Loetud sai Aile Partsu loovtööks kirjutatud raamat "Naised, kes astuvad tulle," mis koondab endasse mitmekümne naispäästja lugusid, kõneleb sellest, kuidas nad jõudsid päästetööni. Kahju, et esitlusinfo minuni alles peale esitlust jõudis, oleksin väga tahtnud kohal olla, sest mul on au tunda Ailet ja Kairet aastakümneid. Jah, Kairet tunnen ma juba sellest ajast, kui Aile ei olnud veel sündinudki. Kunagi, kui ma töötasin ajakirjas "Vaimupuu," kirjutasin ma ka nende armsast perest sinna artikli. Seda saate lugeda selle lingi alt: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://vaimupuu.ee/wp-content/uploads/2020/10/2016-jaanuar-veebruar-ajakiri-Vaimupuu.pdf / / /
Aile, armas, aitäh selle emotsionaalse ja südamliku raamatu eest! Teen siit suured tänukallid selle eest. Oled saanud suure ja tänuväärse tööga hakkama, sest sellel teemal lausa on vaja kirjutada. Soolist diskrimineerimist ei pea ükski indiviid kaasaja maailmas tundma, sest naised ei ole kohe kindlasti nõrgamad kui mehed. Kohati on nad isegi tugevamad. Usun, et sinu jõudmises päästenaiste koosseisu on suur roll ka selles, kuidas sa oled aidanud kasvatada oma kallist õde Kellit, tänu kellele olete te koos kalli ema Kairega saanud mõlemad tegelda sellega, mis on teile südamelähedane. Kaire on teist nii vaprad inimesed kasvaranud, juba tema väärib ülipirakat tunnustust selle eest, sest see bürokraatia, mis valitseb maailma, on kahtlemata kõike muud, kui sõbralik. Tulla kõigest sellest välja võitjana, on õnne küsimus. Olgugi, et me ei kohtu tihti ja viimastel aastatel olen ise ka perekesksemaks muutunud, on teie armsal pesakonnal alati koht minu südames alles. Ise erivajadustega last kasvatades ja oma meelistegevusele keskendudes tean, kui raske see kõik tegelikult on, aga samas eluvitsutused panevad proovile ja sinust saabki kiiremini see, kes sa olla tahad, isiksus, kes julgeb öelda ja tunda seda, mida ütleb ja tunneb. Kes julgeb otse tulle astuda, mis on ka selle raamatu juhtlause. Üks väike trükikurat on natuke tööd teinud ja pealkirjast koma pihta pannud, aga ma panin selle ise sinna, et oleks korrektne. Ega raamatu kirjutamine ja kõik sinna juurde kuuluv ei ole kerge, eriti veel siis, kui oled selles osas igas mõttes debütant. Oled kenasti hakkama saanud, armas Aile! Loodan, et kirjutamispisik jäi sulle verre ja sa teed seda tööd veel. Kahjuks ei näe ma neid raamatuid müügis hulgimüügifirmades (Apollo ja Rahva Raamat), kus need lausa peaksid olema, et see info jõuaks kõikidele, kes soovivad. Et see raamat motiveeriks, inspireeriks ja julgustaks ka neid naisi, kes siiani endas kahelnud on, tulle astuma. Olen ise salamisi kogu elu sellest unistanud, aga tänaseks on fookus mujale suunatud, aga mõttes olen ikak teie elupäästva pundiga koos, saadan head energiat juurde. Õiglusmeel ja empaatia on ma minus olemas, sestap võitlen teisi radu pidi elu kestma jäämise eest ning tegelen tõesti täna ka sellega, mis mulle südamelähedane on, nagu teile kõigile, 34 päästenaisele on sõdamelähedane see, millest te selles raamatus kirjutasite. Jõudu, vastupidamist ja jätkuvat armastust oma töö ja kogu univetsumi vastu. Kummardan maani, kuuni ja tagasi! 4. juuni 2026. Vana-Rääma P.S. Ave, kallis, aitäh ka sulle!
