Saatan kannab Pradat(?)

foto netiavarustest

SAATAN KANNAB PRADAT(?)

   Juba varakevadest saati istus Mariell igal õhtul mereäärsel künkal, põlved konksus ja lõug põlvedele toetunud. Neiu piidles üksisilmi ühte punkti, nagu meremehe naine, kes ootab kannatamatult oma abikaasat kaugreisilt kodu väisama. Just kodu väisama, sest meremehed elavad rohkem merel, kui maismaal. Isegi Marielli pilk oli samavõrd igatsev ja kurb, nagu ühel vanal maalil, kus eit pisarsilmil kaldakail uppunud poega mälestab.

   Kõige valgem periood hakkas kukesammul pimenema ning igal õhtul oli taevas üha müstilisem, sünged pilved sõudsid üle laotuse ning päike vajus justkui põledes mere taha, jättes endast veritsevad triibud maha.

   Loetud päevad olid saatuslikust jaaniööst möödas, vaid loetud päevad, aga Mariellile tundus, et terve igavik on ajast, mil ta suhe esimese armastusega karile jooksis, möödas. Haavad veritsesid iga päevag aiva enam ning tundus, et neiu hingevalule ei tulegi piiri. Mitte miski ega keski ei suutnud Marielli rohkem rahustada, kui igatsevnukker taevas. Isegi oma parimale sõbrannale keeras neiu, oma boyfriendist lahku minnes, selja, nagu poleks Lisandrat olemas olnudki. See oli viga. See oli üks suurimaid vigu, mida Mairell oli oma kuueteistkümne aasta jooksul teinud. Tegelikult sellest, et Mariell üksindust nautimas käis, ei teadnud isegi Regor, kellele jäigi tüdruk suhte lõpuni müstiliseks, sest Mareill ei avanud ennast lõpuni. Lisaks teatas ta alati pärast seda, kui Regor teda koju saatis, et oskab ka ise minna, tee koduni on pähe kulunud. Mis noormehel muud üle jäi, kui leppida. Kui sa inimest armastad, lepid ka sellega, millega pole ennast uskunud kunagi leppima.

   Tõsi küll, ega Lisandra ise ka erilist sõprust oma eluaegse sõbranna vastu üles ei näidanud. Ju tal oli siis selleks põhjust. Ega teise inimese hinge sisse ei näe, kui ta pole just oma hingeasju avalikkuse ette paisanud, mida nii mõnigi inimene sotsiaalvõrgustikes teeb. Ja seda mitte ainult puberteedieas noorukid, ka eakamad abieluinimesed, kelle justkui oma elu poleksi, kes elavad enamuse aja päevast Facebookis. Neile oleks reaalne elu justkui sedavõrd igav, et vaid teiste elu lisab adrenaliini verre.

   Ühel tormisel õhtul, kui õhetavtüüned pilved justkui jooksid turbokiirusel üle taevateki, kuulis Mariell häält. Ta kangestus ega julgenud isegi vaadata kus poolt see hääl tuli. Liiati veel kellega tegu olla võis, sest neiu närvid olid viimasel ajal väga pingul, lausa nii, et isegi sääsepinin ehmatas teda.

   Mariell värises nagu haavaleht, aga mitte rajusest ilmast, vaid häälest. Ta kahtlustas juba, et see on hääl peast, ehk siis et hakkab hulluks minema, sest mitme kuu jooksul ei olnud keegi teda seal künkal tüüdanud, kas isegi autohääled, mis kaugustest kostusid.

   „Om mani padme hum, om mani padme hum...“ kuulis ta jälle. Mariell võdistas õlgu, pigistas käed tugevamini põlvede ümber ning surus suu kriipsuks, nagu tahaks ta tuhandet pisarat endas kinni hoida.

Korraga ta lausa hüppas künkalt alla ja kui ta oleks olnud kaljuküngas, poleks teda ilmselt enam olemaski olnud, aga õnneks asus küngas merest sadakond meetrit eemal.

   Alles nüüd paiskasid pisarad tulvaveena temast välja, aga tema läheduses ei olnud ühtegi hingelist. Mariell lausa vappus, pühkides samal ajal silmavett põskedelt. Kas see ongi depressioon, mõtles ta endamisi. Kuulda kuulmatut ja tunda tundmatut ning minna sellest nii paanikasse, et elugi ei tundu enam armas.

Olles rahunenud, otsustas ta sellel õhtul teist rada pidi koju jalutada, sest lause „saatan kannab pradat“ millegipärast kummitas teda ja Mariell arvas, et sellel lausel ongi mingi seos tänase õhtuga.Õieti arvas. Sisetunne ei petnud teda.

   Mööda hämarduvat metsateed loivates kuulis ta mingit kuminat, müstilist mõminat, mille ta arvas mõnele metsloomale kuuluvat. Ta ei pööranud häälele erilist tähelepanu, sest mini sisemine rahulolu oli neiu endasse neelanud. Aga pes kummitas mitu küsimust. Mida need sõnad küll tähendavad? Ja milleks see saatana teema? Päris neiu endalt, aga vastuseid ta ei leidnud.

   Kas mitte see saatana teema ei ole seotud Lisandraga? Tema on ju meil uhkus ja puhtus ise, kannab ainult kalleid firmabrände, isegi ta bikiinid maksavad hingehinda. Kas see ei ole mingi hoiatus?

   Mariell sügas kukalt ja loivas edasi, miski või keski tema sees otsis õhtustele märkidele selgust. See kõik tundus nii põnev, et neiu unustas isegi oma ekskallimat taga nutta. Ühtäkki tundis ta nagu oleks endale tiivad saanud ja liblikana lendu tõusnud ning iga tiivavibutusega lendab maapeale tema tiivast kulda, sulakulda, mis maapinda sulas ning isegi kõige kurvema inimese ennast hästi tundma pani.

   Mariell tundis ennast valgustatuna. Isegi see, et tema kallis sõbranna ja ekskallim talle teineteise embuses vastu jalutasid ja miilutsesid, ei läinud neiule korda, temal olid nüüd teised eesmärgid ja sihid, sügavamad vaataed ja tunded elule, mille tõi talle üks müstiline õhtu rannas, ihuüksinda, ihu üksinda.

Ja ta oli õnnelikum kui kunagi varem.

6.juuni. 2019.a.

Vana-Rääma