Just lõpetasin Silja Vaheri neljanda romaani "Süütute veri" lugemise. Tänaseks olen siis kõik tema raamatud läbi lugenud. Ütlen ausalt-see on kõige parem raamat tema omadest!
Tõsi küll, raamat vajanuks toimetaja karmi kätt, sest sõnaseade on kohati väga sassis ja tähevigu on ka liiga palju sees. Teinekord piisab ka sellest, kui anda mõnele sõbrale käsikirjafail ülelugemiseks, sest mitu silma on mitu silma. Üks tähelepanek veel, soovitan uut teemat hakata lahkama uuest peatükist, mitte poolest peatükist, nagu selles raamatus on. See tekitab segadust. Ja küljendaj kapsaaeda viskaks ka mõne kivi.
Samas see krimi(lühi)rooman on tõesti kõige kompaktsem ja põnevam raamat tema sulest. Vahepeal oli küll selline tunne, et ei viitsi edasi lugeda, aga siis mõni põnev seik tekitas huvi ja lugesin ikka lõpuni.
Natuke liiga palju tegelasi imeõhukese raamatu kohta tekitas ka alguses segadust, aga hiljem suutsin need nimed mällu talletada ja spikerdasin Jana Kupitsa põnevate portreepiltide pealt kes keegi olla võib. Ma küll päristäpselt vast ei tuvastanud, aga aimu sain.
Ja mõrvar on tõsine üllatus! Päriselt!
Pagan, põnev oli ju!
16. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Rahva Raamatu lehelt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar