Ülihea romaani lugemisega sain ühele poole. Kahju isegi, nagu ikka. Tõsi ta on, et reeglina meeldib mulle rohkem haaravaid ja tempokamaid romaane lugeda, aga see vaikne ja rahulik kulgemine oli niiiii mõnus. Jah, teema ise on kurb, isegi väga kurb. Tegu on psühholoogilise romaaniga, mis läbi loo kätkeb endas ühe naise saatust. Tihtilugu elus ongi nii, et kui sa pole kohtunud ühe oma esivanemaga ning ei tea isegi, kes ta on ja kus ta on, oleks sinust justkui mingi osa puudu või siis tahaks kasutada väljendit "peidus pool." Selles loos on asi veel dramaatilisem, aga ma üldse ei taha reeta kuhu asi tüürib, jätan selle lugeja avastada. Lihtsalt nii kurb, kui vanemad otsustavad oma lapsele mitte rääkida, kes on nende pärisvanemad, antud juhul peategelane ei tea, kes on ta isa. Lisaks sinna juurde veel see alandus, mida ta on pidanud kogu elu tundma, sest elumustrid kipuvad korduma ja reeglina korduvadki. Ohh, no ma ei saa rohkem kirjutada, muidu reedan veel midagi ette. See on raamat, mida soovitan lugeda kõigil. Autori nime lugesin ja kuulsin esmakordselt ning loodan, et ta kirjutab veel romaane. Tegu on väga hea romaaniga. Ja nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Valged killud“ on lugu suurtest saladustest, rääkimata jäänud asjadest ja elu keerdkäikudest. See on ka lugu emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, eneseohverdusest, kannatustest ja armastusest.
Elise elus on üleelamisi, mis on varjutanud ta tegemisi ning jätnud jälje igaveseks. Ta hinges on igatsus, mida elu ei ole suutnud täita. Ja just siis, kui ta arvab lõpuks rahu leidnud olevat, osutub see järjekordseks tragöödiaks.
Lugeja otsustada jääb, kui palju on saatus Elisele liiga teinud ja milles on ta ise süüdi. 12. juuli 2026. Vana-Rääma
