teisipäev, 28. veebruar 2017

Sekka olmeblogi...


 Nonii!

  Täna on vastlapäev. Ausalt öeldes see ei ole just minu lemmikpäev, kuna ma ei armasta talve üldse. Isegi liugu ei taha lasta. Aga õnneks on täna väljas (ja hinges) juba suur kevad ning see mulle meeldib.
Olen ma ju sellel aastal olnud aktiivselt ametis raamatute lugemisega, tänaseks on juba 17 raamatut kahe kuuga loetud. Põnev on olnud ja ka vastupidi. Lõpetasin just ühe kohutavalt igava raamatu lugemise, mida ma isegi liigitada ei oska, romaan see ei ole, novell see ei ole, jutustus see ei ole, essee see ei ole, elulooraamat see ei ole...noh, mingi ilukirjanduslik teos see on, aga...Näis kas lugemisisu kadus selleks korraks või haaran õhtul voodisse minnes ühe neljast raamatust, mis mind veel öökapil ootamas on. Ja seal on ka põnevikke!

  Tegelikult tahan veel Mari Sajo "Verevermed" enne päriskevadet läbi lugeda ning Ketlin Priilinna, Saale Västeri, Urve Tinnuri, Reelika Lootuse, Sofi...jt raamatud ka. Näis!

  Ma armastan vahel menüüblogida. Jah, mõnikord on huvitav erilisi asju valmistada ja blogisse jäädvustada, aga ma ei armasta üldse kukleid ja saiakesi, pirukaid jne...pole minu jaoks. Ja ega ma neid küpsetada ka ei armasta. Pigem eelistan soolaseid toite nikerdada, sest ma pole pagar, ei hingelt, ega maitselt :)

  Täna aga oli just see paljude lemmik vastlapäev ja meil käis kallis lapsepõlvesõber kuklitega külas. Isegi sõin ühe kukli kohvi kõrvale ning Germo sai ka minu kukli vahukoore (või mingi kreemi) endale, sest mul pole vahukoore soolikat. Ja ma sellel aastal ei keetnud isegi hernesuppi seajalgadega, sest üleeile tehtud seapraadi oli järgi ja see tuli ära tarvitada. Jah, mina olen see inimene kes sööb (ja lausa armastab!) ka soojendatud toitu! Viriseda pole siin midagi. Pigem ma ei mõista neid inimesi kes soojendatud toitu rämpstoiduks peavad.


 Armas Anne tuli Heli Künnapase uue raamatu "Mu koju tood sa" järgi ning tal olid kaasas imekenad kingitused, oma kätega punutud korvikene ja rooshavisaba (lill). Siirad ja suured tänud hea Anne!

  Millega veel tegelen? Katsun lähiajal viirutada kahele käsikirjale punkti. Olen 3 viimast kuud muudkui kirjutanud ja kirjutanud. Lausa 3 raamatut valmis kirjutanud. Kui tuleb inspiratsioon peale, lahmab see nagu vulkaan, ei saa pidama...Siis tuleb ka juhust kasutada ja kirjutada. Kuna ma pole talvelaps ja õue ei kipu, siis varsti on kevad ja millal siis veel aega kirjutada on. No, võimalik, et on, aga...

  Sellel aastal ilmub mu sulest vast 4 raamatut. Romaan ja jutukogu ilmuvad juba aprillis. Valmis on ka lasteraamatu käsikiri, kuid ootan illustraatorilt pilte. Ja ühe lühiromaani käsikiri saab ka valmis. Ok, tegelikult laste luuleraamatu käsikiri on ka kokku köidetud ja siis on veel, ja veel, ja veeel...Ühesõnaga olen endalegi üllatuslikult produktiivne. No, vanavanaema seal üleval...

  Mind leiab ikka kodust, kuni 7. märtsini, selleks päevaks on plaanid...

Aitäh kallid sõbrad, et te olemas olete!

28. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

"Saladus sinu sees"- Maria Lepmaa


  Nonii, sain järjekordse raamatu loetud. Tegu on Maria Lepmaa kolmanda raamatuga. Ausalt üteldes ma ei oska isegi liigitada mis žanri alla see käib. Romaan see ei ole, novell ei ole, miniatuur ei ole, essee ei ole, jutustus ei ole...Ilukirjanduslik raamat on küll, aga...

  Tihti teevad noorautorid suure vea, kui hakkavad juba välja kirjutatud romaanile järge kirjutama, kuigi see pole hea. Olin eelarvamusel juba enne selle raamatu lugemist. Aga austusest autori vastu (kuna ta saatis selle raamatu mulle ja veel pühendusega) lugesin kuidagi selle lõpuni. Minu jaoks täielik pettumus!
Ausalt öeldes poleks ma tahtnud seda raamatut lugeda, sest "Saladuse jõud" (mille mõtteline järg see on. mis on mõtteline järg? kuidas mõista? mis žanri alla liigitada?) iseenesest mulle isegi meeldis, kuigi autor teeb kohutava apsaka raamatuid kirjutades. Nimelt puudub tema teostesl olustik, raamat lihtsalt ei hakka tööle, ei teki romaanidele vajalikke pilte silme ette. Kogu süzee jooksul ikka loed ja unistad, et ehk ometi kohtad mõnda romaanile vajalikku olustikku, et lugeja saaks mingigi pildi silme ette, aga kahjuks selles raamatus ka ei saa. Lugemine läks ka visalt, pidin vahepeal loobuma, sest oli kohutavalt igav! Kohutavalt!

  See ei ole romaan! Selle raamatu valdav osa on tühipaljas ja ääretult igav targutamine, tüütud suhted ja reetmised. Mannetud ja kõrgid naistegelased, kes on endast väga heal arvamusel ja kohati nagu vihkaks mehi. Kohati jääbki tunne, et naistegelased on kas biseksuaalsed või lausa lesbid. Sellise hooramentaliteedi maitse on juures. Sorry, aga minu jaoks on.

  Toon katkendeid:

 Ruumis valitseb meeldiv rahustav muusika, laual on ilus säravvalge laudlina, millel kaunid nõud. On meeldiv, romantiline ja õdus atmosfäär. Mõned paarid tantsivad omavahel magusasti juttu puhudes. Täiuslikult kaunis ja sume õhtu.

 Minu küsimused antud katkendi kohta (kus autor isegi "säravavalge" värvi sisse pikib, kuigi tal oleks nagu kahju värve kasutada oma loomingus)

1. Milline on meeldiv ja rahustav muusika? Too või näiteid. Mõnele ju meeldib raskem tümps ja see rahustav, teisele meeldib klassika, kolmandale disko jne...Tuleks ikka lahti kirjutada milline on meeldiv ja rahustav muusika.

2. Millised on kaunid nõud? Lugeja tahab ju pilti. Millise mustriga, mis värvi? jne...

3. Milline (mis värvi kasvõi?) on romantiline ja õudus atmosfäär? (sõna meeldiv, mida pole lahti seletatud, kordub kahes lauses järjest).

4. Milline on magus jutt? Kuidas lugeja peaks seda mõistma?

5. Milline on täiuslikult kaunis ja sume õhtu? Kirjelda! Uhh...

****************************************************'

  See siin on vaid imepisike katkend, aga selliseid katkendeid (ja veel nõrgemid) on kogu raamat täis.

  Üleüldse kirjedab autor imelist maja. Mul pole õrna aimugi milline see ta uhke ja imeline elamine välja näeb, sest mingit pilti silme ette ei teki. Ainukesed domineerivad asjad on selles teoses tunnete sasipuntrad ja arusaamatused tegelaskujude vahel. Tegelaste välimusest ei saa ka aimu. No ei saa! Nad on minu jaoks täiesti elutud! Surnud! Kuigi üks käib tiiru kirikus ja siis sünnib nagu uuesti. Ilmselt ei ole selle tegelase psühholoogiaga kõik korras. Selleks, et Jumalasse uskuda, ei pea minema kirikusse. Kes usub, usub ka ilma kirikus käimata. Mina usun. See Jumala teema hakkab ka natuke tema teostes väsitama, nagu teised (kes pole kristlased) polekski inimesed. Olen ise seda meelt, et me kõik oleme inimesed, ka need kes on ristimata ja ei kuulu ühtegi usulahku ega kogudusse.

  Väga vabandan, aga jään oma arvustusetes alati ausaks ning ütlen välja ka selle kui raamat mulle ei meeldi. See on kõige kehvem raamat mida ma üldse lugenud olen! Autor võiks enne järgmise raamatu ilmutamist uurida ja ennast kurssi viia mis see romaan üldse on. Minu viisakas soovitus.

Uhh, natuke oli ajast kahju, mis lugemise peale kulus, aga mul on öökapil ka häid raamatuid!

28. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

14.45 13.73 €

  • RAAMAT

    SALADUS SINU SEES

    Autor: MARIA LEPMAA
     32 Google +0  0 Share0

    „Saladus sinu sees” on mõtteline järg Maria Lepmaa esimesele romaanile „Saladuse jõud”.
    Mitme naise unistused on täitunud. Gea elab oma unelmate kodus ja töötab valitud erialal, jagades elu parima mehega, keda ta soovida oskas. Kristel on leidnud suurepärase abikaasa ja saanud emaks. Irinal on päris oma mees, kes ei kiirusta tema juurest koju abikaasa juurde ning Viivika pereelust on truudusetuse pilved kadunud.
    Ometigi veeretab elu kõigi naiste teele uusi katsumusi ning tuleb tõdeda, et ükski rahulolu pole loodud muutumatuna kestma jääma.

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Urmas Saardi artikkel Külauudistes!

foto: Urmas Saard (mina)
  Olen läbi aastate armastanud lugeda Urmas Saardi artikleid, kuna tema käekiri mulle lihtsalt väga meeldib. Artiklid on alati sisukad ja nendes on midagi sellist, mida paljudes ei ole. Olen seda ka talle alati öelnud. Ja tean, et ma ei ole kohe kindlasti ainuke kes nii arvab. Pole üldse ka üllatav, et alles hiljuti valis Sindi volikogu Urmas Saardi aasta inimeseks.
  Sellest saate lugeda SIIT. Ehk siis Pärnu Postimehest.

  Nädal enne Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva tegime Urmas Saardiga pisut koostööd. Ehk siis osalesin Sindi Gümnaasiumi laste tööde "hindamisel." Sellised asjad leivad ka alati koha minu blogis. 

Külauudistest saad ka lugeda!

Kopeerin:


Margit Peterson: tõdesin, et eestlane olla on uhke ja hää

Tutvudes Külauudistes avaldatud Sindi gümnaasiumi põhikooliastme õpilaste kirjatöödega, mis kõnelevad Eesti Vabariigi 99. aastapäevast ja nende kooli 180. sünnipäevast, kogesin minagi head teadasaamist, et lastes on säilinud kodumaa armastus ja soov jääda oma riigile truiks, eriti nüüd, kui paljud lahkunud kodumaalt.
Kohe esimesena kõnetas mind 7.a klassis õppiva Karmel Johansoni tekst, millest tooksin esile laulukaare alla kogunemise teema, sest see on väga eestlaslik ja armas. Ka Sindi gümnaasiumi, mis on Eesti Vabariigist vanem. Samuti on ta hoonet ja selle lähiümbrust kirjeldanud kenasti.
Oma koolist kirjutava 9. klassi õpilase Kristiina Anufrieva enim meeldinum seik on selles jutukeses Sindi gümnaasiumi direktori Ain Keerupi hommikutervitus, mis ilmselt jääb kauaks laste südamesse kajama.
9. klassi õpilase Marion Tõldsepa jutukesest jääb kajama 24. veebruar, ehk vabariigi aastapäeval Sindi raekoja ette kogunevad õpilased, kes hoiavad lipurivistusel sinimustvalgeid kandelippe. See näitab austust riigi ja oma kooli vastu.
7.a klassi õpilane Martti Šorin on kenasti statistikat uurinud ja teab, et ligemale kolmandik õpilastest jätkavad haridusteed keskkoolis. Ilmselt on tegu ajaloohuvilise noormehega kes teab ka Tartu rahust. Eriti põnev oli lugeda sellest, et Sindi gümnaasiumi vanust sümboliseerib vana sissepääsu asemel olev restaureerimata sein ja pildigalerii kooli senistest direktoritest. Mõnusalt kõnekas ja hariv tekst.
7.a klassi õpilane Sirelin Kukk ütleb armsalt, et kui poleks meie maad, poleks ka meid. Kodumaa armastust õhkub iga tema poolt kirjutatud rea vahelt. Loodan selle armastuse püsimist ja soovin, et Sirelin jääks ka tulevikus sintlaseks.
8. klassi õpilane Gettlin Kell julgustab õpilasi tulema Sindi gümnaasiumisse õppima, sest uutesse õppuritesse suhtutakse sõbralikult. Ta kõneleb vabariigi aastapäeva auks korraldavatest sündmustest, rongkäigust, uhkusest lipu hoidimsel ja austusest esivanemate vastu.
Kõige rohkem kõnetas mind 8. klassi õpilase Anette Pattiku jutuke. Sellel tüdrukul on annet kirjutamiseks ja tema tekst on kohati poeetiline. Anette on suutnud lühikese jutukesega valmis kirjutada suure romaani, mis kõneleb inimese eksistentsist, tema arengust ning armastusest meie maa, riigi ja Sindi gümnaasiumi vastu. Täiuslik ja täiskasvanulik jutuke. Aitäh!
Margit Peterson
*  Pärnakas Margit Peterson on kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Tema sulest on ilmunud luuleraamatud “Õitsvate pärnade alleel” (2011), “Avali aegadesse” (2012), “Veerekese pääl” (2013), “Külalood ehk vaaderpass” (2014), “Ööde Tütar” (2015); novellikogu “Virtuaalmees” (2015), romaanid “Segavereline” (2014), “Rist teel” (2015), lasteraamat „Petu“ (2016).
Tänud, hea Urmas!

27. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 26. veebruar 2017

"Leidmata"-Marje Ernits



  Just lõpetasin Marje Ernitsa romaani "Leidmata" lugemise.
Pean tunnistama, et see on esimene selle autori romaan mille ma läbi lugesin.

 Hiljuti lõpetasin Reelika Lootuse romaani "Ära võetud" lugemise ja need kaks raamatut on natuke teineteisega sarnased. Naljakas, et need enamvähem ühel ajal mu lugemisvaramusse sattusid.

  Mõlemad raamatud kõnelevad inimestest, kes on jäänud teadmata kadunuks ja kes aastate möödudes vegeteeriva inimvarena välja ilmuvad.

  Lugesin suure huviga "Leidmatat." See on tõeliselt pealuv ja põnev raamat. Kohutavalt meeldivad mulle sellised vana kõnekäänud või lausumised, meenutavad mulle mu kadunud vanavanaema. Ilmselt sellepärast on see raamat minu jaoks ka väga eriline. Samas on ta ka  pinget pakkuv. Kahe lugemisega sain loetud ja hetkel hakkab kell 4 öösel saama, aga pidin blogima tulema.

  Raamat on eluline ja valus, nagu elu ise. Peategelane kaob lausa 7 aastaks, siis suudab ta imekombel põgeneda ühe eramaja keldrist, kus on teda 7 aastat vangis hoitud. Selle tagajärjel kaotab ta ka perekonna, abikaasa ja kaksikutest lapsed. Pikemalt ma reeta ei taha, muidu lugejal ei jää midagi lugeda. See on ka üks põhjus miks ma ei armasta lugeda neid raamatublogisid kus kogu raamatu süžee välja reedetakse.

  Nii palju ütlen, et ma ise oodanuks positiivsemat lõppu, palju positiivsemat, isegi romantilist. Sellepärast pisut pettusin raamatu lõpus. Ja ühest kadumajäänust oleks piisanud, teised on juba ulmelised...

Jah, lõpp jäi valusalt kriipima, aga autori sõnavara ja selle kasutus, see mulle väga sobib.

Aitäh!

26. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
8.24 4.50 €


  • RAAMAT

    LEIDMATA

    Autor: MARJE ERNITS
     0 Google +0  0 Share0

    40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik?

    Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

neljapäev, 23. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1. peatükk

  „Heldekene, meie Antsul ja naine majas! Kangesti tuttavate näojoontega see naine. Miks mu süda tõrgub uskumast, et kas tõesti Ants veel selles eas...Aga sama, tundus, et nad on õnnelikud. Ah mina, ja mu eelarvamused! No, kui nüüd mõelda siis mu vend sai ka ju kõrges eas veel kahekordseks isaks. Ehk tõesti. Ja miks ei võiks Ants endale naist saada, ta ju tegelt hea mees, olgugi, et veidi ummamuudu. Aga see naine? Kas ta aru ei saa, et Ants on pisut metsapoole? Kus kohast see Ants selle naise küll leidis? Pagan, ma isegi ei küsinud nime!“ pidas Mathilde endaga monoloogi, nagu tal üksinda metsamajas elades tihti kombeks oli.
  „Helistaks õige vennale? Polegi ammu Lembituga suhelnud. Ehk on tema Antsu käekäigust rohkem teadlik? Ai, ai, ripsmetušš läks silma,“ meenus Mathildele, et ta oli kraavipervel istudes silma nühkinud ja juba siis tundis silmas kerget kipitust. Kuigi ta oli oma majas ihuüksinda, meikis ta ennast alati. Ka siis, kui ühtegi külalist polnud tulemas. Mathilde oli endiselt seda meelt, et naine peab korrektne ja särav välja nägema, kasvõi enda peegelpildi silmis.
  „Aluuu, Lemps, kuidas sa hästi elad?!“ hõikas Mathilde telefonisse väga noortepärase lause.
  „Allo-allo, sina õeraas või?“ pomises karuse häälega Lembit, Mahtildest vaid aastajagu päevi vanem vend, kes elas teises Eestimaa otsas ning nende viimaste aastate suhtlemised piirdusidki peamiselt telenonikõnedega.
  „Mina, ikka mina. Kes siis veel? Või ootasid mõne pruudi kõnet?“ aasis Mathilde.
  „Sind ja sinu nalju! Hea, et mu oma naisuke veel mind ohjes hoiab. Kes minu sugust rauka ikka veel tahaks?!“ muigas Lembit.
  „Tohoh, või tema ja rauk! Poisike oled alles! Poisike Hirmus Antsu kõrval! Aga näed, isegi Ants leidis endale naisukese ning on koguni tite majja saanud või toonud. Just käisin Antsu manu, kuna oli teine pikka aega silmapiirilt kadunud. Jõudsin mina metsaonni ja vaatan, et üks naisolend vagude vahel ja beebi ka temaga ühes. Mõtlesin, et näen luulusid, aga võta näpust, noorpere nii õnnelikult koos, nagu muiste!“ seletas Mathilde.
  „Kuule õde, kas sa ennast kraadinud oled? On sinuga ikka kõik korras?“ ei uskunud Lembit õeraasu juttu.
  „Jajahh, lausa pidalitõbine olen. Peale selle vaatab üks silm silku ja teine leiba juba ning kõrvakuulmisega on ka hauakambrilood,“ tögas memm. Eks olid need noortepärased ütelused talle külge jäänud, sest kui Maris kippus Trevori käest küsima kuidas tal tevis on, siis Trevor alati vastas, et lausa hauakambrilood olla sellega. Ja see silgu/leiva jutt pärines ka noorte suust, või siis algselt ikka ühe eaka memme suust. Kord olla ühte alevi noormeest kõõrsilmaks kutsutud, aga too polnud üldse suu peale kukkunud vaid vastas, „Ei,ei, ma lihtsalt vaatan ühe silmaga silku ja teisega leiba! Kui tahate, tehke järgi või õppige ära!“ Ja need sõnad oli too tegelane pihta pannud on vamaemalt.
  „Räägi nüüd tõsist juttu ka ikka! Kuidas ma nii äkitsi sulle nüüd meelde tulin? Tuli takus millegiga või?“ päris Lemps.
  „Noh, kui ma sulle ausalt ütlen, siis see Antsu teema vaevaski. Aga tühja sest, isa siis isa!“ muutis Mathilde meelt.
  „Kas ma kuulen su jutus mingisugust armukadedusnooti või? Ohh, õde, õeke, kesse siis nüüd nii vanas eas veel..?“ ei saanud Lembit lauset lõpetada, kui juba Mathilde pröökama hakkas.
  „Vennas, sõida õige seenle!“
  „Just hetk tagasi tulin metsast ja seened on juba täitsa olemas. Sellel aastal on kõik asjad varem valminud millegipärast. Ei tea kas ennustab maailma lõppu või ootavad meid taas vagunid mis liiguvad vaid Venemaa suunas?“ oli Lembit isegi pisut murelik.
  „Ah, missa ajad! Kesse tänapäeval veel vagunitega kedagi küüditab. Ameerika on ammu oma väed mede õule toonud, nüüd viiakse lennukiga sups ja sups kohale. Ja mitte tiblademaale, vaid ikka juba Ameerikasse, neil tööjõudu ju vaja, orje vaja, sest ameeriklane ise ei viitsi ju tööd teha.“ lobises Mathilde.
„Aga kuidas muidu kulgeb? Kas Maris käib ikka tihti sul külas? Sa ju ta lemmiksugulane. Tead, nagu siiami kaksikud olete, ausõna! Juba lapsena pistis Maris iga asja peale pirisema ja kohe tahtis vanatädi õpasse. Sähh sulle kooki moosiga, saidki endale lapse!“ üritas Lembit nalja teha, kuid riivas sellega pigem õe hingemure. Ega tema teadnud tegelikult õe elust väga palju. Kui sa elad teises Eestimaa otsas, pole lihtsalt aega ennast kõigega kurssi viia. Mahtilde vaikis, sest vajus mõtteisse. Sellel hetkel tundis ta taas kahetsust, et on oma elu valesti elanud, või siis just õigesti, sest peale minevikuvarjude läks ta elu ikka ülesmäge, mitte alla. Ja millegi üle ta ka nüüd, kõrges eas ei kurtnud.
  „Uuu, kas sul on tõesti kuulmisega hauakambrilood?“ tögas Lembit, kui ta juba mitu minutit oli läbi telefoni nagu seinaga rääkinud, sest vastust ei tulnud.
  „No, ja sina ei tahtnud üldse õde uskuda!“ hakkas Mathilde naerma. Neil oli vennaga tegelikult väga hea klapp, sest mõlemad mõistsid teineteise nalju juba pool sõna pealt. Kunagi, kui nad noored olid, sõimas üks kurikeelne mutt neid lausa nii hullult, et noorukid pidid hingetrauma saama, sest peale sõimu oli näpuga näitajaid nagu seeni peale vihma tekkimas. See mutt väitis, et õde-venda on ilmselt ka verepilastajad, kuna flirdivad teineteisega. Aga noh, osadel iminestel kas on naljasoolikas umbes või olematu, ning nad ei saagi rõõmsamtest inimestest aru. Nad ei mõista ka seda, et asi on neis endis. Aga ju vanajumal lõi nad sellisena, pole keegi teine kohtumõistja.
  „Ahjaa, mis Marisesse puutub, siis tema elab juba oma kallimaga koos. Ehitasid uue maja ja on õnnelikud. Annaks kõigevägevam, et nende õnne keegi või miski varjutama ei hakka, kuigi pilved on peakohal juba olemas. Nimelt, Trevori ema on ikka veel teadmata kadunud. Juba sai aasta täis, kuid temast ei ole kippu ega kõppu. Trevor ise on nii kindel, et ta näeb veel oma ema, et ta ei ole loojakarja läinud. Aga minul ei ole enam usku. Kuhu sihuke peen daam ikka kaduda võib. Isegi tubases õhkkonnas ei võtnud see daam minu teada tikkkontsadega kingi jalast. Ja tead ju küll meie politseinikke ja uurijaid, no mitte ei saa oma tööga hakkama!“ vadistas Mathilde.
  „Ahsoo, või nõnnaviisi on teitel seal lood. Kurb kuulda. Kas peenikest pere ei ole siis juba oodata?“
  „Ohh, vennas, Maris ja üldse tänapäeva noored on kuidagi targemad. Ei kipu nad ühti naa ruttu pere looma. Tahavad enne veel tarkust taga nõuda ja maailma avastada. Lapse saamine ei ole enam ammu prioriteet number üks, nagu veneaja lõpus, kus juba puberteedieas emmesi tekkis nagu liivahiiri peale pidevat poegimist. Tänapäeva noored on selles suhtes palju targemad. No mis viga, maailm valla, muudkui aga arene ja arenda silmaringi, kui vaid vanemate rahakotid vastu peaksid.“
  „Kuule õts, ma võikski sinuga lobisema jääda, aga kupakartulad tahavad kurnamist, Lobisemiseni!“ katkestas Lembit kõne.

  „Lobisemiseni!“ vastas Mahtilde juba õhule. Korraga hakkas tal häbi, sest oli vaid ju külajuttu puhunud ja venna pere kohta polnud uurinudki. Aga käsi ei tõusnud enam uuesti kõne valima. Mathilde sai piisavat mõtlemisainet, pani telefoni kummuti äärele ja viskas tigudiivanile pihali ning peagi uinus.

23. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Blogimine, kui selline...


  18. juunil saab mul juba 2 aastat blogitud. Ikka ja jälle annan tänusõnad edasi kallile Helile, kes kunagi selle konto mulle tegi. Aitäh!

  Millalgi mõtlesin, et teen eraldi ka raamatublogide lehekülje, kuid siis mõtlesin ümber. Mulle lihtsalt sobib, et kõik mu blogid on ühes koos, et ma ei pea haldama mitut lehte. Seega on see siin mu segablogide lehekülg, avalik päevik, nagu ma ise armastan öelda.

  Need kes mind tunnevad, teavad, et ma räägin asjadest otse, nii ka blogides, ilutsemata ja kõnekeeles. Jah, vahel ma ei suuda oma pikki romaanid peatükke kohe peale siia lisamist läbi lugeda ja parandan vead alles järgmisel päeval. Silmad on lihtsalt väsinud ja siis ei tarvitse näpukaid üldse näha. Nii on.

 Nii räggin või õigemini arvustan ma ka raamatuid täpselt nii nagu need mulle tunduvad. Ma lihtsalt ei suuda kiita raamatut, kui see minu silmadel ei ole. Me oleme kõik erinevad ja meie suhe raamatutega on ka igas mõtes erinev. Mulle endale meeldib lihtsa käekirjaga raamatuid lugeda, mitte selliseid mis lohisevad ja venivad ja sunnivad raamatut käest eemaldama. Samas mõni raamat mis mulle meeldib, ei tarvitse mõnele teisele meeldida. Mis parata?

  Ma ise armastan kirjutada nii, et jätan lugejale ruumi fantaasiaks, et ei kirjuta kõike asju detailselt lahti. No ei taha. Ei meeldi. Seega otsin ka teiste kirjutatud raamatutest seda kohta mis jätaks ruumi fantaasiaks. Ja ma ei saa tegelikult iial ütelda, et autor oleks sunnitud kirjutama raamatule järje. Iga autor ju teab kas on vaja järge või mitte, kas ütles välja selle, mis teda (juba romaani alguses) lõpupunkti viirutma sundis või sunnib.

 Minu jaoks peab iga peatükk algama uue teemaga, ehk siis mitte nii, et poolest peatükist hüppan pea ees vette, kuigi eelnevas osas olin üldse puu taga kui pauk käis. No, ei!

 Kui ma kirjutan kriitilise arvustuse siis mitte sellepärast, et ma kedagi kiusata tahaks, pigem sellepärast et näen raamatus palju vigu ja annan tagasisdet, et autor järgmiste raamatute puhul neid vigu ei kordaks. See on konstruktiivne kriitika raamatu, mitte autori kohta.

 Kui julged raamatuid kirjutada, julge ka valmis olla mittemeeldivateks arvustusteks, sest nii ehk naa ei meeldi kõigile su raamatud. Ja kas peakski? Olen kohanud autoreid kellele olen läbi aastate oma nõu ja jõuda toeks olnud, aidanud jala kirjastuse ukse vahele saada, otsinud illustraatoreid ja lausa mitmeid kordi toimetajaid, kes on korduvalt ära ütelnud teatud kirjanike ramaatute toimetamise, väites, et kopikate eest nad ümberjutustust tegema ei hakka. Milles minu süü? Selles, et olen inimesele toeks olnud, tema loomingut promonud ja siis ta tuleb ja viskab mulle kirve selga. Tänutäheks? Ja siis sa pead veel kuulma, et kuidas ta sind taga siunab. Jah, tänutundest ei maksa unistadagi. Nii juhtus hiljuti ühe kirjutajaga, kes oli pahane, et tema raamatute kohta ma just mesimagusid arvustusi kirjutanud ei ole. No mina olen mina, kirjutan nii nagu raamatut näen, ilutsemata.

 Siis veel see ka, et....Viimase kuu jooksul on minu poole pöördunud lausa 3 inimest kes soovivad, et ma arvustaks nende raamatuid juba enne raamatu sündi. Ütlen ausalt, seda ma ei tee. Esiteks võtab see palju aega minu kvaliteetajast ja teiseks pole mõtet enne raamatu sündi seda teha. Kui keegi soovib, et arvustaksin ta raamatut peale sündi, see saatku mulle selle eest raamat. No, muidugi teine asi on järelsõnade ja eessõnade kirjutamise puhul, siis ma ikka loen failist ka käsikirjad läbi, kuigi see on jube piin ja rikub mu haigeid silmi.

 Sellega tahangi koputada nende inimeste südametunnistusele kes loobivad abikäe andnud inimesed oma elust välja nagu kasutu eseme, vaadaku peeglisse ja leidku kõigepealt enesega rahu. Siis mingu edasi. See lause võib natuke kurjana tunduda, aga ma olengi solvunud, et mulle ei öeldud tehtud töö eest isegi aitäh, kuigi see on tasuta, ei maksa midagi.

Tänutunnet ja sallivamat meelt!

Teie, Margit

21. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

"Mu koju tood sa"- Heli Künnapas


  Nonii, lugemisrekord! Mõtlesin, et teen ühe iluune ehk siis lõunauinaku, aga raamatute virn, mis ootavad läbilugemist aina kasvab öökapil ning unustasin ennast lugema. Lugesin selle raamatu läbi ühe tunni ja kaheksa minutiga.

  Tegelikult on mul lugemisel ka Gillian Flynni "Paha paik," aga ma lihtsalt ei suuda nii palju negatiivsust endast läbi lasta, kui selles raamatus on. Vajasin vaheldust, mis küll ei tähenda, et ma seda raamatut edasi ei loeks. Loen. Aga vajasin sekka positiivsust.

  Heli Künnapase "Mõni õhtu romantikat" sarja teine raamat "Mu koju tood sa" näitab seda, et negatiivsetest asjadest saab kõnelda ka positiivses võtmes. Olgugi, et raamatut läbiv teema on negatiivse alatooniga ja seda just Silverit silmas pidades, on see õhtuke lühiromaan siiski ülipositiivne ja õpetlik, üdini aus oma vaatenurkadelt. Pluss veel see, et hipoteraapia ravib väga paljusid haigusi nagu ka hobune ise.

  Raamat kõneleb väikse alevi varjukülgedest, mis paraku on olemas ka külades ja linnades. Ega muidu ei öelda, et küla ei võta sind enne omaks, kui oled vähemalt seal 3 aastat elanud.

 Olen läbi lugenud kõik Heli Künnapase 9 raamatut ja julgen jätkuvalt soovitada tema lomingut kõigile, sest tema raamatutes on väga palju elutarkust, optimismi ja õiglust. Selles raamatus on minu jaoks ka kõige rohkem autorit ennast. Isegi üle poole on teda ennast selles. (Ma osakan ridade vahelt lugeda). Kujutan ette kuidas väikse alevi rahvas üritab pilti ja nimesid kokku panna tegelastest. Oi, kui põnev!

 Igal juhul suured ja siirad tänud järjekordse nauditava lugemiselamuse eest sulle, kallis Heli! Jään nüüd ootama kuidas naised ei nuta ;)

22.02.2017.a. Heli mul külas

23. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

12.65 12.02 €


  • RAAMAT

    MU KOJU TOOD SA

     6 Google +2  1 Share0

    Romantilise jutustuse "Mu koju tood sa" peategelane on Katrin, kes pärast valitsuse vahetumist kaotab haridusministri töökoha. Naine naaseb kodusesse Pärnu-Jaagupisse, kus asub tööle ajalooõpetajana. Ootamatult satub ta Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri koduste probleemide keskele. Romantilisi hetki pakub endine koolivend Tanel. Kes ja kuidas selle kõige keskel koju jõuab, loe juba raamatust.
    "Mu koju tood sa" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" teine raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnu-Jaagupi ja Pärnu kandis, kuid kõik teosed on eraldiseisvalt loetavad.