18. juunil saab mul juba 2 aastat blogitud. Ikka ja jälle annan tänusõnad edasi kallile Helile, kes kunagi selle konto mulle tegi. Aitäh!
Millalgi mõtlesin, et teen eraldi ka raamatublogide lehekülje, kuid siis mõtlesin ümber. Mulle lihtsalt sobib, et kõik mu blogid on ühes koos, et ma ei pea haldama mitut lehte. Seega on see siin mu segablogide lehekülg, avalik päevik, nagu ma ise armastan öelda.
Need kes mind tunnevad, teavad, et ma räägin asjadest otse, nii ka blogides, ilutsemata ja kõnekeeles. Jah, vahel ma ei suuda oma pikki romaanid peatükke kohe peale siia lisamist läbi lugeda ja parandan vead alles järgmisel päeval. Silmad on lihtsalt väsinud ja siis ei tarvitse näpukaid üldse näha. Nii on.
Nii räggin või õigemini arvustan ma ka raamatuid täpselt nii nagu need mulle tunduvad. Ma lihtsalt ei suuda kiita raamatut, kui see minu silmadel ei ole. Me oleme kõik erinevad ja meie suhe raamatutega on ka igas mõtes erinev. Mulle endale meeldib lihtsa käekirjaga raamatuid lugeda, mitte selliseid mis lohisevad ja venivad ja sunnivad raamatut käest eemaldama. Samas mõni raamat mis mulle meeldib, ei tarvitse mõnele teisele meeldida. Mis parata?
Ma ise armastan kirjutada nii, et jätan lugejale ruumi fantaasiaks, et ei kirjuta kõike asju detailselt lahti. No ei taha. Ei meeldi. Seega otsin ka teiste kirjutatud raamatutest seda kohta mis jätaks ruumi fantaasiaks. Ja ma ei saa tegelikult iial ütelda, et autor oleks sunnitud kirjutama raamatule järje. Iga autor ju teab kas on vaja järge või mitte, kas ütles välja selle, mis teda (juba romaani alguses) lõpupunkti viirutma sundis või sunnib.
Minu jaoks peab iga peatükk algama uue teemaga, ehk siis mitte nii, et poolest peatükist hüppan pea ees vette, kuigi eelnevas osas olin üldse puu taga kui pauk käis. No, ei!
Kui ma kirjutan kriitilise arvustuse siis mitte sellepärast, et ma kedagi kiusata tahaks, pigem sellepärast et näen raamatus palju vigu ja annan tagasisdet, et autor järgmiste raamatute puhul neid vigu ei kordaks. See on konstruktiivne kriitika raamatu, mitte autori kohta.
Kui julged raamatuid kirjutada, julge ka valmis olla mittemeeldivateks arvustusteks, sest nii ehk naa ei meeldi kõigile su raamatud. Ja kas peakski? Olen kohanud autoreid kellele olen läbi aastate oma nõu ja jõuda toeks olnud, aidanud jala kirjastuse ukse vahele saada, otsinud illustraatoreid ja lausa mitmeid kordi toimetajaid, kes on korduvalt ära ütelnud teatud kirjanike ramaatute toimetamise, väites, et kopikate eest nad ümberjutustust tegema ei hakka. Milles minu süü? Selles, et olen inimesele toeks olnud, tema loomingut promonud ja siis ta tuleb ja viskab mulle kirve selga. Tänutäheks? Ja siis sa pead veel kuulma, et kuidas ta sind taga siunab. Jah, tänutundest ei maksa unistadagi. Nii juhtus hiljuti ühe kirjutajaga, kes oli pahane, et tema raamatute kohta ma just mesimagusid arvustusi kirjutanud ei ole. No mina olen mina, kirjutan nii nagu raamatut näen, ilutsemata.
Siis veel see ka, et....Viimase kuu jooksul on minu poole pöördunud lausa 3 inimest kes soovivad, et ma arvustaks nende raamatuid juba enne raamatu sündi. Ütlen ausalt, seda ma ei tee. Esiteks võtab see palju aega minu kvaliteetajast ja teiseks pole mõtet enne raamatu sündi seda teha. Kui keegi soovib, et arvustaksin ta raamatut peale sündi, see saatku mulle selle eest raamat. No, muidugi teine asi on järelsõnade ja eessõnade kirjutamise puhul, siis ma ikka loen failist ka käsikirjad läbi, kuigi see on jube piin ja rikub mu haigeid silmi.
Sellega tahangi koputada nende inimeste südametunnistusele kes loobivad abikäe andnud inimesed oma elust välja nagu kasutu eseme, vaadaku peeglisse ja leidku kõigepealt enesega rahu. Siis mingu edasi. See lause võib natuke kurjana tunduda, aga ma olengi solvunud, et mulle ei öeldud tehtud töö eest isegi aitäh, kuigi see on tasuta, ei maksa midagi.
Tänutunnet ja sallivamat meelt!
Teie, Margit
21. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar