Täna, 12. septembril 2025. aastal kell 16.00 avas Pärnu Raekojas oma isikunäituse Eesti tuntuim illustratsioonikunstnik, paljude kodu- ja välismaiste illustratsiooninäituste ja näitusesarjade kuraator, armastatud õppejõud ning mitmete kodu- ja välismaiste auhindade ning kunstipreemiatega pärjatud meister Viive Noor. Autor mainis, et see on ta kõigi aegade kõige suurem näitus. Rahvast oli meeletult, ka palju väljamaalasi ning kohale oli tulnud ka autori sõbranna Riiast. Kopeeritud tekst ürituse lehelt: Alates 1978. aastast on ta osalenud rohkem kui 400 rahvusvahelisel näitusel enam kui 30 riigis, Jaapanist ja Iraanist kuni Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaani. Tänu 90 isikunäitusele on tema kohalolek olnud eriti tugev Eestis, kuid on tänaseks laienenud ka Põhja- ja Ida-Euroopasse. Kaasaegse rahvusvahelise illustratsioonimaailma keskse tegelasena on ta tutvustanud Eesti raamatugraafikat kogu maailmas.
Sel näitusel esineb Viive Noor maagilise fluidumi meistrina, lubades vaatajad oma salaaedadesse ja võlumetsa, kus on kuju võtnud kõige üllatavamad olendid ja mõtteseosed.
Tema loomingu tänast olemust on veel käesoleval aastal tutvustanud kuraator ja ajakirjanik Hajra Salinas: „Viive Noore loomingu kirjeldamine ainult meediumi või stiili järgi tähendaks tema emotsionaalsete ja filosoofiliste varjundite märkamata jätmist. / … / Tema looming sünnib isiklikust enesevaatlusest ja universaalsetest emotsioonidest: armastusest, kaotusest, rõõmust, hirmust. / … / Tänapäeval kaldub ta tugevalt segatehnika poole – pliiats, kollaaž, guaššvärvid. Tema pildid on alati käsitsi loodud. Loomisprotsess on tema jaoks kombatav, intuitiivne dialoog kunstniku ja pildipinna vahel. Ta on hoidunud digitaalsetest meetoditest, eelistades käelise loomingu vahetut lähedustunnet.
Ja veelgi: „Emotsioonid on esindatud ka tema paletis. Nii kriitikud kui vaatajad on märganud tema musta värvi kasutamise ainulaadsust. / … / See kutsub vaatajaid kogema tuttavaid tõdesid uuenenud vaatenurgast ja üllatavas valguses.“
Viive Noore piltidel avanevad hingemaastikud ja dramaatilised emotsionaalsed seisundid. Neil piltidel rännates paistab silma ülim tähelepanelikkus detailide suhtes, nappides tinglikes kujundites esitatud allegooriad ja estetism parimas mõttes.
Eesti keeles on tundeline kõnekujund: südameverega kirjutatud. Ka Viive Noor on oma muinasjutulistel olenditel lubanud avada oma südame ning kasutada südameverd. Ajuti kannavad oma rinnast välja rebitud südant peopesal kunstniku endaga portreeliselt vägagi sarnased õrnad naisekujud. Nad pakuvad armastusele oma südant ning tikivad armsamale tekki oma südameverega. Nii piltides Usaldusest kui teisteski pilt-jutustustes võib tajuda ohtlikke allhoovusi just hetkedes, mil inimene on söandanud välja astuda argielu kaitsvatest piiridest.
Mitmel pildil võib ära tunda ka paljusid eesti lugejaid köitnud hiina klassiku Pu Songlingi tegelasi juba ligi neljakümne aasta eest ilmunud novellivalimikust „Libarebased ja kooljad“.
Tutvustuseks sellest raamatust ajendatud ja Viive Noore enda kureeritud illustratsiooninäitusele „Libarebane. Rebase võlu“ (2021) on ta kirjutanud: „Seda idamaade folklooris tuntud olendit ei tohiks segi ajada meie rahvajuttudes levinud libahundiga. Libarebane on salapärane kujumuutja, ta suudab kehastuda kauniks naiseks, haritud õpetlaseks või tavaliseks metsarebaseks. Temast võib saada kaval võrgutaja või ustav ja hea vaim“. Viive Noore libarebased ja libahundid on tema maagilise metsa põliselanikud, kuid neidki ähvardavad püünisrauad ja surma luider käsi hoiab verevat paela, mis takistab imelise olendi vaba kulgu öises metsas. Läänemaailma ja slaavi lugudes libahuntidest kujutatakse oma tahte kaotanud kurjusest vallatud meesolendit. Viive Noore erandlikel piltidel hiilib hiiglaslik hunt öisesse linna, kehastades tänagi sõsarriigi iseseisvust varastada üritavat kurjuse jõudu. Eesti folklooris, kas või Aino Kallase Hiiumaa pärimusest sündinud libahundiloos „jookseb koos huntidega“ külaühiskonnast vabaks ihkav noor naine, kes kuuleb metsa õdesid end hüüdmas. Aino Kallas avaldas „Hundimõrsja“ oma 1923. aastal ilmunud kogumikus „Surmav Eros“. Ka Viive Noore joonistatud armastuslugudes kohtab Eros enamasti kusagil Thanatost. Kuid tema piltidel Hundist ja Punamütsikesest ei leidu klassikalist Charles Perrault loodud lugu kurjast hundist. Kohtume niisama mitmetimõistetava ja komplitseeritud armastuslooga, nagu enamasti eluski. Kunstniku sõnul arvas ta juba lapsepõlves, et täiskasvanud on sellest muinasjutust lihtsalt valesti aru saanud. 12. september 2025. Vana-Rääma
Hans Christian Anderseni 1836. aastal kirjutatud „Väike merineitsi“ on kaheldamatult üks kõige romantilisem, kuid samas ka imeliselt traagiline muinaslugu. Sellest muinasjutust on ajendatud Viive Noore joonistus oma südame (tegelikult oma kauni hääle) ohverdanud mere tütrest. Tema „Väike merineitsi“ alustas oma teekonda 2011. aastal Tallinna Lastekirjanduse Keskusest Läänemeremaade illustratsioonikunstnike näitusel „Meremuinasjutud“. Tänavu eksponeeris ta oma Merineitsit näitusel „Muutuste meri“ koos kahe hilisema joonistusega. Maailm on kurjakuulutavalt muutunud. Saastunud meres on Merineitsist säilinud vaid luustik ning tema ümber hõljuvad elegantselt merd reostavad plastikkotid. Kummalisel moel meenutavad nad, et aastal 1981 lõpetas Viive Noor Kunstiinstituudi cum laude korraga kahel erialal: graafika kõrval ka moe erialal.
