neljapäev, 23. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

  1. peatükk
  „Ema on juba peaaegu aasta aega kadunud olnud, aga mul on tunne, et ta elab. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et ta surnud on.“ kurtis Trevor Marisele, kui nad oma ühises, äsja valminud palkmajas ennast kenasti sisse seadnud olid.
  Kriminaalasi ei olnud mingit lahendust toonud, mida Trevor arvaski. Tänaseks oli tema endine turismitalu koht üldse maha müüdud ja Trevor oli oma elu uuesti üles ehitanud. Ainuke mure mis tema ja Marise õnne varjutas, oli Mirelli kadumine. Ja tegelikult ei julgenud Trevor Marisel rääkida ka sellest, et ta lapsi ei taha. Trevor kartis selle tõega avalikuks tulles Marist kaotada. Seda ta ei elaks enam üle, arvas noormees.
  „Ma tahaks tööle minna. Tegelikult tahaks ka kõrgkooli edasi õppima minna, aga ma pole veel endale selgeks teinud mida ma õppida tahaksin, kelleks saada tahaksin. Ärijuhtimine justkui tõmbaks, aga minus vast ei ole selliseid despootlikke loomujooni, et ärinaiseks saada. Samas on alati mulle pinget pakkunud ka inimese psühholoogia, eriti veel parapsühholoogia, aga ma ei tea kas minust saaks head psühholoogi. Kuigi jah, ega me keegi ei tea kuidas meil elus minema hakkab, kui ei ole katsetanud erinevaid ameteid ja ennast leidnud. Kalla, ma olen juba täiskasvanud naine ja ma ei tea mida ma oma eluga peale hakata tahaksin. Ei tea!“ oli Maris mures.
  „Tead, mu arm, elame päev korraga. Ja ega sul ei ole ju kooli minemisega kiiret. Võtaks pigem natukeseks aja maha ja läheks reisima õige?“ tegi Trevor omast arust Marisele ahvatleva ettepaneku. Marisel ei liikunud ükski rõõmulihas näos. Mitte ükski lihas ei liikunud. Ta pigem oli sellise olekuga, nagu oleks kallima peale solvunud. Umbes nii, et tema puistab Trevorile südant ja Trevor räägib mingist reisimisest ja sellest pole Marisele vähematki kasu. Maris oli teelahkmel. Jah, ta armastas oma kallimat, neil oli nüüd ühine kodu ning uks tulevikku avatud, aga neiu ei olnud sellega veel rahul, sest tema arvates jäi midagi vajaka, midagi mis näitaks hetlgemat teed tulevikku. Ta ei olnud veel valmis pereeluks, kodukanaks saam. Tal oli plaan miskit muuta, et olemasolevast rutiinist välja saada. Maris oli sellek liiga iseseisev noor naine, et elatuda kallima rahadest. Ta tahtis ise kõike saavutada, ise raha teenida ja endale läbi selle jalad alla saada. Trevor küll pakkus talle raha ülikooli tarvis, tahtis autot osta, aga Maris loobus. Jah, reisimeine oleks talle tõesti huvi pakkunud, aga selline vaimne reisimine ja ilma Trevorita. Pigem tõmbas noort naist kas palverännak või sootuks teistlaadi reisimine, kus ta saaks iseendaga olla ja iseendaks saada ning jääda. Leida üles oma mina. Naine uskus, et see avaks helgema tee tulevikku. Ei, ei, tal ei olnud plaanis kallimat hüljata, pigem vastupidi. Miski tema sees mässas ja otsis väljapääsu, akent valgusesse, või vähemalt tunda ja näha valguse kuma, kuhu poole suunduda. Aga ta ei osanud seda sõnades kallimale väljendada. See oli nagu tema sees kinni, nagu viimsel ajal kogu ta elu näis olevat. Ometigi soovis naine, et ta suudaks sellest õigete sõnadega kallimale rääkida nii, et Trevor temast valesti aru ei saaks.
  „Kallis, ma ei tea kas see reisimine oleks hetkel lahendus. Ühest küljest tahaks piire kombata, aga teisalt ei tahaks. Ühesõnaga ma vist pole hetkel valmis reisimiseks.“ oli Maris kidakeelne.
Trevor ei mõistnud Marist. Teda tegi naise reisist keeldumine õnnetuks. Mees hakkas süüdistama ennast, et ta pole piisavalt huvitav ja armastusväärne Marise jaoks olnud, sest viimasel ajal oli kogu ta aja võtnud maja ehitamisega seonduv. Pealegi oli mees ka ise usinasti ehitamisega ametis. Tervorile tundus, et nad oleks nagu paarkümmend aastat koos elanud abielupaar, kelle elu on muutunud rutiinseks ja kuivaks. Samas armastas ta Marist iga päevaga aina rohkem ja tema arust ei olnud nende suhe kriisis. Kõige suurem hirm mis teda haaras, oli Marise kaotamine. Üks tähtis naine oli niigi kadunud.
  „Kullake, me ei pea ju minema, kui sa ei ole valmis. Võime vabalt reisi edasi lükata! Ma lihtsalt arvasin, et vajad seda.“ selgitas Trevor.
  Aga mees teadis mida ta kallim tegelikult vajas. On ju seks aegade algusest olnud see mis pingeid maandab, paneb kasvõi hetkeks unustama mured ning täidab partnerite keha ja hinge õndsusega. Tema noore elu kogemused näitasid, et naine on kõige pahuram siis, kui ei ole pikka aega rahuldust saanud või siis, kui tal on menstruatsioonitsükkel. Vähemalt Marise puhul pidas see paika. Maris ise vabandas alati enda pahuruse kuupuhastuse taha, ning sellel perioodil ei teinud ta kodus isegi süüa, sest oli kusagilt lugenud, et söök tuleb mürgine. Sellel perioodil oli Marisega suhtlemine väga raske, või lausa võimatu. Ta kippus oma kallimat süüdistama kõiges ja kõigis, või siis mitte. Vastasel korral läks ta endaga nii pahuksisse ning isegi Trevor ei suutnud teda aidata. Maris lausa vajas mentsruatsiooni ajal rohkem mehe lähedust ja ka seksi, kuid Trevor ei tahtnud, sest tal oli mittemeeldiv kogemus selja taga, kui partner ärkas vere seest ning noormees pidi šoki saama. Tal oli sihuke tunne, et partner läks katki, sest ta ei kujutanud ettegi, et naistele see periood nii piinarikas ja vererohke on, ning palju polnud puudu sellest, et Trevor oleks ahastuse äärel olles juba kiirabisse helistanud, kartes, et parner jookseb verest tühjaks.
Trevorile meenus, et kiire elutempo juures polnud nad Marisega kehakeeles kõnelenud juba peaaegu kuujagu päevi. Mees tundis kuidas ta kubemes pakitsema hakkas. Ta haaras tusase Marise oma sülle ning hakkas õrnalt kallima sõrmevahesid silitama, samal ajal hammastega kallima kõrvalesta näksides. Maris oli väga puutetundlik sellistele õrnustele. Tema süda hakkas puperdama ja naine hingeldas juba siis, kui mees ta sülle haaras. See mis magamistoa ukse taha jäi, on privaantne, see kuulus vaid neile kahele. Peale üheks saamist lebasid mõlemad õnnelikult teineteise embuses ja kogu maailm oli nende jaoks imeilus ja pilvitu. Olid vaid nemad kaks, nende armastus ja nende õnnest väsinud kehad, mis aja möödudes täitusid üha uue seksuaalenergiaga, mis vajas uuesti nende kehadest väljapääsu. Tundus, et noortel ei saa teineteisest iial küllalt.
  „Kallis, ma olen mõelnud, et meie laps võiks tulla minu juustega ja sinu näolapiga, samasuguste sügavpruunide silmadega nagu sul. Aga minu põselohud võiks ka tal olla. Ning sinu imeilus hammasterivi, nagu pärlid suus. Aga ma tahaks esimese lapsena tütart saada. Ma ei tea miks, aga tahan. No, ja poegadele võiksid sa pärandada oma tumepruunid juuksed, mitte minu blondid.“ oli Maris peale seksuaaalvahekorda nagu ära vahetatud.
  Tervor vaikis, õigupoolest sai ta šoki. Lapseteema oli tema jaoks löök allapoole vööd. Ta lausa ehmatas voodis istukile, kui meenus, et nad ei olnud kaitsevahendeid tarvitanud. Oli ju Maris mõne päeva eest kurtnud, et ta beebipillid on otsas ja ekstaasis olles unustasid nad ka preservatiivid ära. Niigi oli lapsejutt mehe rivist välja löönud ja nüüd selline jama veel, mõtles Trevor endamisi.
  „Kas sul on ohtlik aeg? Annaks jumal, et sa nüüd rasedaks ei jäänud!“ oli Trevor näost lubivalge.
  „Fakk! Ma unustasin ka täitsa ära!“ ehmatas ka Maris, kuid kohe leebus.
  „Kui vanajumal tahab, siis eostasime praegu lapse, kui aga mitte-siis ei eostanud,“lausus Maris rahulikult.
  Trevor läks nii ähmi täis. Ta saatis oma kallimale kurjakuulutava pilgu ning kadus pesema, nagu oleks ta äsja millegi ebameeldivaga hakkama saanud ning tahtis pestes ennast sellest needusena näivast teost vabastada. Elus esimest korda küüris noormees ennast nii kõvasti tuttuue nuustikuga, et duširuumist tulles oli ta lausa veripunane. Kui ta magamistuppa tagasi läks, vedeles Maris mõtlikult voodis, ootuses, et kallim tuleb ta kaissu tagasi, kuid nii ei läinud. Trevor tõmbas järsult riidekapi ukse lahti, haaras sealt puhta aluspesu, tõmbas hommikumantli selga ja läks terrassile suitsetama, kuigi enamuse ajast oli ta mittesuitsetaja. Maris oli pettnud. Kogu tema õndsus oli kadunud, nagu poleks nende vahel hetk tagasi midagi meeldivat juhtunudki. Oli ju naine ennegi mehega lastest juttu teinud, kuid sellist reaktsiooni ei olnud Trevor enne üles näidanud. Küllap on vara veel lstest rääkida? Küsis ta endalt, kuid ikkagi tundus Trevori reaktsioon rohkem kui mõistatuslik. Naine kartis, et äkki on Trevor viljatu kuid varjab seda kiivalt naise eest, kartes teda kaotada. Ta ei osanud seisukohta võtta, sellepärast ta endiselt voodis lamaski. Naine lasi endast väga palju mõtteid läbi ning otsustas viimaks mehe käest küsida milles asi.
  „Kallis, mis juhtus? Kõik oli nii kena ja äkki...Kas sulle ei meeldi siis mõte sellest, et meist saab kunagi suur perekond? Et meil saavad armsad lapsed olema? Kas sa ei tahagi minuga lapsi?“ valas naine sellega vaid õli tulle.
  Trevor viskas kustutamata suitsukoni terrassilt muru sisse, vaatas korra kallimale otsa ning astus elutuppa ning istus diivanile.
  „Tead, praegu on vara. Preagu on liiga vara pereloomisest mõelda. Ise tahtsid ju kusagile õppima veel minna. Ema on mul siiani kadunud. Mul on liiga palju pingeid selleks, et nii kaugesse tulevikku mõelda.“ varjas mees oma mure teiste murede taha.
  „Trevor, kas sa oled viljatu?“ ei kannatanud Maris seda läbipaistvat vabandust ning rammis oma sõnadega meest, nagu auto teist autot.
  „Ei! Või see tähendab, et ma ei tea. Ma pole kunagi seda uurinud ja jään vastuse võlgu.“ vastas Trevor avalalt, sest ta tõesti ei teadnud.
  „Kas sina ise oled uurinud oma emaduse kohta? Ei ole ju? Seega sellised küsimused on liiast. Ma usun, et iga normaalne inimene laseb õitseeas selle küsimuse endast läbi. Jah, ma olen mõelnud, et kas ma saan või tahan üldse isaks saada, kuid hetkel ei ole kindlasti ajastus õige. No, ei ole!“ reetis Trevor enda närvilist olekut.
  Maris oli jahmunud. Ühest küljest nõustus ta Trveoriga, kuna naine ei kujutanud nii noorelt ennast koduperenaisena ette. Samas arvas ta, et saab kunagi õppima minna ka lapse kõrvalt. Et ta ei taha liiga pikalt ka emaks saamist edasi lükata, sest aastatega inimenese immuunsus nõrgeneb ja siis tervet last sünnitada pole enam nii suur protsent, kui kahekümnendates eluaastates. Samas teadis ta paljusid oma kooliõdesid kes varajases nooruses emaks said ja hiljem õppimisele käega lõid ning koduperenaisena nii ära mandusid, et isegi oma sõbrannadega enam ei suhelnud. Naine oli segaduses, kuid ei hakanud Trevorile midagi ette heitma ning otsustas vaikida.

  „Olgu, kallis, ma natuke ägestusin. Anna mulle andeks!“ leebus Trevor, suudles naist huultele, kallistas ja jalutas külmkapi juurde, võttis sealt õllepudeli, avas selle ja rüüpas suure punnsuutäie.

23. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar