pühapäev, 23. juuni 2019

Meeleolukat jaani!



 Meeleolukat jaani, armsa sõbrad!
Meie käisime kahel jaanikul, aga ühele jäime, Are (22. juuni. 2019. Tantsuks mängis Rein Kontson) jaanitulele. Nüüd on kopsud maaõhku täis ja tuju hea. Aga alles homme läheb šašlõkitamiseks.

 Oli rõõm teid kohata Maile, Thea, Malle ja Anneli!

 Nautige suve kõige valget aega, nii kaua kui seda veel on!

Fotod:
lõin ennast jaanikuks lille, oma meik ja oma sirgendamine loomulikult
armas Anneli :)
Are jaanituli
mede gäng :)
naabrikesekesed :)
oli armas, Maile :)

23. juuni. 2019
Vana-Rääma

reede, 21. juuni 2019

Aitäh suvealguse üllatuse eest, kallis Erika!


  Hommikukohvi õues juues sain üliarmsa üllatuse osaliseks. Aitäh, kallis Erika imelise suvealguse üllatuse eest!

  Meil kõigil oli võimalus kaasa elada Erika Salumäe paarikuisele retkele Camino de Santiagosse. Mina tõeliselt nautisin seda retke, sest sain facebooki vahendusel sellest osa. Rõõm on tõdeda, et kallil Erikal läheb hästi ja ta on endiselt vormis. See Camino de Santiago logo on nagu Päike, ma kujutan ette kuidas retkel seda märki kohates tuju üha rõõmsamaks läks. Ja nüüd on ka minul mitu sellist Päikest kodus ning uus külmkapimagnet ka kogus juures. Olen üliõnnelik.

 Erika kodulinnast Deniast on nüüd ka minul postkaardi näol armas ülevaade ja ka Santiagost-Päikeselinnast. Kui ma ükskord Hispaaniasse jõuan, võtan just selle märkmiku ja selle pastaka kaasa, et sealseid muljeid kirja panna. Ükskord see juhtub!

 Imelist suve algust ka teile, armsad sõbrad!
Aitäh, kallis Erika! Germo on ka väga õnnelik  :)
ehtne Päike otse Camino de Santiagost. külmkapimagnet.



21. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 18. juuni 2019

Jaansoni rada 160.päev


 Väike juubel, ekole? Täna jõudsime lõpuks kepikõndima. Liiga palju takistusi on viimasel ajal olnud, aga nendest ma pikemalt ei räägi, ei taha rääkida.

 Olgugi, et läbisime vaid 4 km, on selles mõttes hea tunne, et sai ennast liigutatud, mitte küll väga aktiivselt, aga ikkagi.

 Eks ma ikka olen iseenda katsejänes ja küll ma selle õige rütmi ka tagasi saan. Ma ei heida meelt, iga asi omal ajal.

 Täna lisandus mu tasside kollektsiooni lausa 3 uut tassi. Ühe tõi mu hea noorem poeg Geio Inglismaalt. Aitäh! Ning teise ning kolmanda tõi hea Mari-Liis Tšehhist ja Saksamaalt. Aitäh! Tasside kollektsioon üha täieneb ja terve mu elamine on neid täis, aga ükskord tuleb aeg mil ma need taas nähtavale panen, hetkel on vaid uuemad riiulil, teised on kapis, sest need koguvad palju tolmu ning pesta ma neid ei saa, sest tasside all on kleepekad tooja nimega ning asukoha nime ja kuupäevaga ka.

 Aitäh head sõbrad, kes te mu päeva päikeseliseks muutsite!

Fotod:
rada
vesiroose, veesiroose...
tuulest viidud mina
päike
rada
2 km läbitud...
kes unustas oma rattaluku Jaansoni rajale? (pingile peale Sõudeklubi)
poja toodud tass Inglismaalt
armsad Emilia, Mari-Liis ja Germo
tassid Tšehhist ja Saksamaalt


18. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 16. juuni 2019

Vana-Pärnu rannast Valgeranda ja koju...


 Suvi on jälle tagasi tulnud. Täna võtsime ette teekonna Vana-Pärnu randa, tuli ju rannahooaeg enda jaoks avada. Selliste kuumade ilmadega kipuvad vist kõik vette, aga mina kipun vaid merevette.

 Ma ei tea kui soe vesi oli, aga oli. Keegi eemal ütles et 20 ja keegi teiselpool väitis et 21,2. No oli mis oli, meie jaoks oli soe. Mina olen see inimene kes läheb vette ka siis kui veesooja on vaid 17.

 Rahvast oli muidugi murdu, kogu aeg autod voorisid, kui mööda kruusateed kulgesime. Lihaveised aga püsisid ühes kindlas kohas, ei käinud täna inimesi uudistamas.

 Üle poole tunni me vees ei olnud ja siis ma üritasin ka kogu aeg ennast päikese eest peita sest ma põlen ruttu ära. Õnneks on vaid kerge jume peal. Ma ei ole ka see inimene kes ennast päikese käes praeks. Nagunii pruuniks ma ei lähe ja niisama päikese käes küpsetamine pole mulle. Samas hakkab ka vees päike hästi peale. Aga õnneks on kõik kontrolli all, Germo on näost juba pruun.

 Edasi kulgesime Valgeranda, seal me vees ei käinud. Kõik teeääred olid ka autosid täis pargitud. Rahvas nautis pühapäeval. Meie sõitsime Doberani teed pidi Liu suunas, ka kogu see teeäär oli autosid täis. Ja siis tulime tagasi.

 Valgerannas oli tohutult palju golfareid. Ehk olid mingid võistlused või asjad. No ja mõni mees püüdis golfivälkaju juures, madalast veest kalu. Hauge pidavat sealt saama.

 Ja väike kuurikorrastamine ja puude ladumine kulus pärast veel asja juurde. Tuleb ju hakata lähiajal talvepuid ostma. Kuurid on korras ja ootel. Aitäh poolvend Heikile, kes kenasti meil abiks oli. Germot ma veel tööle rakendada ei julge, igaks kümneks juhuks, kuigi ta tervisega on kõik korras.

 Olge terved!

Fotod:
August Sang (27. juuli 1914 Pärnu14. oktoober 1969 Tallinn) oli eesti luuletaja ja tõlkija.
Lõpetas 1932. aastal Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Sõjaväekohustuse täitmise järel astus Sang 1934. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus õppis vaheaegadega kuni 1942. aastani.
Järjekindlamalt hakkas Sang luulega tegelema gümnaasiumi lõpuklassis (kuigi esimesed katsetused said teoks juba üheksa-aastaselt). 1933. aastal võttis ta osa luulevõistlusest luuletusega "Improvisatsioon quick-step tempos", mis avaldati Injo varjunime all ajakirjas Kevadik.
Ajakirjas Looming debüteeris August Sang 1934. aastal.
Esikkogu "Üks noormees otsib õnne" ilmus alles 1936. aastal. Samal ajal alustas ta ka publitsistika kirjutamisega: temalt ilmus arvukalt retsensioone ja ülevaateid.
Osales 1930. lõpul "Arbujate" antoloogias.
August Sanga haud Vana-Pärnu kalmistul
1945. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige, kuid dekadentsis süüdistatuna arvati ta sealt välja 1950.aastal. Kirjaniku õigused taastati 1955. aastal.
August Sang on maetud Vana-Pärnu kalmistule.
...
...
...
lammas üleval nurgas...
Germo ja kabiin
loomad rannas
Germo

16.juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 13. juuni 2019

Mööda kodukandi radu...


  Täna oli üllatusterohke päev.
 Hakkasime just Germoga hommikust sööma, kui tutav auto parkis akna alla. Sõbranna Anneli tuli "korraks" linna kohvi jooma, kui talle tuli üks kõne, peale mida tegin ma ettepaneku sõita Häädemeestele ja Kablisse. Peale söömist ja kohvitamist me teele asusimegi. Nii-öelda juuri otsima.

 Esimese peatuse tegime Häädemeestel, sest meil mõlemal on selle paigaga eriline kontakt. Häädemeestele on maetud nii Anneli isa, vanaema kui ka vanaisa. Ka minu vanavanaema puhkab seal.

 Hea võõrustaja Aleksander-Tõnis Joarand oli meile igas mõttes giidiks. Nii sai, tänu just Aleksander-Tõnisele, Anneli vallas oma asjad aetud ja väga palju oma suguvõsa suhtes targemaks. Mina küll ei saanud palju, sest olin 4 aastane, kui mu vanavanaema Ann Kiisk lahkus ja Häädemeestele maeti, kuid tema hauda mul leida ei õnnestunud, aga ma ei kaota lootust, ehk ikka leian kunagi, sest ta oli mulle vägaväga lähedane inimene.

 Hea Aleksander-Tõnis oli meile ka giidiks Häädemeeste Õigeusu kalmistul ning mind tabas seal üllatus, sest leidsin üles ühe oma lapsepõlve lemmiktädi -Linda Abrami- haua. Lisaks veel paljude tuttavate hauad. Aga ega asi sellega veel ei piirdnud, sest meie lahke giid juhatas meid ka Häädemeeste Issandamuutmise Õigeusu kirikusse ning lubas seda imekena pühamaja ka pildistada. Sealt soetasime endale ka mõne postkaardi ning brošüüri Eesti Õigeusu kirikutest. Me oleme siiralt tänulikud Aleksander-Tõnis Joarannale, aitäh!

 Edasi kulges tee Kabli külla, mis oli lapsepõlves mõnda aega ka minu koduküla. Kes meist ei teks ühte imekena maja Kabli südames? Minule jäi see häärber meelde juba lapsepõlvest, aga alles täna tõstsin ma jala üle selle maja ukseläve. Nii vähe oligi õnneks vaja, et üks lapsepõlveunistus täituks.

 Kus me käisime? Jah, õigesti arvasid need kes teavad kohta nimega "Marksoni talumuuseum." Selle lahke perenaine Dora-Alviine Kesper kutsus meid lahkesti aita muusemi külastama ja ka häärberisse, oma sünnikodusse, kus käib hetkel hoone renoveerimine. Nii saime osa ka perenaise orelimängus, palju teadmisi Kabli ajaloost ning nägime maalinguid, mis renoveerimise käigus välja ilmusid ning ka väga huvitavat Hiina käsitöötapeeti, mille ma ka jäädvustasin.

 Vanaproua Dora-Alviine Kesper, kes on ka mitu raamatut Kabli ajaloost koostanud on nii vitaalne ja siiras inimene, tekkis tunne nagu tunneks teda kogu elu. Oma 84 eluaasta juures on ta nii elutruu ja tahtejõuline, et lausa lust on selliste särasilmsete inimestega suhelda. Ja kontaktid vahetasime ka, seega kohtume ehk peagi.

 Ma ei saa mainimata ka jätta tõika, et Aleksander-Tõnis Joarand tuletas mulle meelde, et ma olen ka Häädemeeste raamatukogus oma raamatuid esitlemas käinud ning ta tundis mind ära, sest oli ka esitlusel.
  Lisaks oli vanaproua Dora-Alviine üllatus suur, et tema hoovis seisab PETU autor :) Küll oli palju äratundmisrõõmu.

 Teate, kummaline on see, et "Westoffhauseni häärberi saladusi" kirjutades oleks ma justkui selles häärberis viibinud, kuigi täna tõstsin esimest korda elus jala sinna. Kõik need seinamaalingud, mööbel-teadagi antiikne- kõik oli nii oma ja tuttav. Oehh, ma tean, et olen antiikinimene! Sain tohutult palju energiat ja inspiratsiooni. Usun, et lähipäevail hakkan oma poolikuid kirjatükke edasi kirjutama. Aga vaadake pilte, need kõnelevad palju rohkem, kui minu sõnad siin!

 No ja Kablist tagasi sõites ei saanud ma ju mitte külastamata jätta oma lapsepõlvekodu Penu külas, üsna Kosmonautike Puhkekeskuse lähistel (sellest kirjutan ka Westoffhauseni häärberi saladustes). Ja mõlemad mu PETUD (PETU ja PETU LÄHEB KOOLI) kõnelevad minu lapsepõlvest just Häädemeeste vallas.

 Minu kallis kask (PETUS palju juttu) on ikka väga võimsaks sirgunud, aga kahjuks majad lagunevad iga aastaga, hoov on rohtu kasvanud ja isegi vana kaev (kuhu tahtsime õega laskuda ja patju kloppima minna) on poolenisti täis kasvanud. Aga ümber koduhoovi on endiselt viljapõld, nagu 40 aastat tagasi, kui me pidevalt viljapõllus mängisime. Tegin Annelist põllul ka jäädvustuse, aga vili on praegu veel väike, madal.

 Sellised positiivseid päevi võiks rohkem olla, need seljatavad või suudavad panna kasvõi hetkeks unustama mured, läbi milleta elus ei saagi.

 Aitäh teile kallid kaasteelised! Suur kummardus. Armastan! Ka sind, mu kallis lapsepõlvesõbranna Anneli!

Ja nüüd pirakas fotogalerii:
Anneli tegi meist Penu küla viljapõllus selfi ka :)
Häädemeeste
Salomia (Salme) Murdla rahupaik. Ta oli mulle vanaema eest...
...
...
...
laskusin hetkeks palvesse...
küünalda altar
altar
lühter kirikus...
kirikus...
Häädemeeste Issandamuutmise Õigeusu kirik
tuulest viidud mina Häädemeestel
Germo nautis ka päeva täiel rinnal, uus ja põnev tuttav tädi Dora ju :)
vahepeal peab söögimõnu ka nautima :)
imekena aidamuuseum
võtab sõnatuks...
...
täielik nostalgia...
Marksoni talumuuseum
nostalgia...
sellised nukud olid ka minul lapsepõlves, kingitud Salomia Murdla poolt...
Germo ka uudistamas...
...
muuseumiaidas, nagu muinasjutumaal...
Anneli ja pruoa Dora muuseumiaida ees pingil
muuseumiaida uksel
Germo võrkkiigub häärberi aias :)
häärberi sünniaasta
peegel
antiikne ahjusuu
antiikne ahjusiiber
antiikne Hiina käsitöötapeet
antiikne Hiina käsitöötapeet
Dora kunst
Dora kunst
Dora kunst
mina häärberi verendal
Germo ja Dora-memm häärberi verandal
vitraazid ja tuulekell häärberi verandal, kõik Dora kätetöö
võimas orel ja Dora
proua Dora mängib meile orelit
võrratult uhks ahi
proua Dora koikul
antiikne kardinapuu
lihtsalt võrratud kunstiteosed proua Dora käte läbi...
lihtsalt võrratud kunstiteosed proua Dora käte läbi...
proua Dora-Alviine Kesper oma uue raamatuga "Eluhetked"
proua Dora maalid
õunapuud ja meri
keller
reeder-kapten J.Marksoni elamu
maanteelt...
maanteepoolne vaade häärberile...
häärber hoovipoolt vaadatuna
maja taga on Kabli meri (Liivi laht)
avasime ja sulgesime proua Dora koduvärava...
kodu...
imestav mõmmi :)
Köögimaja (ka PETU raamatutes)
minu lapsepõlvekask on ka suureks kasvanud...
PETU oma lemmikkase juures 40 aastat hiljem...
Anneli ja minu kodukoha viljapõld
lapsepõlvekodu Penu külas
meened kirikust
mõmmi lapsepõlvekodust


12. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma