- peatükk
„Ma pean teile kahjuks teatama, et teie sugulase, Mathilde tervis
on saatuse teha...“ Trevor vaatas raviarsti apaatse pilguga, nagu
oleks kogu maailmast ükskõik. Tema mõtted tiirlesid ainult Marise
juures.
„Mis sellele Marisele küll sisse läks? Mis asi teda küll
hulluma pani? Mis mu naisega juhtunud küll on? Just praegu vajan ma
kõige rohkem tema lähedust, tema hingeõhku, tahan näha ta
taevasiniseid ja säravaid silmi. Just praegu...Mis ometi minu ema ja
tema vahel toimub? Miks mu ema pole kunagi leppinud sellega, et ma
Marist armastan? Ma ei suuda enam! Ma eiii suuudaaa!“ lausa röökis
Trevor.
„Trevor-poiss, mis lahti? Miks sa karjud nii? Kogu haigla kajab.
Näed, jäime meiegi veel täna ööseks haiglasse, kuid juba homme
saame koju ehk. Panin just Augustit magama, kui kuulsin su ahastust.
Räägi nüüd.“ nõudis Mirell.
„Mida ma sulle räägin? No, ütle mida ma peaksin oma lihasele
emale rääkima või millest ma peaksin sinuga rääkima? Miks sa
ometi ei suuda leppida Marisega? Miks sa ei suuda leppida sellega, et
ma teda armastan ja ta minu naine on? Minu armastatud naine. Ilma
temata ei ole lihtsalt mu elul mõtet! No, ei ole!“ kurtis Trevor.
„Kullake, ma ei vihka su naist. Vabandan, kui olen sellise mulje
jätnud. Ja kui ma sulle ausalt tunnistan siis mu mees on minust
hoopis teise inimese teinud. Temale võlgnen oma elu ja armastuse.
Enne Antsuga tutvumist ei olnud ma päris mina ise. Ilmselt sinu isa
surm tegi minust kellegi teise. Tahtsin elada sinu elu, aga seda ka
vaid ikka sinu heaolu nimel. Mu päevad olid ühtemoodi hallid,
kohati tühjad ja mõttetud. Mulle tundus, et minu elu on viimaseid
kurve võtmas ja need kurvid hirmutasid mind. Ma ise hirmutasin ka
ennast. Kõik tundus käest kaduvat, seal hulgas ka sina. Eks ma
sellepärast ilmselt kippusingi sinu elu elama, juhtima. Ma olen
ilmselgelt inimene kes ei suuda teise pooleta elada, sõltun temast
palju. Ma ei oska ilma armastuseta elada. Mul lihtsalt peab mees
kõrval olema ja minu puhul ilmselt kehtib ka see, et inimene on ilma
teise pooleta poolik. Mina olin. Enam ei ole. Kallis pojake, mina
olen sul alati olemas, olin ka siis kui me ei kohtunud. Vaevlesin
südamevalus, aga kartsin, tundsin valehirmu, valehäbi. Vaatamata
sellele, et Ants tähendab mulle kogu mu elu, ei ole lakanud ma ka
sind ja su isa armastamast. Ants avas mu silmad, ravis mu silmadelt
ja silmelt pimedusekae, õpetas mind armastama, tegi mind
valgustatuks.
Tähtis on vaid see, et sa ellu jäid, et ka meie ellu jäime. Ükski
auto ei korva kadunud inimest, mitte ükski! Auto saame alati uue
osta, aga inimest enam tagasi ei too, kui ta on läinud. Loodan
südamest, et sinu ja Marise erimeelsused leiavad lahenduse. Maris
küll mainis mingit sohilast, aga ma ei tea mida või keda ta selle
all mõtles. Liiga palju on viimasel ajal juhtunud, liiga palju
traagikat on meie elus, meie suguvõsasm, aga elus ei ole
lahendamatuid asju, lihtsalt igal asjal on oma koht ja aeg. Küll
kõik laabub. Usu mind! Usu eelkõige ennast! Lähedaste õla
tundmine enda kõrval on just praegusel hetkel kõige tähtsam. Mina
olen üliõnnelik, et sinuga taas kohtusime, üliõnnelik, kas
kuuled!?“ rääkis Mirell südamesõnadega.
„Aga ema, mida sa varjad minu eest? Miks sa kadunsid ja jätsid
mind südamevalusse? Mis oli selle peamiseks põhjuseks? Sa jätad
midagi rääkimata. Oled kogu elu jätnud, ma tunnetan. Jah, ma
mõistan, et su lapsepõlv polnud kuigi kena, kasvasid
kasuvanematega, aga ikkagi? Kes on su pärisvanemad? Kas sa tead ja
hoiad seda minu eest saladuses? Miks sa ei räääägiii!!??“
puhkes Trevor nutma. Mirellil polnud võimalik pojale vastata, sest
viimane talutati palatisse ning talle manustati rahustit.
„Tohter, kui kauaks meie pisipojaga peaksime haiglasse jääma?
Me ju tunneme ennast hästi, kuigi olen suures südamevalus poja
Trevori ja Mathilde pärast. Kas Trevor peab siia pikemaks jääma?
Ta on nii endast väljas, et võib äkki midagi halba juhtuda. Ma
olen nii mures.“ kurtis Mirell arstile hingevalu, aga mitte selle
üksikasju, kuigi valu oli palju sügavam. Aga ta oli naine kes
võõrale päris oma isiklikku elu kurta ei tahtnud.
„Täna ööseks peab Trevor kohe kindlasti siia jääma. Ma usun,
et veel mõneks päevaks. Loodame, et mingeid komplikatsioone ei teki
ja teie poeg saab sellest vapustusest võitu. Eelkõige sugulaste
lähedus on kõige parim ravim, aga ka Trevori enda tahtejõud.
Praeguses hingeseisundis ei ole mõistlik teda nii ehk naa koju
lubada. Patsient Mathildega on asi aga hullem, kriitilisem. Tema
seisund on nagu on, aga loodame paremat. Ja teie ise vajate ka
puhkust. Võimalik et saate homme koju. Õde hoiab teie pojal silma
peal, minge oma pisipojaga magama. Või vajate unerohtu?“ küsis
arst.
Mirell läks, beebit kätel äiutades, palatisse. Enne veel veendus
kas Trevor on kenasti oma palatis. Oli ja magas. Ka Mathilde seisund
püsis muutusteta, aga tema lamas õdede valvsa pilgu all. Kui August
oli magama jäänud, jalutas Mirell tagasi Mathilde palatisse ja jäi
memme üksisilmi piidlema. Miks küll see võõras memm talle nii
armas ja kdune tundus? Kas sellepärast, et Mirell arvas, et Mathilde
on tema pojale tervelt aasta ema eest olnud ja kodu pakkunud? Kas
sellepärast, et abitud ja voodi külge aheldatud inimesed äratavad
kaastundenoodi ka isegi kõige apaaatsemana tunduvates inimestes?
Mitte küll seda, et Mirell nende hulka kuuluks. Kas sellepärast, et
Mahtilde oli just see kes Mirelli seltskond kutsus ja lausa sundis
minema, et naine saaks ka väljaspool kodu oleva maailmaga suhelda?
Kas sellepärast, et Mathilde oli tema kalli Antsu ainuke sõber,
keda Mirell teadis? Või oli selle taga midagi veel sügavamat, mingi
saladus millest ka Mirell ise teadlik ei olnud? Kas mitte ei otsinud
Mirell võõras naises oma lihast ema kes küll Mirelli juba
sünnitusmajas hülgas? Miski justkui tahtis Mirelli südant seest
kiskuda, tal oli kohutavalt valus. Lõpuks rahunes ta Antsu peale
mõeldes ja teda tänades, et oli aidanud naises armastusetunde ellu
äratada ja taas emaks saada. Mirell ei teadnud ise ka. Ta istus
Mathilde voodi kõrval, pea kätele toetamas ja silm vajus vägisi
kinni. Nii raske oli siit lahkuda.
„Emps, kuule, tule siit ära. Lase Tildel olla. Tule, tule, ärka
üles!“ kuulis tukkuma jäänud Mirell ühtäkki Trevori häält.
Naine tõstis pea, avas silmad ja lausa vajus poja käte vahele.
Väsitav päev oli oma töö teinud. Trevor, ise veel õnnetusest
nõrk, haaras oma ema käevangu ja talutas ta oma palatisse, kus juba
August häälitses. Trevor pani vennale luti suhu ja ta nägi
väikevenna suul tänulikku naeratust ning tegi beebile naljakid
grimasse, kuni ema uinus. Trevor võttis Augusti ja sulges enda järel
palatiukse. Ta läks vennaga oma palatisse, vahetas Augusti mähkmed
ja hakkas teda beebitoiduga söötma. Lõpuks nad uinusid, vend venna
kaisus.
„Aappi, kus mu poeg on!? Appii!!??“ kajas mõne tunni pärast
üle haigla paaniline Mirelli kisa. Valveõde suutis õnneks
unerohust uimase naise maha rahustada. Mirell piilus poja palati ukse
vahelt sisse ja see vaatepilt mis talle avanes, selle jaoks polnud
sõnu. Tema kaks poega magasid armsasti teineteise kaisus, tema kaks
kallimat inimest. Mirell läks oma palatisse tagsi ja magas ühe
jutiga hommikuni, sest südamerahu oli tagasi saadud. Sellel hetkel
ei mõelnud ta isegi Mathildele ega Antsule. Uni sai kõigest võitu.
„Einoh muidugi, hirm oli et rongaisa staatus poogitakse sulle
külge vä?! Või pääsed alimentide maksmisest, et oma sohilast
siin kussutad vä? Õudne isa tuli nüüd välja! Ma vihkan sind!
Kuuled!!! Vihkan kogu südamest! Ja ära üritagi mind enam oma
valedega ära osta, tõde on paljastunud! Olen ikka sinisilm olnud
küll! Ma ei taha enam eladaaaa!“ ärkas kogu haigla hüsteeritseva
Marise kisa peale, kui viimane varahommikul Trevori palatist sisse
astus ning Trevorit ja Augustit seal magamas nägi. Lembit küll
üritas Marist peatada kuid tulutult. Naise raev oli nii suur, et
vanaonu jõud ei hakanud lihtsalt talle peale. Hea, et midagi
hullemat veel ei juhtunud. Armukade naine võib ju väga julm ja
vastutustundetu olla.
„Aitäh, kallis tütreke, et mulle toeks olid!“ naeratas
Mathilde Mirellile, kui ta tundis Mirelli käsi oma pead silitamas.
27. september. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar