- peatükk
„Tilde, mis minuga juhtus?“ oli Maris verandatoas silmi avades
hämmingus, nähes nõutut ja muretsevat Mathildet voodi kõrval
istumas.
„Armuvalu, tütreke, armuvalu! Tead, üks suuremaid valusid siin
ilmas ongi armuvalu. Armunud inimene on justkui pimedusega löödud.
Teda häirib iga pisemgi väärkäitumine kaaslase poolt. Ta ei ole
päris tema ise. Aga ta ei näe ka oma vigu. Mäletan kuidas taat
kunagi armstas mainida, et iga mees on poolik, kui tal puudub noorik.
Eks ole see ütelus pisut luuleline, aga tõene on see ka. Sama
kehtib ka naise kohta. Ega muidu ei oleks vanajumal loonud naise ja
mehe. Vaid naise ja mehe liit on tervik. Või nagu öeldakse, et
naine on mehe küljeluu. Ongi. Naine on mehe teine pool ja vastupidi.
Ei mina vana inimene enam aru saa mis tänapäeva ühiskonnas toimub.
Kus otsast siis veel homo- ja lesbipaarid tervikud on? See on pigem
ühiskonna ja inimkonna rüvetame, kui lubatakse omasooihalejatel
omavahel liitu astuda ja veel ka lapsi lapsendada. Mis või kes
kasvab sellisest lapsest? Mis saab meie ühiskonnast? Näe,
rootslased on juba puhta segi keeranud oma sooneutraalsusega. Mis
saatana sigitised nendest inimestest saavad kes kummardavad ja
jumaldavad sellist asja? Tüdruk olgu ikka tüdruk, veetlev
seelikukandja ja poisid peaks ikka poisteks jääma, mitte nagu
klounid mööda tänavat käima, huuled tulipunaseks võõbatud ja
seelikud seljas! Laste psüühika rikutakse juba eos ära. Pole siis
ime, et ühiskonnas aina enesetappude protsent kasvab. Heakene küll,
ma saan sellest veel aru, et tänapäeval armastavad paljud
tütarlapsed pükse kanda rohkem kui seelikuid. See ilmselt tuleneb
ka kodusest kasvatusest. Kui meie noored olime, pidime iga jumala
päev kas kleiti või seelikut kandma, sest me olime tüdrukud kõige
ehedamas mõttes ja pildis. Olgugi, et ronisime ka poistega võidu
mööda õunapuid, aga olime tüdrukud ikka. Vanemad kasvatasid ikka
meid tüdrukuteks ja poisse poisteks. Mis võrdõiguslikkus? Mis
sooneutraalsus? Tead, mul tõusedvad ihukarvad ka püsti, kui ma
kõigele sellel mõtlema hakkan! Mis sunnib tüdrukuid juba varajases
nooruses astuma lesbisuhtesse ja seda julgelt välja hõiskama?
Ilmselgelt on midagi vajaka jäänud kas kodusest kasvatusest või on
tegu mõne geenirikkega. Üks asi on ka sõnumine. Tean mitmeid
juhuseid kus pere ootas tütart, aga sündis poeg, ning pojast sai
homo, sest teda oodati tütrena, aga mõttel on suur jõud. Vanemad
võiks pigem energiad suunata sellele, et sünniks terve laps. Mis
vahet selle sool on! Paljud paarid ei saagi omavahel tüdrukuid,
paljud ei saa poegi. Aga mina ei mõista vanemaid kes uude suhtesse
astudes loobuvad lastest ja viskavad nad vanavanemate kasvatada, nagu
viskaks elutu asja oma elust välja. Kus asub nende süda?
Saapasääres? Ei ole mingiks vabanduseks ka see, et näed elu on nii
kallis, siin ei teeninud nii palju ja läksin väljamaale leivaraha
teenima. See on loll vabadus mille taha varjutakse. Pole siis ime, et
lapsed ei saa terves peres ja terves ühiskonnas kasvada, kui näevad
oma vanemaid vaid loetud korrad aastas. Laps ju tunneb hüljatuse
tunnet. Tunneb, et tema vanematel on palju tähtsamaid asju elus, kui
nemad. Pole siis ime, et lapse psüühika juba varajases õitseeas
ära rikutakse ning hiljem kurdetakse, et ei saa lapsest enam jagu,
ei tea kellesse laps läinud on, ei tea mis putukas teda hammustanud
on. See putukas ongi ta omaenda vanem, kes ta hülgas. Pole siis ime,
et lapsed lasevad vanavanemate juurest jalga ja lähevad juba
puberteedieas kurjale teele, otsivad lohutust alkoholist, suitsust,
narkootikumidest ja just need meelemürgid saavad saatuslikuks. Nä,
naaberkülas Meida lapselaps elabki juba teise preiliga kokku. Kui
Meida ükskord püüdis uurida, et miks nii, vastas lapselaps, et
narkouimas olles avastas ennast teise tüdrukuga seksimast ja hiljem
enam sellest halvustavast staatusest lahti ei saanudki. Kõik
potentsiaalsed peigmehekandidaadid hakkasid tema peale näpuga
näitama ja ainukeseks lohutajaks saigi parim sõbranne, kellega tal
intiimne suhe üha edasi arenes. Tahavad teised ka väljamaale
pageda, et seal abielluda ja laps adopteerida. No, mõelgu ometi
peaga mis saaks sellisest lapsest! Nojah, kui nad Rootsi,
niinimetatud heaoluriiki emigreeruvad siis vast pole enam üldse
vahet kes ja mis nende maimukesest kujuneb...“ lõpetas Mathilde
oma pika mainitsuse.
„Jeerum küll, on sul alles hiigelpirakas jutusoolikas! Mida sa
sööd, et sa nii tark oled?“ muigas Maris.
„Eks ma õhust ja armastusest ikka elan, mis muud!“ muigas Tilde,
ise samal ajal lemmiksugulase pead paitades.
„Aga Tilde, ma pole kunagi tahtnud küsida, et miks sinul endal
lapsi ei ole. Nüüd aga harutasid ise jutulõnga lahti ja ma ootaks
väga vastust.“ oli Maris nõus edasi kuulama.
„Ohjah, tütreke, kere on kuidagi õõnes! Kuidas sul? On parem?
Ma läheks pistaks ühepajatoidu nüüd kenasti ahju sooja.“
„Jah, Tilde, ma olen ka väga näljane!“ nõustus Maris ning
taarus koos memmega kööki.
Kui Maris ja Tilde olid kõhud kenasti täis söönud, hakkas Tilde
edasi jutustama.
„Nagu ma sulle rääkinud olen, küüditati meie pere, kui ma
olin just ellu astunud, ehk siis passiealiseks saanud. Siberis
tutvusin Johannesega, kes tegelikult oli puhas venelane, kuid meie
isadest said suured sõbrad ja kui Johannes, tänu minule eesti keele
selgeks sai ja me kümne aasta pärast Siberist Eestisse elama
naasesime, otsustas ta oma venepärase nime- Stanislav Murovi ära
eestitada. Johannes kartis, et võõrsil elades hakatakse temasse
halvasti suhtuma. Püüdsin küll teda rahustada, et nii hullud need
asjad meil siin ka ei ole, aga tema soov jäi peale. Olen kolme last
oma üsas kandnud, kuid kõik lõppesid nurisünnitusega, sest looted
olid nõrgad ja nende eluvaim kustus enne, kui nad ilmavalgust nägid.
Tõsi küll, hiljem jäin veel korra rasedaks, aga tegu oli
emakavälise rasedusega, mis osutus nii ohtlikuks, et pidin peaaegu
otsad andma. Kui ma represseerimise ajal ennast ära külmetasin ja
mind venamaal mitmeid kordi elustati, imestati niigi, et mulle
eluvaim sisse jäi. Hiljem ema rääkis, et üks Siberi šamaan oli
mulle uuesti eluvaimu sisse puhunud, aga maininud, et viljakusega on
probleeme. Ju oli tal siis õigus. Või siis olin õitseeas veel
liiga stressis sellest küüditamisest ja mu keha ei tahtnud emaks
saada. Kes seda täpsemalt teab. Igal juhul emaks saada oli mul elu
suurim soov, aga see ei täitunud kahjuks. Hiljem tegin küll taadile
ettepaneku laps adopteerida, aga vene ajal oli see lausa võimatu
ning taat hiljem veel mainis, et näe, saimegi lapse ja see vihje oli
sinule suunatud. Mina muidugi saatsin Johannest naljatamisi külapeale
titte tegema, aga vene hingega, truu ja perekeskne inimene, nagu
Johannes oli, ei saanud naljast aru ja ükskord pidigi juba lahutuse
sisse andma ja tahtis Siberisse tagasi naasta. Sellest ajast saati
pidin kogu aeg oma nalju selekteerima, et mitte kimbatusse sattuda.
Ja tead, Johannes ongi ainuke mees kes mu elus olnud on. Olin talle
surmani truu, nagu ka tema mulle. Meil oli täielik austus teineteise
vastu, olime kõige paremad sõbrad ja armastasime teineteist nii
väga, ka siis, kui tuli ette tsölibaadi aegu, mis olid tingitud
ühe või teise terviserikkest. Pigem see aeg lähendas meid veel
rohkem ja pani armastuse ülitugevat jõudu tundma. Ja ühte ma sulle
ütlen, tütereke, ma sain rahulduse isegi taadi hingeõhust, aga
iialgi ei kaalunud patumõtteid, kui taadi eesnäärmekasvaja tõttu
olime sunnitud mõnda aega seksivaba elu elama.“ muheles memm.
„Oot, mis sa tahad öelda, et teie ka siis veel...sellises
vanuses seksisite?“ oli Maris hämmingus.
„Otse loomulikult! Seks läheb aastatega ikka paremaks, mitte ei
lange selle kvaliteet, nagu noored kipuvad arvama. Kui me oma abielu
alguses olime, seksisime ainult seksimise pärast, sest kõik tegid
ju nii. Aga mida aastaid edasi, seda rohkem me areneme, ja seda vaid
koos oma kindla partneriga, sest iga punkt meie kehadel on eri
täehndusega ja kõrgeas tunnevad kaua koos elanud paarid paarilise
kehakeelt juba läbi ja lõhki. Koos me õppisime. Koos me arenesime.
Koos me kasvasime. Kõike tegime me koos, sest me olime tervik, mitte
ei mänginud peiduspool mängu. Jaohannes oli ja on ainuke mees minu
elus, kuigi kena naisena olen terve elu pidanud vaeva nägema
kavaleride eemale peletamiseks.“ vadistas memm.
„Maris vajus mõttesse, sest tema oli midagi muud kuulnud. Maris
oli kuulnud, et Mathildel ja Johannesel oli laps, kellest nad
loobusid. Neiu sattus segadusse ja pidas vajalikuks vaikida, kuid
enne seda kurtis väsimuse üle ning puges raamatuga oma voodisse.
17-18. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar