Naerata nüüd jälle sa ...

 

                               NAERATA NÜÜD JÄLLE SA ...

   Hiigelpilved, mis värvisid taevakaare tumesiniseks, tundusid nagu tornaadod, mis tulevad kohe maad laastama. Tuul vihises jõeveerel, raagus kaskedel ja vilistas kuidagi eriliselt, nagu hüüaks keegi appi, nagu üritaks uppuja viimsest õhekõrrest haarata, aga käed jäävad lühikeseks. Sama tormiselt mäsles jõgi, nagu tahaks kõike elavat endasse haarata, alla neelata ja välja sülitada.

   Simon jalutas promenaadil ja jälgis looduse ürgset, laastavat jõudu. Talle ei tundnud see vaatepilt hirmus. Tal ei mõelnud ka sellele, et rajune tuul võib murda mõne hiigeloksa ja teda selle alla matta, lausa nii, et elu karjub ennast temast välja. Simon ei mõelnud millelegi negatiivsele, tal oli kõigist ja kõigest ükskõik. Pigem ajas kogu see mornivõitu ilmastik teda naerma. Mees sirutas käed taeva poole ja röökis täiest kõrist, nagu siga aiavahel, nii armastas Simoni vaarema poisile öelda, kui poiss alles pisike oli, ja kisendas, kui oma tahtmist ei saanud. Simon karjus nii kõvasti kui hääleulatus võimaldas.

   „Miks küll inimesed surma kardavad? Miks nad paaniliselt surnuid kardavad? Mulle meeldivad surnud inimesed, nad on kuidagi eriliselt armsad ja vaoshoitud, ei hakka vastu ega irvita su üle. Sa tunned ennast nende seltsis kuningana, maadevalitsejana, sest sina oled elus ja nemad on surnud. Kummaline, et koos inimese surmaga kaob kõik maine. Aga hea et kaovad ka kõik mured, piinad, mis sind pangalaenu maksmise ees rusuvad, valud, mis sind alalõpmata painavad, rõõmud, mis kohati lolli tunde tekitavad, eriti kui sa tahad nendest priiks saada, aga nad ei lase sinust lahti, nagu painavad unenäodki, mis aeg-jalt su öödesse tulevad, sind elusalt pooma hakkavad, näpistavad ja samuti ei lase endast lahti lasta. Nii sa ärkad unenäo lummuses ja pettud, et kõik ei olegi nii nagu unenäos. Kõik on liiga hea ja realistlik. Sa oled see sama inimene, kes enne uinumist. Sul on täpselt samad vead, head ja kombed, sama nirginägu, totakad kõõrdsilmad ja sama kahvatu jume. Sa oled sina ise, ent ometi tahtsid jääda selleks, kelleks unenägu sind sünnitas.“

   Simon oli pärast vaarisa surma nagu ära tehtud. Ta ei olnud tema ise. Noormehele tundus, et vaarisa minek võttis pool tema hingest kaasa, sest just vaarisa oli see, kes noormeest juhendas ja mõistusele tulema mainitses, kui Simon oli teelahkme käänakut pidi juba sohu vajumas. Vaarisale võlgnes Simon ka oma elu, kui ta hing, pärast vanemate surma, paelaga kaelas rippus. Simoni vanemad hukkusid autoavariis, kui Simon oli alles nelja aastane. Vaid tema pääses. See oli liiga suur kaotus ja katsumus pisikese poisi jaoks, kes röökis surnud ema otsas ja üritas verist ema ellu äratada. Kes uskus et ta vanemad elavad, sest surmast ei teanud laps midagi. Alles tunde hiljem, kui ta vaarisa käest teada sai, et ta ei näe oma vaneamid enam kunagi, sai Simon aru mida tähendab surm.

   „Hei, mida sa kondad siin promenaadil!? Vaata kui tulevad mustad linnud ja viivad sind minema!“kuulis Simon tuttavat häält. Mustad linnud, ohh, rongad ja varesed, need ongi mustad linnud, minu mustad linnud, minu lemmiklinnud. Kõige targemad ja kenamad linnud. Nad võiks tulla küll, mind oma haardesse haarata ja minema viia, mõtiskles mees, kes ikka veel uskus muinasjuttudesse.

   „Noh, neelasid keele alla või?“ muigas Sirle, sinisilmne pisike ruugejuukseline tüdruk, kellesse Simon lootusetult armunud oli. Mingil ajal arvas noormees et see tunne on vastastikune, ta isegi üritas Sirlele serva teha, kuid Sirle pööras kõik naljaks ja ainult, Simoni arvates, flirtis Simoniga, aga Simon tõlgendas vahel seda ka teisiti, sest ta oli nii üksik, orb, kellele tundus, et kogu maailm on tema suhtes pahatahtlik. Ta tundis et tema peab samamoodi maailma suhtuma. Et ta ei ole soositud hing siin maa peal.

   Ühel päeval, kui Simon nägi oma silmarõõmu teise noormehega promenaadil jalutamas ja lustakalt vestlemas, murdus tema hing. Ta tõmbus endasse ega ei käinud enam ka pubides ja klubides. Pigem jalutas ta vabal hetkel mööda rannariba ja mõlgutas mõtteid. Vaid veekogude ääres tundis Simon ennast õnnelikuna. Ta tundis seda, temale meeldivat, kõiksuse tunnet. Ema, isa, vaarisa tunnet, õnneliku enda tunnet, kui ta oli väikene ja kui kõik oli veel ilus.

   „Sedand, tjah, noh, mis sind siia toob?“ kogeles noormees viimaks.

   „Tulin vaatama ega sa abi ei vaja. Sellise ilmaga ei lähe isegi koer toast välja, ega pista nina kuudist välja, aga tema jalutab ja naudib. Mõtlesin et äkki vajad seltsi? Tahad ehk muret kurta?“ oli Sirle jutukas.

Eriline muretseja. Ei tea kus ta kavaler nüüd siis on et mulle pugema tuleb. Simon sügas kukalt ja mõtles mida Sirlelel vastata. Mingi ärevus kolis ta kõhukoopasse ja hakkas seal aktiivset elu elama, mees kohmetus ja sõnad jäi keele taha kinni.

   „Tegelikult tahtsin ma sind kusagile kutsuda. Ma ei taha et sa meist, oma sõpradest irdud. Sa oled meile väga kallis.“ teatas Sirle.

   Ahahh, meelitaja! Huvitav, kas tal hakkab suhe liiva jooksma et nüüd mulle poeb. Pagan, aga ta meeldib mulle endiselt, tõdes Simon, kuid sõnad ei tulnud ikka suust.

   „Reede õhtul peab mu isa oma juubelit ja ta lubas mul mõned sõbrad ka kutsuda, et siis noored oleks omaette ja vanakesed omakeskis. Kas sa tuleksid minu isa juubelile?“ tegi Sirle Simonile silma.

   Appi, kuidas ma küll selle välja kannatan kui ta oma boyfriendiga seal õnnehormoone toidab? Mida teha? Samas, äkki nad on tõesti lahus? Äkki mul on...

   „Noh, ega mul reedeks just plaane ei ole, aga ...“

   „Ei mingeid agasid, aitäh, ootan sind väga!“ teatas ruugeks võõbatud juustega särasilm ja kadus sama kiiresti nagu oli ilmunud.

   „Kas ma nägin tõesti Sirlet? Kas ta tõesti kutsus mind oma isa juubelile? Issand jumal, kas ma hakkan ära keerama?“ sattus mees segadusse. Ta vaatas liivale ja nägi seal jalajälgi, kuid need olid tummad, ei kõnelenud nagu surnu. Nende käest vastust küsida oli sama mõttetu nagu surnu käest andestust paluda. Simon loivas koju ja pani küünla põlema, oli ema ja isa hukkumise 20. aastapäev.

   „Aga kui ma ikkagi läheks Sirle isa juubelile? Pagan, mul pole isegi midagi selga panna! Muudkui aga ehitan maja, panen kogu energia ja raha selle alla, aga ... Ja üleüldse, kellele seda maja tarvis ongi? Aga äkki meie Sirlega ...“ Simonis ärkas üle hulga aja mingi kirglik elu, ta tundis taas kõhuliblikaid. Ta tundis et ta elab. Tahab elada. Mees käivitas oma Volvo ja sõitis kesklinna New Yorkerist popimaid ja noortepärasemaid riideid ostma, sest ta tõesti polnud aastaid hilpudele rõhku pannud.

   Neljapäeva õhtul ei saanud Simon und. Kogu ta keha oli ärevusesipelgaid täis. Mees ajas ennast voodist püsti, avas baarikapi ja valas pitsi konjakit. Just vaarisa oli see kes, alati, peale raskeid üleelamisi, konjakit mekkis, mitte ei tarbinud. Vaid ühest pitsist piisas. Piisas Simonilegi. Juba poole tunni pärast ta magas.

*

   „Simon, tere, väga tore et sa tulla said!“ rõõmustas Sirle.

  Simon muigas mokaotsast, soovis Sirle isale õnne ja liikus Sirle järel noorte lauda istuma. Külalisi oli palju ja Simonile tundus et teda vaadati kuidagi väga uudistavalt. Ta püüdis sellest mitte välja teha, kuid siis ehmatas, nähes Sirlet oma noormehega suudlemas. See tegi haiget. See tegi nii kohutavalt haiget, et Simon tahtis kohe püsti tõusta ja minema minna, kuid samas kartis ta naerualuseks sattuda. Noormees surus oma viha alla ja jäi vaikides istuma.

   „Naerata nüüd jälle sa, naerata, naerata. Õnn ei ole kaugel...“ need sõnad olid Simoni jaoks rohkem kui liigsed, talle tikkus pigem nutt kurku, kuid bändimehed kordasid neid sõnu nagu elu tähtsamat mantrat. Simon oli viidud viimase piirini. Ta tõusis lauast ja tegi nagu läheks tualetti. Tualeti kõrval asus laoruum, jahe ja kitsas pimik. Mees astus sinna, leidis nurgast kamponnööri, sidus selle endale kaela.

   „Pea kinni! Ära tee seda! Pojake ....“ päästis Sirle isa oma lihase poja elu.

20.november. 2018.a.

Vana-Rääma