Kuvatud on postitused sildiga Janek Muru. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Janek Muru. Kuva kõik postitused

neljapäev, 11. august 2016

Supelsaksad+ Augustiunetuse Samblalava

Germo, mina ja Janek

    Pärnu suvi juba on kord selline mis meelidb rahvast linna. Kes tuleb siia puhkama, kes sanatooriumisse, kes Weekendile, kes koju käima, kes... Ühel põhjustel nendest on ka ajakirja Vaimupuu asutaja (või lihtsamalt üteldes boss) Janek Muru Pärnus. Täna saime temaga kokku kohvikus Supelsaksad, lahkasime Vaimupuu teemasid, maitsesime kohviku hõrgutisi ja olime niisama rõõmsad. Ühesõnaga tegime pisut tulevikuplaane, et maailma paremaks muuta. Millest täpselt? Sellest on hetkel vara rääkida. Iga asi omal ajal.
Igal juhul oli rõõm kohtuda ja pisut tööjutte puhuda.

Supelsaksade hõrgutised
Supelsaksade hõrgutised
asjalik Janek
Germo värsket Vaimupuu ajakirja sirvimas
see hetk kui Janely meiega ürines
bändide esinemiskoht, Uue Kunsti Muuseuimi tagune terrass
ja Samblalava kirjarahvale, terrassi kõrval. ehe ja ürgne :)

   Germo oli igatahes uute Vaimupuu ajakirjade üle väga rõõmus, nagu ka Janeki ja Janelyga kohtumise üle. Janelyt ma küll nn üldpildile jäädvustada ei saanud, kuna vahel kipub töö ikka jänes olema küll. Aga juba laupäeval Augustiunetusel kohtume me taas.

  Teel koju käisime ka Germoga tiiru Uue Kunsti Muuseumi juures ära, eks ikka selleks, et paljudele hämmingut tekitanud ja huvi pakkunud Samblalava pildile jäädvustada. Germo oli ka sellel nõus poseerima. Nii, et lugupeetud kirjarahvas, just see lava ootab meid laupäeval Augustiunetusel. Kõrval on Uue Kunsti Muuseumi terrass, mis asub kohe muuseuimimaja taga. Inimesed on siin huvi tundnud, et kus kogu üritus toimub paduvihma korral. Ka sellest oli meil Eleka, Maria, Vaiko, Andrese, Maarja ja Geaga juttu. Kui ikka päev läbi ladistab lausvihma, saame esineda muusemuterassi ustest seespool, sest need uksed käivad kenasti lahti. Samblalava kõrvale tuuakse ka koht kus kuningas jala saab käia, seega muretsemiseks ei ole põhjust. Muidugi on ma majas tualettruum avatud, aga sinna saab käia vaid Muuseumi esiuksest. Ühesõnaga tulge kohale ja nautige. Ning hoidkem pöialt, et Rasmus Paesüld saaks ka Läänemaalt kohale tulla, saadame koos talle tervendavat energiat. Jaak Känd juhatab esinejad lavale, neid veidi tutvustades. Mina isiklikult olen lisaks kaaskorraldamisele kellatilistaja. Annan märku, kui on esinejal aeg lava vabastada, sest kava on tihe ja esinemised toimuvad vaheldumisi Terrassilaval ja Samblalaval, seega aeg piiratud. Kohtumiseni juba laupäeval Uue Kunsti Muusemi taga, Augustiunetusel!

küsige neid Augustiunetuse lehti kohvikutest
meie kava


11. august. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. aprill 2016

Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus

kasvataja Kristjan ja Pärnu Toimetulekukooli direktor Marju Trumsi


   17. märtsil toimus Pärnus Koidula Gümnaasiumis 12. korda Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus. Võistluse korraldaja oli Pärnu Toimetulekukool. Üritust toetasid Pärnu Koidula Gümnaasium, Pärnu Linnavalitsus ja Tervis Spa Grupp. Konkursist võttis osa 14 kooli üle vabariigi. 
foto:Tiina Azojan. žüriiliige Alari Janson


foto: Tiina Azojan

foto: Tiina Azojan


Tegin sellest väikse kokkuvõtte ajakirja Vaimupuu. Lugeda saate SIIT.

Selle kuu Vaimupuu ajakirjale kirjutasin kaaneloo Maris Rubinist!




foto: Tiina Azojan. kaanetüdruk Maris Rubin


foto: Tiina Azojan, kaanetüdruk  Maris Rubin


MARIS RUBIN – tüdruk, kes kaotas mälu
Maris Rubin on 16-aastane Pärnu tüdruk. Veel paar aastat tagasi oli ta tubli teismeline, kes õppis koolis neljadele-viitele ja noppis Pärnu Võrkpalliklubi aktiivse liikmena võistlustelt medaleid.
Siis aga jäi ta raskelt haigeks.
TEKST: Margit Peterson
Fotod: Tiina Azojan


Samas loos on ka juttu Marise õest Kaidi Rubinist, kes õpib Pärnu Toimetulekukoolis

Eve Ennok ja Kaidi Rubin


õpetaja Hanna ja Kaidi Rubin


Kaidi Rubin


Kaanelugu saate lugeda SIIT.

Vaimupuu ajakirja tellida saate SIIT ja kontaktandmed leiate SIIT.

Ja pildigaleriid sellest päevast näete SIIT.

Ja nüüd Marise lugu ka Postimehes.


19.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 10. märts 2016

Mõtisklus

pilt illustratiivne ja leitud netiavarustest
 
   Aeg lendab uskumatult ruttu, juba juunis saab minust aastane blogija, seega on mul juunis esimene sünnipäev selles maailmas. Minu avalikust päevikust leiab palju erinevaid teemasid ja ennekõike kirjutan ma seda enda tarvis, aga, kui sõbrad ka loevad, on see siiras rõõm.

   Kõikide mu postituste all on sildid, näiteks: luule, novell, romaan, mõtisklus, nostalgia, menüü jne..ning nende järgi on võimalik kiiresti teemasse kirjutatud blogid üles leida,(vaata blogialt)  eelkõige mul endal (ja ka teil). Blogin suurel määral ka sellepärast, et ehk sünnib kunagi ka minust elulooraamat, kunagi aastakümnete pärast, siis on siit hea materjali leida. Vabalt leiab siit materjali ka mõne mu järgmise raamatu tarvis, sest kõik mu blogimise algusest kirjutatud teosed on kenasti siin koos.

  Tegelikult selle blogi kirjutamise eesmärgiks oli hoopis teine teema, teema mis puudutab puupliiti. Olen 2 kuud ja mõned päevad elanud ahiküttega korteris ja teate, mu põlvevalud ja kõikide liigeste valud, mis pikka aega haiget tegid, on kadunud, jee! Nimelt, mul on komme istuda pliidi ees, põleva tule ees ja see on ravinud mu liigesed terveks. Õhtuti on mul komme seista sooja ahju vastus ja lobiseda Germoga, nagu kunagi Ema meiega lobises, kui meie väikesed olime.

  Üleüldse on tänane päev kuidagi väga positiivne. Muidugi ei blogi ma kõigest ja kõigist millega tegelen, sest eraelu peab ka olema. Kui ma eile hommikul tõusin haigena, kurk kipitas ja oli paistes ning nohu oli ka, väsisin lõuna ajal väga ära, lausa tuikusin ja viskasin paariks tunniks pikali. Uskuge või mitte, ma magasin haiguse välja. Õhtul jõudsin taas järjekorde süldi valmis keeta ja aedviljasupi ka. Ja õhtuooteks sõime pojaga tavalisi võisaiu, küüslauguga, ning hommikul tõusin tervena.

   Nojah, mu kallis sõbranne Jaanika käis ka mul külas, sõbranne kellega olema vähemalt 13-15 aastat sõbranned olnud ja meie vahel pole kordagi erimeelsusi tekkinud, temaga läheks iga ilmaga luurele, kasvõi teise maailma otsa :)

   Mõned nädalald tagasi oli meile Vaimupuu fotograafi Tiina Azojaniga jutuks tema sugulaste ja lähedaste otsimine. Aeg lendab nii kiiresti ja kuidagi jäi see asi katki, kuni eilse õhtuni, mil Tiina pani facebooki lehele Sind otsides üles kuulutuse keda otsib. Paljud jagasid ja täna juba Tiina suhtleb endast 10 aastat noorema õega, kelle olemasolust ei olnud tal aimugi. Uudist teada saades võttis lausa pisara silma. See on tõesti üks imeline tunne! Rõõmustan koos sinuga, kallis Tiina!

  No, ja nüüd siis on ka järgmiseks neljapäevaks tööplaanid tehtud, Pärnu Toimetulekukool , Eve, Maris ja Kaidi, oodake meid ( Janek Muru, Kerttu Rakke, mina, Germo ja Tiina Azojan) külla! Aitäh, kallis Janek selle imetoreda uudise eest!


Ikka valgust ja selgust teie ellu, kallid sõbrad!


10.03.2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 16. veebruar 2016

Veebruari Vaimupuu



   Ja nagu ikka, lisan ma kenasti ka Vaimupuu artiklid blogisse kokku.
Siin on siis veebruari numbri kaanelugu minult.

  Vaimupuu kodulehekülg on SIIN.

16.02.2016.a
Vana-Rääma

Kaanelugu:

Kelli – armastava pere pesamuna

Tekst: Margit Peterson, kirjanik Fotod: Anna Volmer ja Vaimupuu, veebruar 2016

Kelli Parts on kuueaastane tüdrukutirts, kes elab koos ema, isa, õe ja vennaga Tori vallas Taali külas mõnusas vanas talumajas. Tarkusepäeval sündinud tüdruk peaks vanuse järgi alustama sel sügisel kooliteed, aga tegelikult jääb ta pere koduseks pesamunaks kuni elu lõpuni.

Kelli – armastava pere pesamuna
Haruldase diagnoosiga Kelli.
Kelli naeratab ja häälitseb, kuid ei räägi. Maailma vaatab ta läbi tugevate prillide, hingamiseks vajab lisahapnikku ja teda on vaja aspireerida. Kellit toidetakse lutipudelist püreega. Tahket toitu ta süüa ei saa, sest hingetoru ei sulgu täielikult. Kõikvõimalikud krambihood on tema jaoks igapäevased. Kellil on üliharuldane Ohtahara sündroom (GMOI). See tähendab geenimutatsiooni, mis põhjustab raskekujulist epilepsiat ja ajuhalvatust. Maailmas on selle geenirikkega diagnoositud lapsi kokku viis, Kelli on ainus eurooplane. Diagnoosituist on praegu elus veel ainult kaks.
Pole veel teada, mis sellist geenimutatsiooni põhjustab. Kellile on tehtud palju uuringuid erinevates riikides – Inglismaal, Taanis, Norras ja loomulikult ka Eestis. Samuti on tehtud geeniuuringud kogu nende perele, aga kahjuks või õnneks pole leitud midagi. Kuna kolme sama diagnoosiga lapse vanemad on töötanud taimede ja taimekasvatusega, võib otsida põhjust taimemürkidest ja säilitusainetest, mida sel alal kasutatakse. Ka Kelli ema Kaire töötas aastaid lillepoes, kus ta taimekaitsja oskusi rakendades puutus pidevalt kokku erinevate mürkidega.

Mis ei tapa, teeb tugevaks
Öeldakse, et igaühele antakse nii palju, nagu ta kanda jõuab. Perekond Partsid on järelikult väga tugevad, sest kõigil nende lastel on terviseprobleeme.
Kelli 17-aastane vend Alo jäi sündides oma liiga suure kaalu tõttu hapnikupuudusesse ja sai selle tõttu aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Tänaseks on noormees palju õppinud ning saab enda ja ümbritsevaga juba hästi hakkama. 8-aastane õde Aile sündis puusadüsplaasiaga ja selle tagajärjel on tal siiani üks puus natuke vales asendis. Lisaks põeb ta skolioosi, tal on probleeme neerudega ja teda kiusavad hirmud.
Kaire tunnistab, et esimesed aastad, kus avastati Kelli sündroom ja Aile neeruhaigus, olid väga kurnavad. Järjestikused halvad uudised viisid vaimselt šokki ja reaalselt võlgadesse. Tundus, et maailm kukub kokku! Kuni Kelli kolmeaastaseks saamiseni käis Kaire 0,3 kohaga Paikuse põhikoolis tööl. Füüsiliselt oli see raske, aga vaimselt hea, sest seal olid kolleegid, kes hoolisid ja patsutasid ka vahel õlale. „Tundsin, et olen ikka veel maailmale vajalik,“ räägib Kaire. Väikeste õdede eest hoolitses sel ajal Alo, sest pereisa Raivo käis tööl.
Lisaks päevatööle tahtsid ka kodutööd tegemist. Kaire meenutab, kuidas ta lilli kastis – ühes käes oli Kelli turvahälliga, teises 10-liitrine kastekann ja väike Aile sõrmest kinni hoidmas.
Kui Kelli sai 3-aastaseks, tundis Kaire, et enam ei suuda füüsiliselt koolis tööd teha. Ka palk oli nii väike, et ei katnud tööl käimise ega haigekassa kulusid.

Heade inimeste toel
Puudega laste peale kulub alati palju raha. Ka Kelli vajab pidevalt ravimeid, mähkmeid, hooldus- ja abivahendeid (hapnikuaparaat, aspiraator, beebimonitor) ja ortoosijalanõusid, lutipudeleid ja pudelilutte ning muud.
Lisaks ka kaudsed kulud ehk kulud, mis ilma Kellita oleksid väiksemad või puuduksid: elektrikulu aparaatidele, kütusekulu, autoremont, rehvid… Autosõit Kelliga on omaette ettevõtmine – lisaks temale peavad autosse mahtuma tema vanker-ratastool hapnikuballoon ja aspiraator
„Esimesel kolmel aastal pidasin päevikut, et palju Kellile kulub,“ räägib Kelli ema Kaire. „Kuna need kulud olid väga suured ja peale minu enda ei huvitanud need summad kedagi, siis loobusin.“
Tänaseks on pere õppinud rahaliselt hakkama saama. Kaire on teinud lihtsa valiku: esmalt muretseb ta hädavajaliku ja alles siis hakkab edasi vaatama, mida ja kuidas ja kas üldse muretseda. Majapidamises on kanad ja pardid, köögivilja kasvatab pere ise.
Suur abi on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondist, mis on taganud Kellile ja ka Ailele teraapias käimiseks transporditoetuse ning maksnud paljude Kelli jaoks vajalike vahendite eest. Ka Tori omavalitsus on panustanud transporditoetusse. Tänu sellele saab Kelli kaks korda nädalas massaaži, kord nädalas on tal füsioteraapia ja bassein. Firma Ruukki aitas üle saja aasta vanuse kodumajale uue katuse peale panna. Abi on olnud ka eraisikuist. Perekond Valk Vändrast korraldas heategevuskontserdi, mille tuludest osteti Kellile pulss-oksümeeter, mis jälgib Kelli südame tööd ja vere hapnikusisaldust.
Pere on kõikidele oma aitajatele väga tänulik!

Probleem on laiem
Puuetega laste emana näeb Kaire mitmeid suuri probleeme Eesti elus. „Meie ühiskond on puudega laste ja noorte aktsepteerimises alles lapsekingades,“ on ta kogenud. Tänasel päeval aitab meditsiin paljud inimhinged elule, aga edasi oleks nagu tühi auk: seadused ei ole loodud tegelikke probleeme ja vajadusi silmas pidades. „Võiks ju arvestada, et pere ei koosne vaid erilisest lapsest ja emast-isast ning nende tuludest. Peres võivad olla ka teised lapsed ja on ka muid vältimatuid kulusid kui erilised kulud,“ heidab Kaire seaduseloojatele ette.
Tihti ei jõua info abivajajateni ametnike tuima suhtumise tõttu. Asi polegi alati rahas, vaid õigete kohtade ja teenuste leidmises.

Kodu on lapsele parim koht
Kaire peab end õnnelikuks inimeseks, kuna tal on tulnud tänu lastele väga palju õppida. Samuti on nii heas kui halvas tema kõrvale jäänud laste isa, abikaasa Raivo.
Tänapäeval on võimalik sügava puudega laps anda kasvõi mõneks ajaks lastekodusse. Kaire isegi ei mõtle selle peale. Ta on ise lapsepõlves kaks aastat internaatkoolis elanud ja teab, et kodu on lapsele parim. Iga kodust eemal olek jätab armi.
„Lapsed on suur varandus,“ teab Kaire. „Jah, kahjuks mõni laps ei kasvagi suureks, aga tema heaolu saab tagada ainult armastav ja hooliv perekond.“
Aga kui on raske? – Ka sellele murele on Kairel vastus olemas: „Tuleb mõelda mõtted selgeks ja vahel ka patja nutta, vaadata, mida sellest olukorrast õppida ja mida edaspidi teisiti teha. Peab leidma endas kesktee, et minna edasi ka siis, kui tee tundub lõppevat – astuda asfaltteelt kruusateele ja aina minna. Vahel aga annab lahenduse või järgmise teeotsa kätte aeg ise. Peaasi, et lapsel oleks taas naeratus näol, et ta tunneks end vajaliku ja olulisena. Seda ju tegelikult vajame me kõik!“
Kaire rõhutab, et tuleb osata puhata, leida lõõgastavaid momente ka igapäevaelus – vaid nii on võimalik ööpäevaringselt ema olla. Tema sõnul on abiks isegi korraks poes käimine, rääkimata siis füüsilisest ja käsitööst. Alati ei peagi kindlasti midagi tegema, hästi mõjub ka väike lõunauinak, laps kaisus.
Kelli – armastava pere pesamuna

 

  Lisan mõne pildi sellest, kui Vaimupuuga perekond Partsil Taalis külas käisime. Fotod: Janek Muru ja Tiina Azojan
Janek, Silver, mina, Aile, Kelli, Kaire Taalis

Janek, Kelli, Aile

Janek, Aile, Kaire, mina, Kelli

Aile, Janek, Kaire, mina, Kelli

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Vaimupuuga Taalis



    Täna käisime Taalis Kaire perel külas. Kallid  Janek, Silver ja Tiina võtsid mind ja Germot Pärnust autole ja sõit kulges Pärnumaale, ühte armsasse peresse, kus lisaks kolmele lapsele kasvavad ka loomad, kanad, kuked, kass, koer. Germo muidugi kasutas juhust ja läks kohe peremehega lauta loomi imetlema. Mina asjatasin toas ja loomad jäidki nägemata, sest aeg kadus kätte ja Kaire pidi tütardega linna sõitma. Ahjaa, perekassi ja koera nägin ikka, koer Doraga saime kohe sõpradeks ja sai isegi mõned fotojäädvustaused tehtud. Muidugi oli perenaine küpsetanud ka maitsvat kooki ning pakkus selle kõrvale ka teed ja kohvi. Aitäh, kallis Kaire!

   Millal ja kus sellest armsast perekonnast lugeda saate sellest annan teada, kuid hetkel piirdun minimaalse tekstiga. Piltidelt võite näha, et meil oli südamesoe ja armas päev.


11.01.2016..a
foto: Tiina Azojan (Aile, Janek, Kaire, Kelli, mina)
foto: Tiina Azojan (mina ja Janek)
foto: Tiina Azojan (Janek, Germo, mina ja Aile)
foto: Tiina Azojan (Germo, mina ja Aile)
foto: Tiina Azojan (Germo)
foto: Tiina Azojan (Dora ja mina)
foto: Tiina Azojan (ma ei saa midagi teha sest koerad on mu sõbrad, olgu või kurjad koerad. Dora ei ole muidugi kuri)
foto:Tiina Azojan (Germo)
perenaine Kaire mõõdan Silveri pulsi
Kaire, Raivo, Aile, Alo, Kelli ja Dora kodumaja
Aile, Kaire ja Kelli
Kaire ja Kelli
kohvimaias Janek
meie armas fotograaf Tiina Azojan
Janek ja Silver
perekoer Dora
muide, need on karvadega kanad, mitte sulgedega...
laudas...
Ülejõe

laupäev, 19. detsember 2015

Alustan ajakirja "Vaimupuu" kaasautorina

mina ja Germo . foto: Janek Muru 


   Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen armastanud kirjutada. Kuidagi loomulikult on läinud nii, et tänaseks olen kolme ajakirja ja ühe ajalehe kaasautor.

   2012. aasta jaanuaris ilmusid ajakirjas "Saatus & Saladused" mu luuletused ja sellest hetkest sai minust selle ajakirja kaasautor. Kirjutan sinna lühijutte ja novelle, toimetan kohale ka tutavate jutukesi ning aitan juba neljandat aastat täita luuleveergu. Selle kõige eest võlgnen suured ja siirad tänud Anne- Mari Alverile. Aitäh!

  Selle aasta juunis pakuti mulle kaasautori kohta ajalehte "Nelli Teataja". Selleks oli vaja kuue päeva jooksul kirjutada artikkel üle Eesti toimuvatest jaanituledest. Aega läks, aga asja sai. Jälle tänan Anne- Mari Alverit. Aitäh!

  Jaanipäeva veetsin ma ühes huvitavas Pärnumaa talus, kus loomad peremehe terveks ravisid. No ei saanud, pidin artikli kirjutama. See avaldati oktoobrikuu ajakirjas "Lemmik" ning sealt sai alguse mu kaasautori töö selle ajakirjaga. Taas tänan Anne- Mari Alverit. Tänud!

  Sügisel kohtusin armsate "Vaimupuu" ajakirja toimetajatega Janek Muru ja Kerttu Rakkega. Hiljuti tuli pakkumine alustada tööd selle ajakirjaga, mille ma meeleldi vastu võtsin, kuna olles ise erivajadustega lapse ema ja sotsiaaltöötaja, puutun pidevalt kokku erivajadustega inimestega ning kirjutada ma ju armastan. Pealegi on erivajadustega inimesed palju siiramad ja ausamad, kui paljud teised. Tänud teile armsad Kerttu ja Janek! Juba jaanuari algul sõidan veidi linnast välja artiklit tegema.

  Selle kuu ajakirjas "Vaimupuu" ilmus mu erivajadustega pojast Germo Paavlest artikkel ning selle tarvis toimus meil Pärnus fotosessioon koos Janek Muru, Tiina Azojani ja Silveriga. See oli üks imeline ja ülipositiivne päeva, millest saate ka teie piltide näol osa. Lisan siia kohe galerii. Fotode autorid on Janek Muru ja Tiina Azojan. Aitäh, kallid inimesed!

Vana- aastaga lõppeb mu sotsiaaltöö, siis luban aktiivsemalt kirjutama hakata :)

"Vaimupuu" väljaandmist saad toetada siin: Toimetuse telefon: 55634449, e-posti aadress: toimetus@vaimupuu.ee
www.vaimupuu.ee.
a/a: EE272200221053671605 Swedbank.

"Vaimupuu" kodulehekülg on SIIN.

Rohkem pilte saate vaadata SIIT.


  Kui keegi tehab, et temast loo teen antud ajakirjadesse või ajalehte, võtke minuga julgelt ühendust. Olen teie jaoks olemas.

   Ikka teie Margit :)

19.12.2015.a.
foto: Tiina Azojan
foto. Tiina Azojan
foto: Tiina Azojan
foto: Tiina Azojan
Germo
mina ja Germo Elleni kohvikus, Pärnus
Germo
mina ja Germo
Germo Koidula pargis, Pärnus
Germo
Germo
Germo
Germo
Germo
Germo
mina ja Germo Koidula pargis, Pärnus
Germo
Germo
mina ja kallis ja õilis hing Janek Koidula pargis, Pärnus
Päikesepoiss Janek Muru Pärnus