- peatükk
„Ema on juba peaaegu aasta aega kadunud olnud, aga mul on tunne,
et ta elab. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et ta surnud on.“
kurtis Trevor Marisele, kui nad oma ühises, äsja valminud palkmajas
ennast kenasti sisse seadnud olid.
Kriminaalasi ei olnud mingit lahendust toonud, mida Trevor
arvaski. Tänaseks oli tema endine turismitalu koht üldse maha
müüdud ja Trevor oli oma elu uuesti üles ehitanud. Ainuke mure mis
tema ja Marise õnne varjutas, oli Mirelli kadumine. Ja tegelikult ei
julgenud Trevor Marisel rääkida ka sellest, et ta lapsi ei taha.
Trevor kartis selle tõega avalikuks tulles Marist kaotada. Seda ta
ei elaks enam üle, arvas noormees.
„Ma tahaks tööle minna. Tegelikult tahaks ka kõrgkooli edasi
õppima minna, aga ma pole veel endale selgeks teinud mida ma õppida
tahaksin, kelleks saada tahaksin. Ärijuhtimine justkui tõmbaks, aga
minus vast ei ole selliseid despootlikke loomujooni, et ärinaiseks
saada. Samas on alati mulle pinget pakkunud ka inimese psühholoogia,
eriti veel parapsühholoogia, aga ma ei tea kas minust saaks head
psühholoogi. Kuigi jah, ega me keegi ei tea kuidas meil elus minema
hakkab, kui ei ole katsetanud erinevaid ameteid ja ennast leidnud.
Kalla, ma olen juba täiskasvanud naine ja ma ei tea mida ma oma
eluga peale hakata tahaksin. Ei tea!“ oli Maris mures.
„Tead, mu arm, elame päev korraga. Ja ega sul ei ole ju kooli
minemisega kiiret. Võtaks pigem natukeseks aja maha ja läheks
reisima õige?“ tegi Trevor omast arust Marisele ahvatleva
ettepaneku. Marisel ei liikunud ükski rõõmulihas näos. Mitte
ükski lihas ei liikunud. Ta pigem oli sellise olekuga, nagu oleks
kallima peale solvunud. Umbes nii, et tema puistab Trevorile südant
ja Trevor räägib mingist reisimisest ja sellest pole Marisele
vähematki kasu. Maris oli teelahkmel. Jah, ta armastas oma kallimat,
neil oli nüüd ühine kodu ning uks tulevikku avatud, aga neiu ei
olnud sellega veel rahul, sest tema arvates jäi midagi vajaka,
midagi mis näitaks hetlgemat teed tulevikku. Ta ei olnud veel valmis
pereeluks, kodukanaks saam. Tal oli plaan miskit muuta, et
olemasolevast rutiinist välja saada. Maris oli sellek liiga
iseseisev noor naine, et elatuda kallima rahadest. Ta tahtis ise
kõike saavutada, ise raha teenida ja endale läbi selle jalad alla
saada. Trevor küll pakkus talle raha ülikooli tarvis, tahtis autot
osta, aga Maris loobus. Jah, reisimeine oleks talle tõesti huvi
pakkunud, aga selline vaimne reisimine ja ilma Trevorita. Pigem
tõmbas noort naist kas palverännak või sootuks teistlaadi
reisimine, kus ta saaks iseendaga olla ja iseendaks saada ning jääda.
Leida üles oma mina. Naine uskus, et see avaks helgema tee
tulevikku. Ei, ei, tal ei olnud plaanis kallimat hüljata, pigem
vastupidi. Miski tema sees mässas ja otsis väljapääsu, akent
valgusesse, või vähemalt tunda ja näha valguse kuma, kuhu poole
suunduda. Aga ta ei osanud seda sõnades kallimale väljendada. See
oli nagu tema sees kinni, nagu viimsel ajal kogu ta elu näis olevat.
Ometigi soovis naine, et ta suudaks sellest õigete sõnadega
kallimale rääkida nii, et Trevor temast valesti aru ei saaks.
„Kallis, ma ei tea kas see reisimine oleks hetkel lahendus.
Ühest küljest tahaks piire kombata, aga teisalt ei tahaks.
Ühesõnaga ma vist pole hetkel valmis reisimiseks.“ oli Maris
kidakeelne.
Trevor ei mõistnud Marist. Teda tegi naise reisist keeldumine
õnnetuks. Mees hakkas süüdistama ennast, et ta pole piisavalt
huvitav ja armastusväärne Marise jaoks olnud, sest viimasel ajal
oli kogu ta aja võtnud maja ehitamisega seonduv. Pealegi oli mees ka
ise usinasti ehitamisega ametis. Tervorile tundus, et nad oleks nagu
paarkümmend aastat koos elanud abielupaar, kelle elu on muutunud
rutiinseks ja kuivaks. Samas armastas ta Marist iga päevaga aina
rohkem ja tema arust ei olnud nende suhe kriisis. Kõige suurem hirm
mis teda haaras, oli Marise kaotamine. Üks tähtis naine oli niigi
kadunud.
„Kullake, me ei pea ju minema, kui sa ei ole valmis. Võime
vabalt reisi edasi lükata! Ma lihtsalt arvasin, et vajad seda.“
selgitas Trevor.
Aga mees teadis mida ta kallim tegelikult vajas. On ju seks aegade
algusest olnud see mis pingeid maandab, paneb kasvõi hetkeks
unustama mured ning täidab partnerite keha ja hinge õndsusega.
Tema noore elu kogemused näitasid, et naine on kõige pahuram siis,
kui ei ole pikka aega rahuldust saanud või siis, kui tal on
menstruatsioonitsükkel. Vähemalt Marise puhul pidas see paika.
Maris ise vabandas alati enda pahuruse kuupuhastuse taha, ning sellel
perioodil ei teinud ta kodus isegi süüa, sest oli kusagilt lugenud,
et söök tuleb mürgine. Sellel perioodil oli Marisega suhtlemine
väga raske, või lausa võimatu. Ta kippus oma kallimat süüdistama
kõiges ja kõigis, või siis mitte. Vastasel korral läks ta endaga
nii pahuksisse ning isegi Trevor ei suutnud teda aidata. Maris lausa
vajas mentsruatsiooni ajal rohkem mehe lähedust ja ka seksi, kuid
Trevor ei tahtnud, sest tal oli mittemeeldiv kogemus selja taga, kui
partner ärkas vere seest ning noormees pidi šoki saama. Tal oli
sihuke tunne, et partner läks katki, sest ta ei kujutanud ettegi, et
naistele see periood nii piinarikas ja vererohke on, ning palju
polnud puudu sellest, et Trevor oleks ahastuse äärel olles juba
kiirabisse helistanud, kartes, et parner jookseb verest tühjaks.
Trevorile meenus, et kiire elutempo juures polnud nad Marisega
kehakeeles kõnelenud juba peaaegu kuujagu päevi. Mees tundis kuidas
ta kubemes pakitsema hakkas. Ta haaras tusase Marise oma sülle ning
hakkas õrnalt kallima sõrmevahesid silitama, samal ajal hammastega
kallima kõrvalesta näksides. Maris oli väga puutetundlik
sellistele õrnustele. Tema süda hakkas puperdama ja naine hingeldas
juba siis, kui mees ta sülle haaras. See mis magamistoa ukse taha
jäi, on privaantne, see kuulus vaid neile kahele. Peale üheks
saamist lebasid mõlemad õnnelikult teineteise embuses ja kogu
maailm oli nende jaoks imeilus ja pilvitu. Olid vaid nemad kaks,
nende armastus ja nende õnnest väsinud kehad, mis aja möödudes
täitusid üha uue seksuaalenergiaga, mis vajas uuesti nende kehadest
väljapääsu. Tundus, et noortel ei saa teineteisest iial küllalt.
„Kallis, ma olen mõelnud, et meie laps võiks tulla minu
juustega ja sinu näolapiga, samasuguste sügavpruunide silmadega
nagu sul. Aga minu põselohud võiks ka tal olla. Ning sinu imeilus
hammasterivi, nagu pärlid suus. Aga ma tahaks esimese lapsena tütart
saada. Ma ei tea miks, aga tahan. No, ja poegadele võiksid sa
pärandada oma tumepruunid juuksed, mitte minu blondid.“ oli Maris
peale seksuaaalvahekorda nagu ära vahetatud.
Tervor vaikis, õigupoolest sai ta šoki. Lapseteema oli tema
jaoks löök allapoole vööd. Ta lausa ehmatas voodis istukile, kui
meenus, et nad ei olnud kaitsevahendeid tarvitanud. Oli ju Maris mõne
päeva eest kurtnud, et ta beebipillid on otsas ja ekstaasis olles
unustasid nad ka preservatiivid ära. Niigi oli lapsejutt mehe rivist
välja löönud ja nüüd selline jama veel, mõtles Trevor endamisi.
„Kas sul on ohtlik aeg? Annaks jumal, et sa nüüd rasedaks ei
jäänud!“ oli Trevor näost lubivalge.
„Fakk! Ma unustasin ka täitsa ära!“ ehmatas ka Maris,
kuid kohe leebus.
„Kui vanajumal tahab, siis eostasime praegu lapse, kui aga
mitte-siis ei eostanud,“lausus Maris rahulikult.
Trevor läks nii ähmi täis. Ta saatis oma kallimale
kurjakuulutava pilgu ning kadus pesema, nagu oleks ta äsja millegi
ebameeldivaga hakkama saanud ning tahtis pestes ennast sellest
needusena näivast teost vabastada. Elus esimest korda küüris
noormees ennast nii kõvasti tuttuue nuustikuga, et duširuumist
tulles oli ta lausa veripunane. Kui ta magamistuppa tagasi läks,
vedeles Maris mõtlikult voodis, ootuses, et kallim tuleb ta kaissu
tagasi, kuid nii ei läinud. Trevor tõmbas järsult riidekapi ukse
lahti, haaras sealt puhta aluspesu, tõmbas hommikumantli selga ja
läks terrassile suitsetama, kuigi enamuse ajast oli ta
mittesuitsetaja. Maris oli pettnud. Kogu tema õndsus oli kadunud,
nagu poleks nende vahel hetk tagasi midagi meeldivat juhtunudki. Oli
ju naine ennegi mehega lastest juttu teinud, kuid sellist reaktsiooni
ei olnud Trevor enne üles näidanud. Küllap on vara veel lstest
rääkida? Küsis ta endalt, kuid ikkagi tundus Trevori reaktsioon
rohkem kui mõistatuslik. Naine kartis, et äkki on Trevor viljatu
kuid varjab seda kiivalt naise eest, kartes teda kaotada. Ta ei
osanud seisukohta võtta, sellepärast ta endiselt voodis lamaski.
Naine lasi endast väga palju mõtteid läbi ning otsustas viimaks
mehe käest küsida milles asi.
„Kallis, mis juhtus? Kõik oli nii kena ja äkki...Kas sulle ei
meeldi siis mõte sellest, et meist saab kunagi suur perekond? Et
meil saavad armsad lapsed olema? Kas sa ei tahagi minuga lapsi?“
valas naine sellega vaid õli tulle.
Trevor viskas kustutamata suitsukoni terrassilt muru sisse, vaatas
korra kallimale otsa ning astus elutuppa ning istus diivanile.
„Tead, praegu on vara. Preagu on liiga vara pereloomisest mõelda.
Ise tahtsid ju kusagile õppima veel minna. Ema on mul siiani
kadunud. Mul on liiga palju pingeid selleks, et nii kaugesse
tulevikku mõelda.“ varjas mees oma mure teiste murede taha.
„Trevor, kas sa oled viljatu?“ ei kannatanud Maris seda
läbipaistvat vabandust ning rammis oma sõnadega meest, nagu auto
teist autot.
„Ei! Või see tähendab, et ma ei tea. Ma pole kunagi seda
uurinud ja jään vastuse võlgu.“ vastas Trevor avalalt, sest ta
tõesti ei teadnud.
„Kas sina ise oled uurinud oma emaduse kohta? Ei ole ju? Seega
sellised küsimused on liiast. Ma usun, et iga normaalne inimene
laseb õitseeas selle küsimuse endast läbi. Jah, ma olen mõelnud,
et kas ma saan või tahan üldse isaks saada, kuid hetkel ei ole
kindlasti ajastus õige. No, ei ole!“ reetis Trevor enda närvilist
olekut.
Maris oli jahmunud. Ühest küljest nõustus ta Trveoriga, kuna
naine ei kujutanud nii noorelt ennast koduperenaisena ette. Samas
arvas ta, et saab kunagi õppima minna ka lapse kõrvalt. Et ta ei
taha liiga pikalt ka emaks saamist edasi lükata, sest aastatega
inimenese immuunsus nõrgeneb ja siis tervet last sünnitada pole
enam nii suur protsent, kui kahekümnendates eluaastates. Samas
teadis ta paljusid oma kooliõdesid kes varajases nooruses emaks said
ja hiljem õppimisele käega lõid ning koduperenaisena nii ära
mandusid, et isegi oma sõbrannadega enam ei suhelnud. Naine oli
segaduses, kuid ei hakanud Trevorile midagi ette heitma ning otsustas
vaikida.
„Olgu, kallis, ma natuke ägestusin. Anna mulle andeks!“
leebus Trevor, suudles naist huultele, kallistas ja jalutas külmkapi
juurde, võttis sealt õllepudeli, avas selle ja rüüpas suure
punnsuutäie.
23. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar