- peatükk
„Heldekene, meie Antsul ja naine majas! Kangesti tuttavate
näojoontega see naine. Miks mu süda tõrgub uskumast, et kas tõesti
Ants veel selles eas...Aga sama, tundus, et nad on õnnelikud. Ah
mina, ja mu eelarvamused! No, kui nüüd mõelda siis mu vend sai ka
ju kõrges eas veel kahekordseks isaks. Ehk tõesti. Ja miks ei võiks
Ants endale naist saada, ta ju tegelt hea mees, olgugi, et veidi
ummamuudu. Aga see naine? Kas ta aru ei saa, et Ants on pisut
metsapoole? Kus kohast see Ants selle naise küll leidis? Pagan, ma
isegi ei küsinud nime!“ pidas Mathilde endaga monoloogi, nagu tal
üksinda metsamajas elades tihti kombeks oli.
„Helistaks õige vennale? Polegi ammu Lembituga suhelnud. Ehk on
tema Antsu käekäigust rohkem teadlik? Ai, ai, ripsmetušš läks
silma,“ meenus Mathildele, et ta oli kraavipervel istudes silma
nühkinud ja juba siis tundis silmas kerget kipitust. Kuigi ta oli
oma majas ihuüksinda, meikis ta ennast alati. Ka siis, kui ühtegi
külalist polnud tulemas. Mathilde oli endiselt seda meelt, et naine
peab korrektne ja särav välja nägema, kasvõi enda peegelpildi
silmis.
„Aluuu, Lemps, kuidas sa hästi elad?!“ hõikas Mathilde
telefonisse väga noortepärase lause.
„Allo-allo, sina õeraas või?“ pomises karuse häälega Lembit,
Mahtildest vaid aastajagu päevi vanem vend, kes elas teises Eestimaa
otsas ning nende viimaste aastate suhtlemised piirdusidki peamiselt
telenonikõnedega.
„Mina, ikka mina. Kes siis veel? Või ootasid mõne pruudi
kõnet?“ aasis Mathilde.
„Sind ja sinu nalju! Hea, et mu oma naisuke veel mind ohjes
hoiab. Kes minu sugust rauka ikka veel tahaks?!“ muigas Lembit.
„Tohoh, või tema ja rauk! Poisike oled alles! Poisike Hirmus
Antsu kõrval! Aga näed, isegi Ants leidis endale naisukese ning on
koguni tite majja saanud või toonud. Just käisin Antsu manu, kuna
oli teine pikka aega silmapiirilt kadunud. Jõudsin mina metsaonni ja
vaatan, et üks naisolend vagude vahel ja beebi ka temaga ühes.
Mõtlesin, et näen luulusid, aga võta näpust, noorpere nii
õnnelikult koos, nagu muiste!“ seletas Mathilde.
„Kuule õde, kas sa ennast kraadinud oled? On sinuga ikka kõik
korras?“ ei uskunud Lembit õeraasu juttu.
„Jajahh, lausa pidalitõbine olen. Peale selle vaatab üks silm
silku ja teine leiba juba ning kõrvakuulmisega on ka
hauakambrilood,“ tögas memm. Eks olid need noortepärased ütelused
talle külge jäänud, sest kui Maris kippus Trevori käest küsima
kuidas tal tevis on, siis Trevor alati vastas, et lausa
hauakambrilood olla sellega. Ja see silgu/leiva jutt pärines ka
noorte suust, või siis algselt ikka ühe eaka memme suust. Kord olla
ühte alevi noormeest kõõrsilmaks kutsutud, aga too polnud üldse
suu peale kukkunud vaid vastas, „Ei,ei, ma lihtsalt vaatan ühe
silmaga silku ja teisega leiba! Kui tahate, tehke järgi või õppige
ära!“ Ja need sõnad oli too tegelane pihta pannud on vamaemalt.
„Räägi nüüd tõsist juttu ka ikka! Kuidas ma nii äkitsi
sulle nüüd meelde tulin? Tuli takus millegiga või?“ päris
Lemps.
„Noh, kui ma sulle ausalt ütlen, siis see Antsu teema vaevaski.
Aga tühja sest, isa siis isa!“ muutis Mathilde meelt.
„Kas ma kuulen su jutus mingisugust armukadedusnooti või? Ohh,
õde, õeke, kesse siis nüüd nii vanas eas veel..?“ ei saanud
Lembit lauset lõpetada, kui juba Mathilde pröökama hakkas.
„Vennas, sõida õige seenle!“
„Just hetk tagasi tulin metsast ja seened on juba täitsa olemas.
Sellel aastal on kõik asjad varem valminud millegipärast. Ei tea
kas ennustab maailma lõppu või ootavad meid taas vagunid mis
liiguvad vaid Venemaa suunas?“ oli Lembit isegi pisut murelik.
„Ah, missa ajad! Kesse tänapäeval veel vagunitega kedagi
küüditab. Ameerika on ammu oma väed mede õule toonud, nüüd
viiakse lennukiga sups ja sups kohale. Ja mitte tiblademaale, vaid
ikka juba Ameerikasse, neil tööjõudu ju vaja, orje vaja, sest
ameeriklane ise ei viitsi ju tööd teha.“ lobises Mathilde.
„Aga kuidas muidu kulgeb? Kas Maris käib ikka tihti sul külas?
Sa ju ta lemmiksugulane. Tead, nagu siiami kaksikud olete, ausõna!
Juba lapsena pistis Maris iga asja peale pirisema ja kohe tahtis
vanatädi õpasse. Sähh sulle kooki moosiga, saidki endale lapse!“
üritas Lembit nalja teha, kuid riivas sellega pigem õe hingemure.
Ega tema teadnud tegelikult õe elust väga palju. Kui sa elad teises
Eestimaa otsas, pole lihtsalt aega ennast kõigega kurssi viia.
Mahtilde vaikis, sest vajus mõtteisse. Sellel hetkel tundis ta taas
kahetsust, et on oma elu valesti elanud, või siis just õigesti,
sest peale minevikuvarjude läks ta elu ikka ülesmäge, mitte alla.
Ja millegi üle ta ka nüüd, kõrges eas ei kurtnud.
„Uuu, kas sul on tõesti kuulmisega hauakambrilood?“ tögas
Lembit, kui ta juba mitu minutit oli läbi telefoni nagu seinaga
rääkinud, sest vastust ei tulnud.
„No, ja sina ei tahtnud üldse õde uskuda!“ hakkas Mathilde
naerma. Neil oli vennaga tegelikult väga hea klapp, sest mõlemad
mõistsid teineteise nalju juba pool sõna pealt. Kunagi, kui nad
noored olid, sõimas üks kurikeelne mutt neid lausa nii hullult, et
noorukid pidid hingetrauma saama, sest peale sõimu oli näpuga
näitajaid nagu seeni peale vihma tekkimas. See mutt väitis, et
õde-venda on ilmselt ka verepilastajad, kuna flirdivad teineteisega.
Aga noh, osadel iminestel kas on naljasoolikas umbes või olematu,
ning nad ei saagi rõõmsamtest inimestest aru. Nad ei mõista ka
seda, et asi on neis endis. Aga ju vanajumal lõi nad sellisena, pole
keegi teine kohtumõistja.
„Ahjaa, mis Marisesse puutub, siis tema elab juba oma kallimaga
koos. Ehitasid uue maja ja on õnnelikud. Annaks kõigevägevam, et
nende õnne keegi või miski varjutama ei hakka, kuigi pilved on
peakohal juba olemas. Nimelt, Trevori ema on ikka veel teadmata
kadunud. Juba sai aasta täis, kuid temast ei ole kippu ega kõppu.
Trevor ise on nii kindel, et ta näeb veel oma ema, et ta ei ole
loojakarja läinud. Aga minul ei ole enam usku. Kuhu sihuke peen daam
ikka kaduda võib. Isegi tubases õhkkonnas ei võtnud see daam minu
teada tikkkontsadega kingi jalast. Ja tead ju küll meie
politseinikke ja uurijaid, no mitte ei saa oma tööga hakkama!“
vadistas Mathilde.
„Ahsoo, või nõnnaviisi on teitel seal lood. Kurb kuulda. Kas
peenikest pere ei ole siis juba oodata?“
„Ohh, vennas, Maris ja üldse tänapäeva noored on kuidagi
targemad. Ei kipu nad ühti naa ruttu pere looma. Tahavad enne veel
tarkust taga nõuda ja maailma avastada. Lapse saamine ei ole enam
ammu prioriteet number üks, nagu veneaja lõpus, kus juba
puberteedieas emmesi tekkis nagu liivahiiri peale pidevat poegimist.
Tänapäeva noored on selles suhtes palju targemad. No mis viga,
maailm valla, muudkui aga arene ja arenda silmaringi, kui vaid
vanemate rahakotid vastu peaksid.“
„Kuule õts, ma võikski sinuga lobisema jääda, aga
kupakartulad tahavad kurnamist, Lobisemiseni!“ katkestas Lembit
kõne.
„Lobisemiseni!“ vastas Mahtilde juba õhule. Korraga hakkas tal
häbi, sest oli vaid ju külajuttu puhunud ja venna pere kohta polnud
uurinudki. Aga käsi ei tõusnud enam uuesti kõne valima. Mathilde
sai piisavat mõtlemisainet, pani telefoni kummuti äärele ja viskas
tigudiivanile pihali ning peagi uinus.
23. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar