Reede, 30. november 2018

ÖÖ PERIHVEERIJAS- Ivi Leps


 Nonii, selline sügiskaamos soodustab ikka ja jälle lugemist. Järjekordne romaan sai loetud ja selleks on siis Ivi Lepsi "Ööperihveerijas."

 Vaatasin, et üks romaan on sellel autoril veel ilmunud, "Perihveerija päev," mis on saanud Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgituks. Seda ma kahjuks lugenud ei ole, ehk oligi selles suhtes raske sammu pidada selle, tänase romaaniga. Ma lihtsalt ei suutnud tegelastega-neid sadas aina juurde ukseist ja aknaist- sammu pidada. Tegelasi oli üliliiga palju. Kohe nii palju, et ... ma ei leiagi sõnu. Jõudsin vaevu osadega tuttavaks saada ja juba tuli uusi rohkem, kui Vändrast saepuru laudu. Uhh!

 Mõni tegelane sai armsamaks, kui teine, mõnega ma ei saanudki tuttavaks saama. Vahepeal oli tahtmine raamat käest panna, aga viisakusest lugesin lõpuni, austusest "kolleelgi" vastu ka.

 Jah, ma olen ka sündinud ja kasvanud maal, külas, elanud ka alevis ja nüüd juba ligi 14 aastat elan linnas. Igas külas, alevis ja linnas on omad prototüübid, kes jäävad silma ja inspireerivad. Nii käivad ka igasugused indiviidid minu loomingust läbi. Lihtsalt tulevad, löövad jalaga ukse lahti ja tulevad. Olgu-olgu, see-selleks.

 Tegelikult ma kogu romaani vältel ootasin, et sünniks midagi põnevat, midagi meeldejäävat, aga kõik oli kuidagi üksluiselt igav. Nojah, raamat kõneleb jõuluajast-ajast, mis pole mulle üldse meeltmööda, sestap vast oligi igav. Tõsiselt igav. Üks pummelung teise otsa, üks vaaritamine teise otsa, üks arvete klaarimine teise otsa jne ...jne. Nii ka lõppes see lugu. Tõsi küll, iseenesest autori käekiri on loetav ja isegi huvitav, aga mingi äksen või vürts on puudu sellest raamatust. Olgugi, et vahepeal sain naerda ka, see koht kus väimees kogemata ämma kaissu poeb, oli naljakas. Aga muidu ...Kuigi ma siiski loeks selle autori raamatuid veel.

 Soovitan neile kellele meeldib üksluine maaelu, pummelung ja suhete sasipunrtad. Lugege ise!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

ÖÖ PERIHVEERIJAS

Autor: IVI LEPS
 0 Google +0  0 Share0
Mõnikord annab Eesti tavaline külaelu ka kõige pöörasemale seebiseriaalile silmad ette. Mõnikord saab hing haiget, mõnikord tehakse teistele haiget. Mõnikord teeb keegi kellegi õnnelikuks.
Nii nagu Ivi Lepsi Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud romaanis „Perihveerija päev“ ristuvad, sõlmuvad ja lõikuvad sealt tuttavate Keete, Kenka, Marge, Härmo ja paljude teiste elud sellesama loomulikkuse ja keerukusega, mis on eestlastele omane olnud juba põlvkondi enne ning jääb arvatavasti iseloomulikuks ka põlvkondi pärast seda aega, millest kõneleb käesolev raamat.
ISBN 9789949279104
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 184 lk
Mõõt 220x146x15 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg:
16.90 3.42 €
Kaupluses püsikliendile: 3.42 €
Kaupluses: 3.60 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 06.12




30. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 29. november 2018

TULEVIKUTA LOOTUS- Anett Tuisk


  Just sain ühele poole Anett Tuisu romaaniga "Tulevikuta lootus," mis on kirjutatud 12. klassis õppiva noorkirjaniku poolt.

 Hoogne ja lihtne romaan, pisut sekka müstikat. Täiesti loetav.

  Romaani peategelasteks on enamvähem üheealised Jako ja Nella. Jako leiab Nella päeviku ja see muudab ta elu. Ta muutub mingis mõttes Nellaga sarnaseks. Endisest korvpallurist elumehest saab korralik arstitudeng. Ta läheb tülli oma isaga, kes nõuab et pojast saaks korvpallur, aga siis juhtub midagi ja ...

 Kus ja kas Jako ja Nella ka omavahel tutvuvad? Sellest loe juba ise. Mina lugesin ja mul ei ole kahju nendest tundidest, mille raamatu lugemiseks kulutasin. Ja rõõm on tõdeda, et juba nii noored autorid suudavad ja oskavad valmis kirjutada romaani. Loodan siiralt, et autori unistus- minna õppima kirjandust- on tänaseks täitunud. Ja ehk on loota ka juba uut romaani. Mina loeks meelsasti.

 Ilmselgelt on tegu noorteromaaniga, aga siin on palju õpetlikku ja see sobib vägagi lugemiseks kogu perele. Ehk paneb mõtlema. Võtmesõnaks on ka vana ja valus teema: koolivägivald.

 Ootab uusi teoseid!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TULEVIKUTA LOOTUS

Autor: ANETT TUISK
 15 Google +0  0 Share0
Jako on 18-aastane Tallinna noormees. Ta on seltskondlik korvpallitalent. Ta on pärit kodust, mis ei ole kodune. Ta ei armasta kohustuslikku kirjandust.
Nella oli 17-aastane Tallinna neiu. Ta elas märkamatut elu. Ta oli kurvameelne, ent samas humoorikas. Ta armastas kirjutada.
Jako ja Nella pole teineteist kunagi tundnud – kuni saatusliku päevani, mil poiss leiab tüdruku päeviku, mis algab sõnadega: „Ma ei taha siin enam olla.” Nad on võõrad ajani, mil kohtuvad paberil. 
Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus” on tema esimene romaan
ISBN 9789949278336
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 168 lk
Mõõt 215x143x12 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016 
15.90 1.71 €
Kaupluses püsikliendile: 1.71 €
Kaupluses: 1.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: teisipäev 04.12








29. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 28. november 2018

TÄHE LEND- Ilmar Särg


 Panin öökapilt riiulisse ühe väga mõnusa romaani, autoriks Ilmar Särg ja pealkirjaks "Tähe lend."
Särge soovitas mul lugeda üks fb sõber, kelle kontot ma kahjuks enam ei näe, ei teagi miks. Igal juhul olen Janicale soovituse eest väga tänulik. Aitäh!

 See on haiglaromaan, või meditsiiniromaan, mis kõneleb haigla ja meedikute tagatubadest, millest patsiendil ei ole aimugi, isegi kolleegil tihtilugu mitte. Meedik elab haiglas haiglaelu, teeb ränka ja tasuvat tööd, aga isegi kolleeg ei tervitse teada millist eraleu ta kolleeg elab. Uhh, segane lause tuli!

 See romaan on nii usutavalt kirja pandud, et mina täitsa kujutlesin neid tegelasi ette, täitsa nagu tunneks neid. Hakkasin juba läbi mõtlema et kas ei ole võimalik, et ma olen mõne tegelase noa all käinud. Ilmselt mitte, aga "äratundmisrõõmu" leidsin palju. Romaan on kirjutatud hästi lihtsas, kohati meditsiini(lises) keeles. Siin kohtad ka ühikonnakriitikat, mis on suunatud Eesti Vabariigile, selle seadustele, masu aegadele, Soome tööle minemistele, arstide tööle, mida nad jagavad mitme linna ja riigi vahel. Ja veel paljust, paljust. Mina igatahes väga nautisin. Kahju, et loetud sai.

 See romaan märgiti ära Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel ja õigesti tehti. Ma jätkuvalt loen siin romaanivõistluste töid. Neelan lausa.

 Väga hea raamat! Soovitan lugeda!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

TÄHE LEND

Autor: ILMAR SÄRG
 6 Google +0  0 Share0

See on lugu meditsiinist, aga mitte ainult.
See on eelmise sajandi 80-ndatel aastatel õhinaga tööle hakanud arstide lugu.
See on lugu meenutamaks ja mäletamaks mõningaid häid ja tublisid inimesi, keda meie keskel enam ei ole.
See on lugu meie ühiskonna tegelikust elust, ja kõik see, mille autor on „juurde pannud“, oleks võinud toimuda. 
„Tähe lend” on Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
ISBN 9789949278107
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 216 lk
Mõõt 220x148x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016
17.511.71 €
Kaupluses püsikliendile: 1.71 €
Kaupluses: 1.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: teisipäev 04.12



28. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 27. november 2018

Nimetagem seda postitust omamoodi "Läkituseks ..."


 On mitu põhjust, mis lausa sundisid mind seda postitust kirjutama. Miks peapildiks Germo? Sest just Germot ja minu isiklikku elu see postitust puudutab, ja puudutab väga sügavalt, sest, minu hämminguks, on mu tuttavate hulgas ikka veel inimesi, kes ei mõista, et kirjatöö on ka töö, kes arvavad, et erivajadustega laps tuleks hooldekodusse (või kuhu iganes!) saata, kes arvavad, et neil on õigus minu elu elada, minu "rahakoti" sisu revideerida, mind nn tööle ajada, sest nad ei mõista, et kirjatö on ka töö, kohati palju väsitavam töö, töö, selline töö, mida paljud teha ei oskagi, isegi kirjavigadeta kirjutada ei oska.

 Kunagi, ligi viisteist aastat tagasi, kui meie pere elas ühes alevis, juhtus seal koletuid lugusid, sest millegipärast tegutses valla eesotsas inimesi, kes arvasid sama, arvasid, et erivajadustega laps ei tohi kodus elada, peab ilmtingimata hooldekodus või tontteabkus (lastekodus) elama, aga kindlasti mitte kodus. Vallaametnikud läksid koju, võtsid imiku ja viisid lastekodusse. See on tõesti sündinud lugu, veel sellel sajandil.

  Nii taheti ka minuga käituda, taheti Germo saata lastekodusse, väiteks et vald ei jaksa maksta makse, ei lugenud ka see et mina ja mu laste isa töötasime samas vallas ja maksime makse ka vallale. Võlgnevust mul ei olnud, Germo elas ja õppis nädala sees Haapsalu Väikelastekodus, sest toona puudus Pärnus Toimetulekukool. Germo pensionist maksin ära igakuise Lastekodu maksu. Meil üldse vedas, et Germole sinna koha saime. Läksime ise kohale asja uurima ning nii mina kui Germo hakkasime toonasele juhatajale- Õilme Ainjärvele väga meeldima ja ta võitles meile sinna koha, just võitles, kuna seal elasid ja õppisid vaid Läänemaa lapsed. Koju sain Germot tuua iga kahe nädala tagant, reedeti ja tagasi viisin pühapäeva õhtuti või esmaspäeva hommikuti. Jah, mul olid siis veel load ja auto ....Üks põhjus miks me sinna läksime oli see, et Germol hakkas kätte jõudma koolieelne aeg aga Pärnu- Jaagupi lasteaia logipeediline rühm, kus me harjutamas käisime, ei saanud Germo õpetamisega hakkama ning nad loobusid. Olgu mainitud et Germo ei oska lugeda ja kirjutada, tal on sügav puue. Sündis tervena, aga haigestus, kopsupõletikule järgnes peaajukelme põletik- menigiit ja sellega kaasnes ka sügav ajukahjustus, autism ja epilepsia. Olgu see vastuseks neile kes ei tea mis Germol viga on. Ütleme pehmelt, et saatus ei ole ta vastu just armuline olnud.

  Aga aja möödudes tuli ette olukordi kus ma ei saanud iga kahe nädala tagant Germot koju tuua, sest raha nappis ja autot ka enam ei olnud (läksime laste isaga lahku, pärast 10 aastast kooselu). Mitte keegi ei tea kui palju ma patja nutsin, mitte keegi ei oska isegi arvata. See oli minu elu kõige kohutavam periood, aga ma ei andnud alla, polnud plaaniski anda. Võitlesin poja nimel ja olen seda kogu elu teinud. Ka siis, kui valla töötaja mulle koju tuli ja soovitas lapse riigi ülalpidamisele anda. Jah, tookord, olenemata minust, jõudis ka asi ajakirjandusse ning vallaametnikud olid isegi Toimetulekukoolis asjast rääkimas käinud, kuid üks kooli töötaja ütles, et kui veel tullakse sellise jutuga, annavad nemad asjale ametliku käigu, ehk siis valla kohtusse. Asi päädis sellega (Germo õpetajate soovitusel ka suurel määral ja muidugi meie pere enda heaolu nimel) et me kolisime sealt ära, kolisime Pärnusse. Nii sai Germo igapäev koolist koju käia jne...Just kodus elamine arendas Germot, ta hakkas pikemaid lauseid rääkima ja asi läks igas mõttes paremuse poole.  Olgu mainitud, et eelnevalt, kui ta juba Pärnu Toimetulekukoolis käis, elas ta nädala sees linnas, Pärnu Lastekodu maja esimesel korrusel, kus nädala sees ööbisid maakonna (erivajadustega) lapsed, kes ei saanud iga päev kodust kooli sõita. Aga ühel päeval tuli Germo koju, oli hirmul ja rääkis, et kasvataja ütles;"kui sa magama ei jää, viin su külmavee duši alla," Germo ei osanud valetada, on siiani aus, kuid kipub mind kordama. Jah, see kasvataja ei tööta seal õnneks enam ammu. Sellistel tuleks igasugune kokkupuude lastega lõpetada. Tean ka nime, aga jätan mainimata.

  Samal päeval, kui minul oli sapipõie operatsioon ja ma viibisin Pärnu haiglas, toodi Germo koomaseisundis Lastekodust haiglasse. Selgus et tal olid rohud võtmata, mida küll eitati, aga vereproov näitas, ilma milleta vallanduvad Germol epilepsiahood ja ta võib kooma sattuda või veel hullem ... mõeldagi ei taha.
  Jah, ma olen üle elanud selle, kuidas mu oma poeg tuleb hommikul mu oma käte vahel koomast välja ...

 Miks ma sellest kõigest räägin? No, ma lihtsalt olen seda meelt et laps peab saama kasvada kodus, olgu ta kui vana laps tahes, olgu tal milline puue tahes. Just kodu ja pere ravivad ja arendavad. Ma ei salli inimesi, kes tulevad minu elu elama, kipuvad õpetama mida peaksin tegema. Kõige hullem on veel see, et see tegelane on ise kahe lapse ema. Õudus! Kuijutlege!

  Kas tõesti tänapäeval sünnivad ilma empaatiavõimeta lapsed? Jah, see emmeke on minust üle 10 aasta noorem. Ja ma ei üldista ega taha kellelegi näpuga näidata, sest kõik me teeme vigu, eranditult kõik. Tahad vaielda? Aga kuidas saab üks inimene üldse sellist soovitust anda? Mis õigusega? Nojah, ta ju mainis ka et ta sõbranna ju annab lapse ära. Kohutav! Hirmutav on see, et selliseid inimesi on meie ümber, meie tutvusringkonnas, igal pool. Selliseid rongaemasid, kes on võimelised oma lapsi ära andma. Kurb. Väga kurb.

 Olgugi, et ma olen pmst 24 h Germo valves ja ette on tulnud olukordi kui mul läheb öösel uni ja käin kontrollimas kas mu laps hingab. Aga ta on minu laps, minu Päike päevas, koos me õpime ja areneme. Olen temast kasvatanud viisaka ja hea mehe- noormehe, kes pole pahatahtlik, on sõbralik, naerusuine ja enamjaolt positiivne. Ta on mu elus väga-väga tähtsal kohal. Päriselt!  Kuidas saab üks inimene üldse tulla millegi sellise peale et soovitab lapse ära anda? Palun selgitage. Õudus!

 Ühesõnaga, inimesed, elage oma elu! Teil ei ole mingit õigust õpetada teisi elama, kui te ise oma eluga hakkama ei saa! Isegi siis kui saate, pole õigust! Kui palju on minu sissetulek ja kas ja kui palju me suitsetame, joome, milleks iganes raha kuluitame, pole mitte kellegi teise asi! Ausõna! Ise elan oma elu, ise mürgitan oma tervist. Mitte, et ma näiteks selle üle õnnelik oleks et ma suitsetan, aga sõltuvus on sõltuvus ja ma siiralt loodan sellest kunagi vabaneda. Mitte kellelgi pole õigust meie üle kohut mõista, et kas me teeme või käime tööl. Jah, mina olen lausa ametlikult riigitööliste nimekirjas ja seda juba kuu aega. Üllatus, jah? Ja pealegi teen ka tööd kogu aeg, olen need ligi 3 aastat ka teinud, kui eelmisest töökohast poja tervise halvenemise tõttu koduseks jäin. Kirjutamine on suur töö, salvestage see endale mällu, kui sinna mahub veel midagi! /las ma olen kuri ka vahel!/

 Minu leivaraha on ma minu raamatud. Autorieksemplaride raha saan endale, aga ma müün ka kirjastuste raamatuid, sestap loodan väga et kui on keegi avaldanud minu raamatu soovi ja lubab teatud päeval seda ostma tulla, siis ka tulgu, ma pean arvestust. See on minu leivaraha. Mitte et ma aina ootan tulijat kodus, lausa nädalaid ootan ja ta ei tule. Sestap tegin otsuse, et ma enam raamatuid ei broneeri, saavad need kes kohe välja ostavad. Antud tegelasel jagus jultumust pahandada ja minu rahakoti sisu (piltlikult õnneks) revideerida, mind panna muretsema, et tuleb viimase raha eest (viib pudeleid isegi poodi) mu raamatut ostama, kuigi ma pakkusin võimalust, et maksku rahapäeval. Ilmselgelt tahtis mu südametunnistusele koputada, ja ta saigi sellega hakkama. Aga lubadused on lubadused ja minu pere ei pea lubaduste pärast, mida inimene täita ei suuda, nälga kannatama (õnneks me muidugi ei kannata). Ärge võtke seda nüüd üks-ühele, see on piltlikult öeldud, tahaks ka sellega nende inimeste südametunnistusele koputada, kes lubavad aga lubadust täita ei suuda. Mulle saab alati helistada ja fb-sse kirjutada kui midagi muutub ja tulla ei saa, aga palun ärge pange oma lubadustega mu päeva kinni. Minu raamaturaha on mu palk ja ma usun et te ei ole ka õnnelikud kui teie palk saamata jääb, kuna peate arvestust mida võite endale lubada ja mitte. Ja kindlasti ei ole mu raamatute ostmine kohustuslik, ikka vaba tahe on, soov neid lugeda ja omada. Aitäh mõistmise eest!

 Ja korrastage teie ka aeg-ajalt oma fb sõbralisti!


NB! Natuke kuri postitus sai, aga tõene, õiglane,,, ma lihtsalt oman võimet endast välja kirjutada ja mul hakkab kergem. Lasen jah teil oma blogimistega oma elu elada, sest õnneks on mu sõprade hulgas väga palju häid inimesi ka.

 Ja pealegi lõppes eilne õhtu väga kenasti, kalli kooliõde Nele seltsis, kes reisis jalgrattal Pikeverest Portugali. Aitäh!

 Olge ikka rõõmsad ja elage oma elu!

Armastan!

Margit


27. november. 2018.a.
Vana-Rääma

 

Esmaspäev, 26. november 2018

HELISEVAD ÖÖD SAAREL- Heli Künnapas


 Kõigest poolteist tundi ja läbi ta saigi, Heli Künnapase lühiromaan "Helisevad ööd saarel" sarjast MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT, 8. raamat. Jah, ma olen need kõik läbi lugenud ja kõik on ka mul kodus olemas, ehivad kenasti ( v.a. üks neist, mis pole Heli kirjutatud) mu eriliste raamatute riiulit. Kes veel ei tea siis eriliste raamatute riiuliks kutsun ma seda riiulit (riiuleid tegelt) kus kõik raamatud on pühenduste ja autogrammidega, ja neid on palju-palju. Loen millalgi üle, aga kahtlustan et juba varsti ligi 300!

 Ladus ja romantiline lugemine oli. Minu meelest on just see raamat sarjast kõige romantilisem. Ja hästi eluline on ka, suhetedraamast, millest selle sarja raamatud ka kõnelevad. Heli loomingus on (läbilõikes) kõik ta raamatud suhetest ja armastusest või kiindumusest, kus alati tugevamaks ja domineerivamaks pooleks on naised. Mehed- need ju ongi nõrgem sugupool! Ai, ai, nüüd hakkan saama! Aga nii on. Tampige mind või mutta, aga matriarhaat ruulib. Ammu juba ruulib.

 Kogu aeg kiputakse targutama et erinevused (mehe ja naise vahel, maailmas) köidavad, aga alati see ikka nii ei ole. Kui ikka kaks inimest- mees ja naine, on totaalselt erinevast maailmast, neil on täielikult erinev arusaam elust-olust, maailmast, siis nad ikka ei sobi kokku küll. Midagi peab ühist olema (peale seksusaaltõmbe) mis neid kõidab ja suhet hoiab, muidu on määratud see suhe hukule. Just sellest see raamat kõneleb, vasturääkimisest, teineteise mittemõistmisest, materiaalsetest väärtustest jne...Ühesõnaga, lugege ise, mina lugesin ja nautisin. Paraku selline ongi elu. Ja armastuses ongi esimesel kohal sõprus, su armastatu, mees, naine, partner ... peab eelkõige olema su parim sõber, alles siis saab sündida armastus, kõik muu on armumine, mis on mööduv nähe. Aga armastus ei sure. Olemas ta ikkagi on. Ma tean millest räägin.

 Aitäh, kallis Heli, et täitsid minu elu poolteist tundi romantikaga!

minu eriliste raamatute riiulite raamatud on sellised, pühendustega ...

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

HELISEVAD ÖÖD SAAREL

 0 Google +0  0 Share0

Eliisest ja Sanderist said Akadeemias õppimise ajal parimad sõbrad. Ühiselt jagati rõõme ja muresid ning mängiti hilisõhtuteni viiulit. Sanderiga jagas Eliise kõike seda, mida oma elukaaslase Margusega ta jagada ei saanud.
Ootamatult otsustab Sander asuda saarele viiuliõpetajaks. Sõbra lahkumise järel hakkab Eliise ja Marguse kooselu viltu vedama. Eliise mõistab, et käib oma elukaaslasega täiesti erinevaid eluradu.
Kas taaskohtumine Sanderiga aitab Eliisel oma elu selgemaks mõelda? Või lööb hoopis suuremad mõrad niigi haprasse suhtesse?
,,Helisevad ööd saarel” on romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat” kaheksas raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.
ISBN 9789949732104
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 124 lk
Mõõt 190x130x8 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Sari MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT
Lisamise aeg: 19.11.2018
15.2012.92 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11



26. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 25. november 2018

SEAL, KUS NÄKID LAULAVAD- Marek Kahro

Nende raamatutega on nii, et ühte kõnetab üks ja teist teine. Ma olen tohutus vaimustusest sellest raamatust, Marek Kahro romaanist "Seal, kus näkid laulavad," ning ma olen õnnelik et just see romaan võitis kirjanduskonkursi "Bestseller 2015!" Loen siin järjest kirjanduskonkursside töid ja just see raamat on mu lemmik. Analoogseid raamatuid loeksin iga päev, või iga öö. Ega ma öösel seda enne käest ei pannudki kui läbi sai, sest sellised raamatud on minu lemmikud. Uhh! Aitäh, Marek Kahro, et sa nii põneva raamatu kirjutasid!

 Ja nüüd avastasin et sellele raamatule on ka järg ilmunud, pean selle ruttu endale soetama, sest paljusid raamatuid tahan ma omada, ehk siis uuesti aastate pärast riiulist võtta ja lugeda. "Seal, kus näkid laulavad" on 100% see raamat, mida loeksin aastate pärast taas.

 Ausalt öeldes oleksin ma ikkagi pidanud öösel arvuti uuesti avama ja "värskelt" blogima, uni neeleas osad mu mõtted, mida kirja panna tahtsin, endasse aga ma katsun meenutada.

 Mulle kohutavalt meeldivad kriminullid! See on põnevuskriminull, sest selles romaanis tegutsevad otsatult salapärased inimesed, kohalik politsei peab pmst üksinda kogu juhtumit uurima. Õnneks on tal abiks kooliõpetaja. Vahepeal ma hakkasin juba igat tegelast kahtlustama nendes mõrvades, mis ajapikku aset leidis, ja mille käekiri oli üks. Õnneks ei ole raamatus väga võikaid stseene, kui üks vahejutum välja jätta, mis oli ka väljamõeldis. Tegutseb sarimõrvar, aga rohkem at ma ei reeda ...

 Mulle väga meeldib kuidas autor kasutab oma romaanis vanu legendaarseid rahvapärimusi, uskumusi, millest kõneleb kogu küla või ajalugu. Ja see näkkide teema, no see on nii vapustavalt hästi sisse põimitud, et, et ...

 Kõik saab alguse sellest kuidas üks purjus seltskond järve äärde läheb ning nende hulgast jääb üks tegelane kadunuks. Kes või mis on selles süüdi ja kuidas asi edasi kulgeb? sellest loe ise. Põnevust jagub äärest-ääreni, miski ei veni ega pole ülearune. See psühholoogiline põnevik (kriminull) haaras mind tõesti nii endasse, et mul ei olnud grammigi tundides, mis selle lugemiseks kulusid, kahju.

 SEE ON ÜKS MINU LEMMIKRAAMATUID, MILLE OLEN SELLEL AASTAL LÄBI LUGENUD!

Tõtta sina ka poodi, sest see romaan on saadaval poolmuidu!

Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

SEAL, KUS NÄKID LAULAVAD

Autor: MAREK KAHRO
 52 Google +0  0 Share0
Kirjanduskonkursi „Bestseller 2015“ võidutöö ilukirjanduse kategoorias

Maia on aastaid meeste tähelepanu nautinud, kuid püsivat armastust pole ta leidnud. Ta töötab väikeses alevikus õpetajana ning kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise.
„Seal, kus näkid laulavad” on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale. Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha ilukirjanduse žanris. Žürii peab seda konkursi kõige põnevamaks raamatuks. See haarab sind nii endasse, et sul pole võimalik seda enne käest panna, kui hommik koidab ja viimane lehekülg läbi.
Marek Kahro on sündinud 1987. aastal ja ta elab Võrumaal. Varem on tema sulest ilmunud noorteromaanid „Kaljud ja kameeleonid” (2011), „Päikseta paradiis” (2012) ja „Viisteist naeratust” (2014).
Mareki enda sõnul huvitab teda see, kuidas isiksus areneb ja miks kurjus nii sageli inimhinges esile kerkib. Seetõttu on kõik tema raamatud psühholoogilise kallakuga ning neis tegutsevad omamoodi kangelased, kes osutuvad raskesse olukorda sattudes arvatust palju tugevamaks.
ISBN 9789949571253
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 264 lk
Mõõt 210x148x19 (mm)
Kirjastus PILGRIM
Sari BESTSELLER
Lisamise aeg: 30.04.2016 
14.90 2.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11



25. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 24. november 2018

MÕTISKLUSI SÕBRALE- Heli Künnapas


 Blogija, kirjanik, kirjastaja (jne ...) Heli Künnapas käis täna meil külas ja tõi müüki oma uusi raamatuid. Ma küll tegelesin parasjagu ühe põneviku lugemisega, aga no mitte ei saanud, pisike, armas taskuformaadis raamat kutsus lugema. Lugesin selle läbi.

 Mõnikord on elus hetki ja situatsioone, kui sa tahad midagi välja öelda, aga sõnad takerduvad keele taha ning jääbki ütlemata. Samas on ka olukordi, kus sa tahad midagi öelda, aga ei oska kohe sõnastada ja mõte kaob meelest.

 Heli Künnapas on need mõtted kenasti kinni püüdnud, välja öelnud paberile pannud. Sekka teemakohased fotod ja nii sündiski armas, pisike kinkeraamat, mõnus kingitus kas sünnipäevaks, sõpruse märgiks, jõuluks.... või ...

 Aitäh selle raamatu eest, kallis Heli! Läheb eriliste raamatute riiulisse, kus ootavad teda kõik su raamatud.



Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MÕTISKLUSI SÕBRALE

 10 Google +0  0 Share0
Sõber oskab õigel hetkel öelda just selle mõtte, mis aitab mõne küsimuse selgemaks mõelda ja enda eluga paremini edasi liikuda. Sellesse raamatusse said kirja mõned read, mis minu sõpra tema rasketel hetkedel aitasid. Loodetavasti aitavad sind ka.
Võta hetk, ava see raamatuke ning mõtiskle korraks! Sa oled seda väärt!
ISBN 9789949725298
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 32 lk
Mõõt 127x124x80 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 07.11.2018 
11.35 10.78 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11

24. november. 2018.a.
Vana-Rääma

ILUS ELVIIRA- Mudlum


 Mida sa muud ikka teed, kui oled kodurežiimil. Hea, et on raamatud välja mõeldud ja valmis kirjutatud!
Panin just öökapilt riiulisse Mudlumi "Ilusa Elviira."

 Kõigepealt tahaks kiita raamatu välimust, kujundust ja formaati, just need lausa sundisid mind seda raamatut ostma, tõsi küll, raamat on ka hetkel ülisoodus. Aga kujundaja Andres Rõhu on ikka väga-väga tasemel. Tõeliselt ilus raamat! Ütle veel et raamatu välimus ei kutsu ostma!?

 Ausalt öeldes on kohati sisu liiga jutustav, olgugi et tegu on jutustuse, mitte romaaniga. Aga osad kohad venivad liiga kirjeldavaks, valguvad laiali ja lõhuvad tervikut, vähemalt minu jaoks. Ja ma ei saanud üldse aru mis ajastus või ajas raamat kirjutatud on, ühes lõigus on koos nii krimpleenkleit, kaalulangemisprogramm, sukksaapad ja tänapäev. Ja see jäigi lõpuni arusaamatuks. Muidugi otsisin ja loootsin ma natuke rohkem ka tegevust, kirjelduste ülekaal muutus üliigavaks. Tegevust tahaks rohkem, kuigi selles  jutustuses on mõnusalt palju vanavanemate tarkust, minevikku (mille kohta autor ütleb mõnusalt, et minevikku ju ei ole olemas, see on möödas).

 Liiga masendavad raamatud on siin riburada pidi viimasel ajal kätte sattunud, pean järgmiseks lugemiseks midagi lõbusamat võtma ilmselt. Mõne paha-paha grammatilise vea leidsin ka, nagu näiteks "autodeede" (lk 19) ja ... neid oli veel. Ilmselt jäid need toimetajale kahe silma vahele, mida vahel ikka juhtub.

 Tegelikult peaks raamatu nimi üldse "Kole Elviira" või koguni "Rumal Elviira" olema, kuid kes ostaks sellise nimega raamatut? Olgugi, et see Elviira, kellest jutustus kirjutab, on kole, lausa väga kole, joodik ja tundetu tegelane, eluraiskaja ja apaatne. Ma ei teadnudki et selliseid inimesi olemas on. Ju on, et inspireerivad vmm ...Aga kas ma tahan üldse, või nii pealiskaudselt nende elust teada, selles on küsimus. Eriti veel kui tegu on üliintrovertse inimesega kellest ei saa kogu raamatu jooksul midagi erilist teada, kui selles veendusin, et ta ema oli samasugune ja siiski-siiki paljud asjad TULEVAD kaasa lapsepõlvest!

 Üldkokkuvõttes jutustab see jutustus ühest masendav-depressiivsest, koledast, rumalast joodikust naisest, kes lihtsalt põletab elu. Uhh! Aga ma tegelikult ka ei imesta millegi üle, sest sellisteks monstrumiteks üritab tänapäeva (meditsiin) inimesi muuta, surudes abivajajaile kohe antodepressandid nina alla, ja nendega liiladamise tulemus võib olla väga valus ...inimene ei saagi endaks enam tagasi.

 Vist loen veel kunagi selle autori loomingut.

Raamat

ILUS ELVIIRA. BURLESKNE JUTUSTUS

Autor: MUDLUM
 52 Google +0  2 Share0
Kui ma 2014 aasta kevadel "Ilusa Elviira" esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud. Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: "20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige" või "15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa". Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis. 
Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud - "Ilus Melusiina". Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.
ISBN 9789985796436
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 230 lk
Mõõt 206x135x20 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 30.04.2016  
22.24 1.32 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev



24. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Reede, 23. november 2018

Kirurgid ja kiirabid ja asjad ... saaga jätkub


 Nonii, tõusin öösel juba kell 4.00, sest läksin õhtul ülivara, ehk kell 22.00 magama. Ja juba kell 5.00 sidusin oma haava, sest side ei tahtnud mitte kuidagi peal püsida. Puhastasin antiseptilise sprei- Aseptiga ning panin Braunovidonise plaastri peale. Mis seal ikka, juba peale kella 8.00 tuli ju bussiga (Germoga) kirurg H.Lättekivi vastuvõtule sõita.

 Selgus et Germol on sama diagnoos, nahaabstsess, nagu mul, mida eile minul EMOs lõigati. Dr. Lättekivi saatis Germo sidumistuppa ning tegi väikse lõikuse. Vaene Germo, ta pidi sama süsti(rohu) valu taluma, mida mina eile, aga veel hellemas kohas. Jah, nüüd võin öelda, et Germol lõigati kubemes asetsevat nahaabstsessi ja pandi dreen sisse ning kirjutati kuuepäevane antibiootikumi kuur välja. Dr. Lättekivi imestas, et miks Germo JUBA antibiootikume ei võta. Germo oli väga vapper, mind lubati kogu protsessi juures olla, nägin kõike pealt, ka lõikust ja dreeni panemist. Mulle sellised asjad meeldivad, kui nii üldse öelda kõlbab. Ja tuttav sidumisõde oli ka, tema juures käisin umbes poolteist aastat tagasi lausa kaks kuud järjest oma mädast (peas) ateroomi sidumas. Mul on hea meel, et sattusime ka Germoga Terje juurde. Juba esmaspäeval läheme taas siduma, aga kui nädalavahetusel peaks plaaster pealt ära tulema, seon ise. Dr. Lättekivi mainis, et päris mitmel korral peame sidumas käima, nii ma siis jagan ennast haigla, kodu ja hambapolikliiniku vahet, kuigi käimine on mul ikka väga vaevaline. Aga küll ma hakkama saan. Germo tarbib Duracef 500 mg, 2 tabletti päevas.

 Tore oli teiega haiglas kokku joosta, Kristi ja Irene! Jah, kummalised kohad viivad inimesed kokku. Irene on mu peagi ilmuva luuleraamatu toimetaja, me polnud kunagi kohtunud ning täna haiglas jooksime kokku, Irene tundis mind ära. Armas oli. Uute kohtumisteni! Ja juba praegu võin öelda, et luuleraamatu toimetamine ei jää Irene poolt viimaseks (minu raamatuks). Muideks, Germo räägibki kogu päeva nüüd sinust.

 Peale dr. Lättekivi juurest lahkumist, läksime kolmandale korrusele, kus mõningad viimased päevad on haiglas veetnud Erika. Ma siiralt loodan, et oled nüüd juba kodus. Dr. Kortspärn ju andis lootust päeval. Igal juhul tõhusalt paranemist!

 Umbes paari tunni eest läks mu haav ja selle ümbrus tohutult paiste ja punaseks. Helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Pole ju mõeldav et ma haiglasse lähen. Aga mind lausa hirmutas sealpool kõneleja, lausa noomis et mul võib veremürgitus tulla ja ta saadab kiirabi kohale. Mis seal ikka, saatiski. Ega kiirabi ei teinudki midagi, kõik vahendid on mul endal olemas, aga hea õde Siiri (keda ma noorusajast tunnen) soovitas mul paistes koha peal kasvõi märga käterätikut hoida. Haav on õnneks lahti ja ehk kaob ka paistetus. Lihtsalt jälle hakkas sama jama, jalale ei saa toetuda ja varbad surisevad ja surevad. Mõtelsin et napsan juba Germo antibiootikumi, kuna see ravib sama haigust mis Germol on, aga arst ei lubanud, nii ma siis katsun Braunovidoni ja Dicloberliga (ning märja kätekaga) hakkama saada. Ja peale blogimist lähen viskan kummuli, koos raamatuga muidugi, sest jalale toetuda pole kasulik. Nii, et oleme Germoga mõlemad ühe ja sama diagnoosiga kodused, aga esmaspäeval juba peab liikuma haiglasse, pole pääsu.

 Olge terved!

Mõned fotosüüdistused ka:
medikamendid välja ja ....
öösel kell 5.00...
öösel kell 5.00 sidusin...
Erikale head paranemist! Germo sai üllatuse osaliseks peale lõikust, Erikale külla ...
antibiootikumid Germole ...
haav siis selline...
praegu siis selline punetus ja paistetus ümber ...


23. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 22. november 2018

Külalised, EMO ja teised loomad ...


 Täna on sihuke äärest-äärde päev olnud, igas mõttes. Germol oli eriti tore päev, sest lemmiktädid käisid ju külas. Armas oli näha teid Gaud, Triin, Ave ja Monika!
  Gaudile siirad tänud ka külmkapimagneti eest, mille ta tõi sealt Birmast, Tai lähistelt. Ja Germo sai üle hulga aja tantsu lüüa ning torti süüa. Aitäh, kallikesed!
  Monikale ja Avele ka tänud ja knkisud! Germo otsib siiani põrandalt komme, Ave :)

 Aga minul oli asi natuke hullusti. Möödunud öösel ei saanud juba korralikult magada ning päeval hakkas jalg ikka nii palju valu tegema, et tuli ette võtta teekond EMOsse. Jälle on mul üks auk juures, parema jala reies. Mäda lasti välja, aga dreeni ei pandud, sest dr. Andrus Niisuke ütles et pole vajalik, kuna kogu mäda jooksis välja ja auk on päris suur. Aga tuimestuseks süstitud Lidocaine Amp. 1% 5 ml oli väga-väga valus. Aga ma elan. Seekord siiski ei olnud tegu mädase ateroomiga aga asja nimi on Jäsemenahaabstsess, -furunkul ja -karbunkul. Säänsed lood siis.

 Seon ise ja panen Braunovidoni peale. Enam nii väga ei lonka, vähemalt see pakitsev valu on kadunud, on küll veel haavavalu ja vastik kibedus, aga saan hakkama. Pean saama, sest juba homme varahommikul lähme Germoga kirurgile- dr. Lättekivi juurde.

 Asjad hakkavad paika loksuma, aga endiselt ei saa ma proteese kanda, no pole võimalik, näpitsaid suus kanda, no ei. Kohutavalt valus on ja juba siis, kui olen neid 15 minutit suus hoidnud, hakkab ka pea valutama, neelatada ei saa üldse nendega, nagu põeks ülivalusat hädast angiini. Mitte kuidagi ei sobi see kobakas mulle, liiga kitsas on. Ma ei teagi mis saab. 30. novenmbril lähen taas hambaarstile, eks siis näis. Seiniks olengi hambutu ...

 Kui homme Germo terviserikke saaks ka kontrolli alla, või saaks diagnoosigi teada, oleks palju kergem olla. Liiga palju asju ühel ajal, vastik. Ja lisaks sellele ei käi ka mu kõht läbi, vaid tabletid aitavad. Ja rada, mu rada, oi kuidas ma igatsen sind! Kurtsin dr. Niisukesele et antibiotse ma kindlasti ei taha, need on mu seedimise täiesti ära rikkunud, olen neid sellel aastal juba kahel korral neelanud. Dr. mõistis ja ütles et erilist vajadust ei ole ka. Mäda ju jooksis välja.

Olge terved!

Foto:
Germo ja Gaud :)
uus magnet ...
neid juba natuke on ...
parema reie sisekülg, põlve juures...ei ole pepu :)
EMOs
opõreissõnss tehtud ...


22. november. 2018.a.
Vana-Rääma



Kolmapäev, 21. november 2018

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID- Ene Sepp

 Ohh ja ahh ... Sain just loetud Ene Sepa noorteromaani "Taeva tühjad tribüünid."
Kui ma alguses pidin juba lugemise katkestama, sundisin ma siiski ennast edasi lugema, kuna olen eelnevalt ühe selle autori romaani läbi lugenud ja see meeldib, üliväga. Nimelt romaan "Väike roosa pilet paradiisi."

 Ma ei ole eriline ulmefänn ja ma usun et see raamat on kirjutatud rohkem ulmikutele, aga ometi on see väga eluline ja õpetik. Alguses oli minu jaoks liiiiiiiga palju neid taeva tühje tribüüne, kohutavalt palju kordusi, hakkasin nendest väsima. Tundus et asi ei arenegi edasi, aga siis ... Nüüd, raamatut käest pannes on mul isegi kahju et see loetud sai.

  Olgugi, et ka minu looming kaldub mingil määral ulmesse ja luuletajaid kiputakse ka ulmikutest tituleerima, armastan ma lugeda raamatuid, millel on pisut müstiline alatoon ja ei suuda ma lugeda päris selliseid, kus pean näiteks ujuma kusejões. Kes sai vihjele pihta see sai. Aga antud raamat on siiski väga õpetlik ja ma olen enam kui kindel et see ei ole ainult noortekas, see peaks lausa kohustuslik raamat olema lapsevanematele, kes kasvatavad puberteedieas lapsi. Päriselt.

  Tegelikult saaks raamatu ka lühidalt kokku võtta ja selle sõnumiks oleks;" ärge tehke oma lastel vahet!"
Teadagi, on noored õrnas eas ülitundlikud, sest hormoonid möllavad ja nad ei saa isegi endast aru. Kui sassis suhe vanematega lisab õli tulle, võib see lapse elu tundmatuseni muuta. Kindlasti ei tohiks korraga lapsele et ta on vanem lastest ja peab noorematele eeskujuks olema, see võib laastavalt mõjuda ja laps muutub vanemate suhtes trotslikumaks. Antud raamatus sünnivad perre kaksikutest poisid ja vanemad lausa unustavad et neil on ka tütar olemas. Tütar peab isegi haigena kasvatama ja mängima nooremate vendadega jne ....Ta hakkab ennast väga halvasti tundma, satub halba seltskonda ja mis edasi saab, lugege juba ise.

 Lõppkokkuvõttes mulle see raamat siiski väga meeldib. Veel on üks Ene Sepa romaan mind öökapil ootamas. Aitäh, armas Ene, et oled, et kirjutad, et võimaldasid mul selle raamatu omanikuks saada! Kirjuta aga edasi, mina loen sind meeleldi! Ja raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega.
Aitäh, aitäh, aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID

Autor: ENE SEPP
 10 Google +0  0 Share0

Vaatasin uuesti rongi poole. „Kuhu see rong viib?“
„Ma ei...“
„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.
„Ma ei...“
„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.
Ma olin surnud, täiesti surnud.
Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... aga võib-olla hoopis tagasi?
Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).
ISBN 9789949854165
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 256 lk
Mõõt 215x143x19 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari NOORSOOROMAANIDE VÕISTLUS
Lisamise aeg: 04.10.2018 
19.3018.34 €
Kaupluses püsikliendile: 18.34 €
Kaupluses: 19.30 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 22.11




21. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Kõik tervise nimel ...


 Üks eilne kurb uudis lõi nii rivist välja et mu ööuni jäi vaid 4 tunniseks. Tuleb taas lõunane iluuinak teha, sest vajan ööpäevas vähemalt 6-7 tundi und. Bioloogiline kell äratas mind täna juba peale kella 8.00. Panin öösel raamatu käest alles kell 4.00. Aga hea, et mu bioloogiline kell valvas on, sest mul oligi vaja hommikul Pärnu haigla registratuuri helistada ja Germole aeg kirurgile kinni panna.

 Viimasel ajal ei saagi, muudkui jookse arstide vahet. Hammaste kohta nii palju, et eile hambaarstilt koju jõudes valutas ja valules kogu mu suu, tundsin isegi fantoomavalu ammu välja tõmmatud hammaste pärast. Jah, proteesiarst lihvis mu hambaid, aga mu igamed on siiani hellad, paradontiit on ikka jõhker haigus, kolme viimase välja tõmmatud hammaste haavad (kuu möödas) ei ole siiani paranenud, kinni kasvanud. Põletikune suu on nii valus, et Kamistad N geel vaid natuke leevendab valu, see ongi vaid valuvaigisti, ega ta eriti ei ravi. Geel tõmbab väheseks ajaks igemed ja keele tuimaks aga siis on kohe valu tagasi. Proteesid lähevad nüüd küll suhu, aga just valu pärast on neid raske kanda ning süüa nendega ei saa. Aga küll ma harjutan ja harjun. Määrisin just igemed geeliga kokku ja varsti surun hambad suhu. Ja kui haiget tegema hakkavad, eemaldan. Kuuma vette proteeside panemine on rangelt keelatud, nii nad deformeeruvad ja ei sobi enam üldse suhu. Aga ma hoian neid Corega vees, iga päev vähemalt 15 minutit pean seda tegema.

 Olen põgusalt maininud ka Germo terviserikkest, aga loodan siiralt et asi ei ole hull. Vere- ja uriinianalüüs midagi ei tuvastanud aga ometi on probleem olemas ning õnneks sain täna helistades juba reedeks doktor-kirurg Lättekivile aja. Näis kas on vaja kirurgilist sekkumist või mitte. Seniks ravitsen ise nii kuidas oskan, saan ja tohin. Just saime protseduuridega ühele poole.

 Ja nüüd oli veel seda ateroomi, lisaks kõigele, vaja! Jälle on hilissügis ja jälle tekkis mulle jalale mädane ateroom! Pagan! Eelmise aasta alguses oli teisel jalal, kintsul. Käisin emos lõikamas aga sidumisest loobusin, kuna iga sidumiskorra eest taheti ligi 14 eurot. Praegu on vihane ateroom parema jala sisepoolel, põlve ligidal ja pakitseb. Puhastasin Aseptiga ja panin Braunovidoni peale, sideme ka ikka. Loodan et pääsen lõikusest. Ehk ravib salv põletiku ilma lõikuseta välja. Lootus sureb ju ometi viimasena?

 Ohjahh, lootus muidugi jääb et peale raskemaid katsumusi tuleb parem aeg, kuigi see pime ja pikk sügiskaamos pole mulle, ja jõulud võiks üldse minu jaoks olemata olla. Vajan valget ja sooja aega, ei pimedusele! Smas ma eriti ei märka pimedat aega, sest siis on mul loomeperiood ja see aitab sellest võitu saada. Kahju on inimestest kes võitlevad üliraske haiguse-depressiooniga, pime aeg soodustab depressiooni vajumist. Soovin teile kõigile tugevust! Kuigi mina ise ei ole depressiivne, on seda paljud mu tuttavad ning seoses sellega tean ma ka veidi sellest haigusest. Põletage küünalt ja visake mured tulle!

 Olge terved!
ärge minu pärast küll muretsege, mina saan hakkama :) päikest ja valgust!
sidusin ateroomi kinni...


21. november. 2018.a.
Vana-Rääma