega.
  „Aga ema, mida sa varjad minu eest? Miks sa kadunsid ja jätsid mind südamevalusse? Mis oli selle peamiseks põhjuseks? Sa jätad midagi rääkimata. Oled kogu elu jätnud, ma tunnetan. Jah, ma mõistan, et su lapsepõlv polnud kuigi kena, kasvasid kasuvanematega, aga ikkagi? Kes on su pärisvanemad? Kas sa tead ja hoiad seda minu eest saladuses? Miks sa ei räääägiii!!??“ puhkes Trevor nutma. Mirellil polnud võimalik pojale vastata, sest viimane talutati palatisse ning talle manustati rahustit.
  „Tohter, kui kauaks meie pisipojaga peaksime haiglasse jääma? Me ju tunneme ennast hästi, kuigi olen suures südamevalus poja Trevori ja Mathilde pärast. Kas Trevor peab siia pikemaks jääma? Ta on nii endast väljas, et võib äkki midagi halba juhtuda. Ma olen nii mures.“ kurtis Mirell arstile hingevalu, aga mitte selle üksikasju, kuigi valu oli palju sügavam. Aga ta oli naine kes võõrale päris oma isiklikku elu kurta ei tahtnud.
  „Täna ööseks peab Trevor kohe kindlasti siia jääma. Ma usun, et veel mõneks päevaks. Loodame, et mingeid komplikatsioone ei teki ja teie poeg saab sellest vapustusest võitu. Eelkõige sugulaste lähedus on kõige parim ravim, aga ka Trevori enda tahtejõud. Praeguses hingeseisundis ei ole mõistlik teda nii ehk naa koju lubada. Patsient Mathildega on asi aga hullem, kriitilisem. Tema seisund on nagu on, aga loodame paremat. Ja teie ise vajate ka puhkust. Võimalik et saate homme koju. Õde hoiab teie pojal silma peal, minge oma pisipojaga magama. Või vajate unerohtu?“ küsis arst.
  Mirell läks, beebit kätel äiutades, palatisse. Enne veel veendus kas Trevor on kenasti oma palatis. Oli ja magas. Ka Mathilde seisund püsis muutusteta, aga tema lamas õdede valvsa pilgu all. Kui August oli magama jäänud, jalutas Mirell tagasi Mathilde palatisse ja jäi memme üksisilmi piidlema. Miks küll see võõras memm talle nii armas ja kdune tundus? Kas sellepärast, et Mirell arvas, et Mathilde on tema pojale tervelt aasta ema eest olnud ja kodu pakkunud? Kas sellepärast, et abitud ja voodi külge aheldatud inimesed äratavad kaastundenoodi ka isegi kõige apaaatsemana tunduvates inimestes? Mitte küll seda, et Mirell nende hulka kuuluks. Kas sellepärast, et Mahtilde oli just see kes Mirelli seltskond kutsus ja lausa sundis minema, et naine saaks ka väljaspool kodu oleva maailmaga suhelda? Kas sellepärast, et Mathilde oli tema kalli Antsu ainuke sõber, keda Mirell teadis? Või oli selle taga midagi veel sügavamat, mingi saladus millest ka Mirell ise teadlik ei olnud? Kas mitte ei otsinud Mirell võõras naises oma lihast ema kes küll Mirelli juba sünnitusmajas hülgas? Miski justkui tahtis Mirelli südant seest kiskuda, tal oli kohutavalt valus. Lõpuks rahunes ta Antsu peale mõeldes ja teda tänades, et oli aidanud naises armastusetunde ellu äratada ja taas emaks saada. Mirell ei teadnud ise ka. Ta istus Mathilde voodi kõrval, pea kätele toetamas ja silm vajus vägisi kinni. Nii raske oli siit lahkuda.
  „Emps, kuule, tule siit ära. Lase Tildel olla. Tule, tule, ärka üles!“ kuulis tukkuma jäänud Mirell ühtäkki Trevori häält. Naine tõstis pea, avas silmad ja lausa vajus poja käte vahele. Väsitav päev oli oma töö teinud. Trevor, ise veel õnnetusest nõrk, haaras oma ema käevangu ja talutas ta oma palatisse, kus juba August häälitses. Trevor pani vennale luti suhu ja ta nägi väikevenna suul tänulikku naeratust ning tegi beebile naljakid grimasse, kuni ema uinus. Trevor võttis Augusti ja sulges enda järel palatiukse. Ta läks vennaga oma palatisse, vahetas Augusti mähkmed ja hakkas teda beebitoiduga söötma. Lõpuks nad uinusid, vend venna kaisus.
  „Aappi, kus mu poeg on!? Appii!!??“ kajas mõne tunni pärast üle haigla paaniline Mirelli kisa. Valveõde suutis õnneks unerohust uimase naise maha rahustada. Mirell piilus poja palati ukse vahelt sisse ja see vaatepilt mis talle avanes, selle jaoks polnud sõnu. Tema kaks poega magasid armsasti teineteise kaisus, tema kaks kallimat inimest. Mirell läks oma palatisse tagsi ja magas ühe jutiga hommikuni, sest südamerahu oli tagasi saadud. Sellel hetkel ei mõelnud ta isegi Mathildele ega Antsule. Uni sai kõigest võitu.
  „Einoh muidugi, hirm oli et rongaisa staatus poogitakse sulle külge vä?! Või pääsed alimentide maksmisest, et oma sohilast siin kussutad vä? Õudne isa tuli nüüd välja! Ma vihkan sind! Kuuled!!! Vihkan kogu südamest! Ja ära üritagi mind enam oma valedega ära osta, tõde on paljastunud! Olen ikka sinisilm olnud küll! Ma ei taha enam eladaaaa!“ ärkas kogu haigla hüsteeritseva Marise kisa peale, kui viimane varahommikul Trevori palatist sisse astus ning Trevorit ja Augustit seal magamas nägi. Lembit küll üritas Marist peatada kuid tulutult. Naise raev oli nii suur, et vanaonu jõud ei hakanud lihtsalt talle peale. Hea, et midagi hullemat veel ei juhtunud. Armukade naine võib ju väga julm ja vastutustundetu olla.

  „Aitäh, kallis tütreke, et mulle toeks olid!“ naeratas Mathilde Mirellile, kui ta tundis Mirelli käsi oma pead silitamas.  


27. september. 2017.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 26. september 2017

Jaansoni rada 71.päev


 Täna läbisin 9,7 km. Käisin üksinda kepikõndimas, aga nägin rajal palju tuttavaid. Nii ilus ilm lihtsalt ei lubanud mul vähema vahemaaga leppida. Pärnus on täielik suvi ja ma natuke kahetsen et panin paksemad dressikad jalga.

 Ma pole üldse väsinud, tunne on sama nagu peale 6 km läbimist. Ausalt. Kui veel eile ja üleeile olid jalad hüppeliigese kohapealt veidi kanged, siis tänaseks on kõik ok. Üleeile lihtsalt olid ilmselt mul valed jalatsid jalas, Portugalist toodud tennised, mille sisetallad on kahjuks paberist ja lähevad kõndides kortsu ning tekitavad ebamugavust. Pean neile uued sisetallad ostma, sest olen tenniseid kandnud vaid 2 korda ja paber on lihtsalt katki. Muidu on need mugavad ja ilusad. Aga ilmselt on mu jalad harjunud vanade ja armsate tossudega, kes/mis on juba parajad pensionärid, aga mugavad.

 Tore oli kohata rajal Ullat, kes ka tervisesporti harrastamas käib. Nii me umbes 2 ja pool kilomeetrit koos rajatasimegi. Temal on küll Raeküla mets ligemal ja metsarada on alati mugevam, aga ikkagi oli tore kokku "joosta!" Teinekordki, eks?

 Pärnu on imeilus linn, nii jäädvustasin teda fotodele. Fotoaparaadiga tulevad ju ilusamad fotod ka. Tahtsin eile leitud udulehtrikud metsa alt ära korjata aga keegi oli minust juba ette jõudnud. Ja korilasena peatus mu pilk jätkuvalt iga põõsa ja puu all. Jätsin seened kasvama. Minge korjama!

 Nüüd aga fotogalerii ja siis süüa tegema. Evele ja Kaidile tänud "lapsehoidmise" eest! ;)

jätkuvalt kestab lemmikmaja renoveerimine..
päikeseline sügis(rada)...
2 km läbitud...
kohustuslik selfi...
3 km läbitud...
Pärnu Rannajooks tulekul...
ilus vaade 4 km-l...
4 km läbitud...
kohe jõuan sillale..
sillal...
lemmikkohas...
6 km läbitud...koos Ullaga.
ilus...
....
7 km läbitud...
võrratu!
kunagise kodukoha juures, Väike-Jõe tänaval...
8 km läbitud....
kodurajoon paistab...
9 km läbitud ja natuke veel koju...

26. september. 2017.a.
Vana-Rääma