- peatükk
Möödus üksteist kuud.
Krunn peas, kodukittel seljas ja paljajalu vao vahel kartulaid maha
panev naine, titt kartulavakas põllu kõrval magamas, avanes
ehmatava vaatepilt Mathildele, kes polnud mitu kuud Antsu näinud ja
läks uudistama kas vanamehega ikka kõik korras on. Oli. Liiga
korras oli. Ants oli kõrges eas naise majja toonud ja isaks saanud,
näis Mathildele. Ta ei jõudnud ära imestada. Kuid otsustas asja
lähemalt uurida.
„Terekest ja jõudu! Kas peremees ka kodus on?“hüüdis
Mathilde. See ehmatas Mirelli vagude vahelt püsti. Noor ema pani
näpu suule ja keelas sellega võõrast karjumast, sest August magas
kartulvakas õndsat und. August ei olnud veel kahe kuunegi.
„Keda te otsite?“ küsis Mirell sosinal.
„Antsu, ikka peremees Antsu otsin,“ vastas Mathilde.
Mirellil käis mingi hirmujudin rindkerest läbi. Esiteks polnud
neil seal onnis kunagi keegi külas käinud ja nüüd tuleb mingi
memm. Mirell hakkas juba kahtlustama, et äkki on tegu Antsu mõne
eksnaisega. Kuidas võõras muidu tee metsa leidis?
„Eee, seda, et...Antsu pole hetkel kodus. Ta on metsas jahil. Aga
varsti peaks koju jõudma. Kuidas saan teile kasulik olla?“ oli
Mirell ähmi täis, võttis oma poja kartulavakast ja sammus koos
võõraga majja. Mirell piidles vana naise näojoobi ja midagi oli
nendes liiga tuttavat, aga ta ei suutnud pilti kokku panna. Naine
arvas, et liiga kaua metsas, eemal inimestet, elades otsis ta vast
igas inimeses tuttavadi näojooni. Ta asetas imiku tuppa laiale
lavatsile ning läks kööki teed keetma.
„Vabandust! Kas ma tohin teile teed pakkuda? Millist teed
armastate? Kas ma tohin teekõrvast ka pakkuda?“ vadistas
perenaine.
„Rahu, rahu, olge nüüd rahulik. Noor ema ei tohi pabistada,
piim võib rinnast kaduda. Teil kindlasti tekkis küsimus, et kes ma
selline olen? Ma olen Antsu naabrinaine. Küll kaugete kilomeetrite
tagant, aga ega siin läheduses rohkem ühtegi maja ei ole ka. Kes
teie olete? Antsu sugulane või koguni naine?“ küsis Mathilde.
„ No....kuidas nüüd öelda? Ah, ütlen otse-olen Antsu lapse
ema. Jah, ma usun, et te ei usu, aga nii on. Meil on Antsuga suur
armastus ja just tema on see mees, kes mu silmad avas, kes õpetas
mind armastama. Ta õpetas ka mind ennast armastama, sest enne ma
seda ei osanud. Ma ei osanud olla mina ise. Katsin juba hommikuti oma
näolapi paksu krohvi alla ja raiskasin kvaliteetaega tunde peegli
ees veetes. Ka siis ei olnud ma endaga veel päriselt rahul. Kogu aeg
tahtsin uusi ja kalleid riideid, aksessuaare, jalanõusid, kreeme.
Ühesõnaga raha oli mu kõige parem sõber kogu elu, aga nüüd
elame täiesti ilma rahata, puhtas looduses. Kõik toidupoolise
kasvatame ka ise. Isegi oma ravimeid, mida igapäevaselt tarvitasin,
ei ole ma pidanud võtma. Olen siin metsade keskel tervenenud. Ja
seda tänud mu kallile mehele, Antsule. Augustile püüan rinda anda
nii kaua kui õnnestub, sest rinnapiim on ka kõikide ravimite eest.
Kunagi nooruses olin ma seda meelt, et imikule rinda andes rikub
naine oma rinnad, aga nüüd ma üldse sellepärast ei pabista,
peaasi, et lapsel kõht täis ja tervis korras!“ selgitas Mirell.
Mathilde oli mõtteisse vajunud. Tegelikult oli ta sada protsenti
naisega nõus, aga seda, et tänapäeval keegi veel sellist elu elab,
oli kummaline kuulda. Samas rebis see tutvumine lahti Mathilde haavad
kaugest minevikust, mis teda pidevalt painasid ja mille pärast ta
tihti ennast oma käärkambrist palvetamast leidis. Aga need olid
tema saladused, millega ta kavatses ka hauda minna. Taat oli see
kellega ta oma muresid jagas, aga taati ei olnud juba aastaid ja kogu
koorem oli jäänud Mathilde enda kanda. Kogu ajataak, valus ja
eluenergiat neelav. Aga Mathilde oli vaatamata karmile minevikule
siiski väga vapper naine.
„Tegelikult saab inimene kõik kaasa lapsepõlvest. Kui ma olin
õrnas eas, ehk siis kolmeteistkümne aastane, sain ma teada, et ma ei
olegi oma ema-isa tütar, et mind lapsendati lausa sünnitusmajast,
kus mu ema mind jäädavalt hülgas. Õudne on juba mõelda selle
peale, et su lihased vanemad su sünnitusmajja jätavad! See lõi mu
hinge nii suure haava, et ma põgenesin kodust. Sattusin Tallinna
tänavatele. Ei, ei, minust ei saanud prostituuti, kuigi mitmel
korral üritati mind sinna värvata. Aga õnneks olin ma varem
tutvunud Virus ühe allilma tegelasega, kes mulle juba pubekaeas
passi teha lasi, ning siis alustasin ka juba tööd Viru varietees.
Kuna paistsin enda ea koht vanem välja, ei teadnud keegi, et ma
tegelikult alaealine olin. Tegelikult oli see alilma kuli minusse
armunud, aga ta ei puutunud mind, pigem oli nagu vanema venna eest,
ise naerdes, et kasvatab minust oma käe järgi naise. Ma ka elasin
tema juures, ühes Mustamäe korteris, mis oli juba sellel ajal
väöljamaa tehnikat ja mööblit täis. Ma ei tundunud millestki
puudust, kõik oli olemas. Telekast vaatasin isegi juba sellel ajal
Soome kanaleid mingi vidina abil. Imre, ehk siis mu niinimetaud vanem
vend ostis valuutapoodidest mulle brändiriideid, mida tavaline
eestlane ei julgenud isegi unes näha. Lõhnaõlid oli ka ehedad
lõhnaõlid, mis isegi peale pesu pesemist juures püsisid. Mitte
lõhnaveed mida ka tänapäeva lõhnaõli pähe, kalli raha eest
müüakse. Aga ühel päeval see juhtus, Imre vahistati ja tema
kuriteoregister, mis koosneb põhimõtteliselt vaid riigi vara
riisumisest ja narkootikumidega kaubitsemisest, pani aluse tema
aastatepikkusele vangistusele. Korter jäi küll mulle. Mitte keegi
sealt mind välja ei ajanud, olin ikkagi bossu noorem õde paljude
silmis. Ka minu töö jäi õnneks alles ja iga õhtuga muutusin ma
professionalsemaks varietee-kabaree tantsijannaks ja me reisisime
juba toteistkümneaastasena abielluda ja rikka väljamaalase
abikaasaks saada ning rikkurielu elada, aga mulle oli tähtsam minu
au ja mitte ükski austaja polnud suutnud mu pead sassi ajada, kuid
siis see juhtus, ühel õhtul, kui ma olin tantsides oma
jaanalinnusule kaotanud. Üks üliviisakas inglise poissmees leidis
selle ja tuli mulle seda aksessuaari isiklikult üle andma ning ta
silmad olid armastust täis. Ma armusin. Kohe. Ja peagi helisesid
pulmakellad.“ puistas Mirell millegipärast võhivõõrale naisele
oma südant.
Mathilde oli nii mõttesse vajunud ja tema suust ei tulnud ka
parema tahtmise juures ühtegi sõna. See ei jäänud Mirellile
märkamatuks. Endiselt oli perenaisel tunne, et külalise näojooned
on kuidagi tuttavad, aga ta ei suutnud meenutada kus ta seda naist
näinud on, aga oli kindel et on näinud. August hakkas toas
häälitsema ja Mirell läks lapse juurde, jättes külalise omaette
mõtisklema. Juba hetke pärast oli ta toast koos imikuga tagasi ja
asetas lapse rinnale. Kes teab kui kaua nad oleks minevikku seal
heietanud, kui poleks Ants jahilit koju jõudnud, küülik jalgupidi
näppude vahel.
„Ooo-ohhooo, keda minu vanad silmad näevad! Tulge siia mu
lemmikud!“ asetas Ants küüliku köögipliidi ette maha ja kukkus
kõiki järgemööd kallistama ja musutama. Tal oli tõsiselt hea
meel ka Mathilde üle, sest ta tõesti polnud enam aega saanud memme
külastada, noor naine majas ja...
„Mis issanda teed sind siia tõid, Mathilde? Vaid issanda teed
saavad imelikud ju olla!“ tegi metsamees Mathildele silma.
„Mis? Mis? No, naised külasaunas rääkisivad, et näe,
vanameees olla veel enne surma õndsaks saanud!“ tõgas Mathilde.
Selle peale Mirell ehmus, et jutud on juba külas lahti. Ta ju ei
tundnud Mathildet ega teadnud tema naljasoolikast ka midagi. Mathilde
nöökimine võttis seest soojaks ja ka laps hakkas tissi otsas
pirisema.
„Aha-ah-haaa, sa va naljahammas! Mulle langes jah nagu taevast
õnn kaela. Ja ma olen oma naiskukese üle üliõnnelik. Kas sa ikka
vaatasid mu pojakest ka? On ju ississe?“tögas Ants.
„No, kuidas siis muidu, ikka ississe! Kõik halb tuleb isadelt ja
hea emadelt!“ jätkas memm lõõpimisega.
„Sa va sindrinahk, kus nüüd ütles,“ muigas taat.
Selle peale lõpetas August tissitamise ja manas ka muige näole,
nagu oleks jutust aru saanud. Ta jäi oma tumesiniste imikusilmadega
Mathildet põrnitsema, nagu meenutasks ka, et kus ta seda tädit
näinud on.
„Heakene küll, nüüd tean, et sa Antsukene oled elu ja tevise
juures ning võin südamerohus koduteed otsima hakata. Tulge siis
ikka kogu perega mulle ka külla, ja võite lausa mitmeks päevaks
jääda, mul kohta on. Talu vaid vahel mehekätt ja Ants on mind juba
oma kuldsete kätega ära helliatanud. Kõike kõige kaunimat teile!“
lahkus Mathilde nukker pilk silmis, ehkki pidanuks ikka rõõmus
olema. Tee koju oli sellel korral eriti pikk, sest iga hetkega
meenusid äasj kuulnud perenaise, kellega ta tuttavaks ei saanudki,
sõnad, mis rebisid nii valusat ta hinge, et tekitasid lausa
õhupuudust. Mathildel oli lausa hirm, et ta ei jõuagi koju ning
naine võttis tee ääres, suure magistraalkraavi nõlval istet.
21. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar