Tema siis ongi meie uus pereliige, uus Salvo nukk mu tagasihoidlikus kollektsioonis. Kokku on neid nüüd 5, 1 poiss ja 4 tüdrukut. Matriarhaat võimutseb. Hea kooliõde Reet tõi selle mulle suisa Soomest. Aitäh! Olen väga õnnelik. Neid liigub vähe. Aga nad on armsad, suur ja soe mälestus minu jaoks lapsepõlvest, kus kasuvanaema mulle poisi ja tüdruku kinkis. Nostalgia. Südantsoojendav nostalgia. Kui teie ka kusagil neid näete, kasvõi müügil, andke teada või kui hind pole kivist siis ostke ära, maksan kinni või vahetan raamatu vastu. Lisaks olen ma 2 viimast päeva siin muudkui hoidistanud, tahes-tahtmata tuleb talveks valmistuda, kuigi isegi talve nimetust ei taha kuulda, veel vähem tunda seda kargust, aga pääsu veel pole. Ehk kunagi saame talved elada soojal maal. Praadisin kukeseened või ja sibulaga ära ning panin sügavkülma ja siis muudkui keedan õuna-kaneeli moosi, eile tõi kallis Urmas õunu ning täna hommikul oli poolvend Heiki suurema portsuga kohal. Kõik võtan vastu, sest hoidistada mulle meeldib ning hea, kui on talvel võtta. Mina küll moosi ei söö, aga mul on 2 poega. Ärge küsige kuhu see ports läheb, loomulikult kõhtu läheb, hommikupudrule ja saiale. Olen sellel aastal suht laisk olnud, vaid õuna-kaneeli moosid, rabarberimoosid ja suvikõrvitsad on purkides. Teised asjad on kõik sügavkülmas, seened, marjad jne... Sügavkülm on juba täis, aga seeneaeg alles ees. Purke jagub ja tahtmist hoidistada ka, seega ... Rajalt olen vaid maas, pole aeg olnud, või noh tegelt olen natuke laisk viimastel päevadel olnud, õunte puhastamine vaid on väsitav, ühes sundasendis olek pole mulle just meeltmööda, aga üldiselt ma ei kurda, hea on vaadata kuidas riiulid täituvad hoidistega. Tegelikult kibelen väga seenele, pean selle teekonna taas ette võtma. Ka rajale. Olge teie ka ikka rõõmsad ja tegusad! 14. august 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
