14.peatükk
„Tütreke, kesse siis nii teed teeb! Lase ikka enne vesi kenasti
keema ja alles siis pane teerohi sisse. Nii keedad vajalikud
vitamiinid välja!“ manitses Ants Mirelli.
Mirell vaatas taati ja ei mõistnud teda. Kogu oma teadliku elu oli
ta alati vee ja teepuru korraga kannu pannud ja ikka päris mitu
minutit ted keetnud. Alles nüüd kuulis ta, et oli valesti teinud.
Mirellil oli tegelikult üldse viimasel ajal tunne, et ta on oma elu
valesti elanud. Naljasoolikas oleks justkui temast ühe lausega välja
lõigatud või umbe läinud. Naine eelistas vaikida.
„Jajaa, ka mina armastan vaikust kuulata. Siin põlislaanes olen
õppinud väga palju asju selgeks, millest ma lapsena ei osanud
unistadagi. Tõsi küll, kohustuslik abielu ja pereelu on minust küll
mööda läinud, aga mittekohustuslikus abielus olen ma olnud ikka
juba pikki aastakümneid, ja seda just loodusega. Ja ma ei kahatese!
Ei kahetse karvavõrdki! Elus ei tohi midagi kahetseda. Alati tuleb
võtta elu sellisena millisena see meile antud on. Inimesed, kes
elavad kivilinna magalarajoonides nagu silgud pütis, on pimedusega
löödud, nad ei näe mis tegelikult toimub. Neil ei ole eluks väga
vajalikku loodust enda ümber. On vaid külmad betoonseinad ja
piiratud silmaring, ja seda mitmes mõttes, eriti selles mõttes, et
aknast ja rõdult vaade on piiratud. Maailmal on meile tohutult palju
anda, aga meie tahame ikka võõrast varandust. Kadedus on pimeduse
üks valusamaid osasid, väga valus lausa. Tihti ihaldab inimene
võõra vara ja on nende peale kade kellel elus paremini läheb. Aga
kas siis materiaalne ese on rikkus? Kindlasti mitte! Hingerikkus on
rikkus ja seda saab kogeda vaid inimene kes elab eemal
tsivilisatsioonis, elab looduse rüppes. Ta tõuseb hommikul, vaatab
peeglisse ja on endaga rahul just sellisena nagu loodus ta loonud on.
Mitte ei muki ega meigi ennast tundide kaupa, et rahva sekka minna.
Ta ärkab hommikul kuke ja koiduga, loputab oma silmad jääkülma
kaevuveega ja on kogu päeva reibas ja õnnelik. Siis teeb ta tule
pliidi alla, panen teevee tulele ning raadio vaikselt mängima.
Milline siis veel saab ilusam hommikuäratus olla? Inimesed on ära
rikutud moodsate hilpudega ja uhkete autodega. Jalgratas ja
sääreväristaja teevad ju vajadusel sama töö ära, mis auto, kui
on vaja kaogemale poodi sõita. Ja ega jalutamine ka paha pole. Aga
uusrikkurid ei saa enam paarisaja meetri kaugusele poodi ilma autota
mindud. Ikka vaja poosetada või oma piinlikku laikust näidata.
Kõikide asjadega utreeritakse!“ lõpetas taat oma kõne
suhteliselt monotooselt.
Mirell istus vagusi ja oli ennast taati kuulama unustanud. Naine
teadis, et Ants räägib tõtt ja see pani teda enda elu üle
mõtlema. Ta tundiski ennast selle uusrikka tõusikuna, siidikäpana,
kellele oli kogu elu jooksul olnud esmatähtsalt kohal just tema
välmius. Kõik tema välimuses pidi olema filigraanselt perfektne ja
toon toonis. Mitte kunagi ei võõrustanud ta oma kodus isegi
parimaid sõpru ilma meigita. Hommkul veetis ta peegli eest miinimum
pool tundi, sest kortsudeeemalduskreemiga tuli ju ometi keskeakrisis
nähtavale tulnud kurrud ja kortsud peita või eemaldada. Isegi
hommikukohvi jooma ei läinud ta meikimata. Lisaks keeras ta igal
hommikul peale juuste pesemist sinna lokirullid, et varjata oma
hõredaid juukseid. Kuid naist raputas taadi lausutud sõna-utreerima.
Naine hakkas kahtlema, et kas Ants ikka on aastakümneid
tsivilisatsioonist eemal elanud, et ta kaasaja sõnu, mis on kentsaka
nimega „Sõnausel“ heaks kiidetud. Tegelikult Mirellile ei
meeldinud paljud kaasaja sõnad. Näiteks „väisama“tundus talle
väitsa välgutamisena, kuigi ka see on totter, et väitsa välgutada
saab. Ja kus kohast teab taat diilist ja tele kahest, ka see jäi
mõistatuslikuks. Aga ta ei julenud ega tahtnud taadi käest küsida,
ega talle midagi ette heita ka, sest oli ju taat naise elule tagasi
päästnud. Mirell otsustas vaikida ja oodata taadi edasist
reaktsiooni.
„Tütreke, mine võta koonikust naadi-nõgese ja hapuoblika
salatit. See on võimas vitamiinipomm ja seda sa just praegu vajad.“
suunas ta naist, kuid Mirell oli nõutu, sest ta ei teadnud mis on
koonik. Naine vaatas Antsule ehmunud näoga otsa, kuid viimane tabas
nooti. Et mitte rohkem Mirellile piinlikkust valmistada, tõusis ta
pingil ja läks tõi selle salati ise ära, lootes, et naine pani
selle sõna vähemalt kõrvataha või siis kahe kõrva vahele,
moodsamat öeldes.
„Hmm, kas tõesti on see salat umbrohust tehtud? Üllatavalt hea
ja väga omapärase maitsega!“ei jõudnud Mirell ära imestada.
„Mina kutsun seda salatit hellitavalt siloks, nagu kõiki
rohelisi salateid. Inimesed kipuvad jah häid söögitaimi umbrohuks
kutsuma, sest nad lihtsalt ei vaevu nendest tehtud salateid isegi
proovima. See on mu lemmiksalat ja puhtast looduset ise korjatud, ei
mingeid kemikaale ega säilitusaineid.“ oli Ants oma tehtud salati
üle eriti uhke, sest see meeldis ka ta külalisele.
„Aga räägi, tütreke nüüd ka endast mulle. Mida tegi
sinusugune linnadaam keset põlismetsa? Vevalt, et sa nii uhketel
kingadel metsaande korjama tulid. Saame ehk lähemalt ka tuttavaks?
Mina olen Ants, üks tavaline Ants.“ tutvustas vanatoi ennast.
Mirelli pisut ehmatas taadi soov lähemalt tutvuda, sest tema jaoks
oli sellel lausel natuke teistsugune tähendus. Naine kartis, et mees
peab lähema tutvumise alla silmas midagi intiimsemat. Ta muutus
kohmetuks ja ei osanud vastata. Korra käis Mirellil peast läbi
isegi mõte, et kas ja kuidas nii eakad mehed üldse seksimisega
hakkama saavadki. Ta oli küll netiavarustest lugenud, et isegi 80
aastased paarid seksivad ja selles eas pidavat seks olema just
eriline nauding. Ja noored ju kipuvad seksimist ka vanainimeste
asjaks nimetama, ju siis ikka seksivad, mõtles ta. Aga, vaatamata
pstustele mõtetele oli Mirell ise juba pikka aega tsölibaadis
elanud, sest peale mehe surma ei olnud tal võimalust ja julgust
endale mõnda potentsiaalset kavaleri kõrvale soetada. Ta kartis
uuesti leseks jääda. Tegelikult kartis ta rohkem, et siis saavad
mutikesed teda parastada, et näe, kahekordne lesk ja lese märk ka
otsaees. See tal tõesti otsaees ilutses, kahe silma vahel. Ütle
veel, et „targad“ puusse panevad!
„Noh, millest noorik mõtleb? Ega ma sunni kedagi millekski,
lihtsalt olen selline vanakooli mees ja mõtlesin, et me juba veidi
aega lobisenud, et võiksime kasvõi alapealkirjapidi tuttavakjs
saada,“ muheles Ants.
„On alles sõnavara! Mu täiskasvanud poeg ei küsi ka
tutvumiseks pealkirja ega alapealkirja, nagu tänapäeva noored seda
teevad. Oled väga muhe ja noortepärane vana! Noore hingega ilmselt,
erinevalt minust. Ma kohati tunnen, et mu keha on alles noor, aga
hingel on parim enne möödas.“ ei olnud ka Mirell suupeale
kukkunud. Kui noortepärased väljendid, siis noortepärased
väljendid!
„Ja see pealkiri on?“tegi Ants taas Mirellile silma.
„Mirell olen. Mirell Williams!“ lisas ta alapealkirjale ka
pealkirja.
„Mesasi? Maire Viljar?“ ei saanud taat aru.
„Ei! Mirell, rõhk tähel l. Taipad? Ja perekonnanimi algab mul
kaksis v-ga, Williams.“
„No, mis nimi see nüüd siis selline? See pole ju üldse Eesti
tüdruku nimi! Oot, aga paistad ikka eestlanna moodi olevat küll,
sinised silmad ja... Mirell on minu teada prantsalnna nimi, kui
meenutada kuulsat lauljat Mirell Matjööd. No vähemalt nii
hääldatakse, ega ma ei teagi kuidas seda nime kirjapildis
kirjutatakse, pole mul prantsuse keelt suus“ näitas Ants keelt.
„Jah, ma olen ka kuulnud sellest Mirellist. Aga ma olen ikkagi
õnnelik, et mul selline eesnimi on!“uhkustas Mirell.
„Jaaa, kena naine ja kena nimi. Sobib! Aga see Williams? See pole
ju ka Eesti nimi. Oled väljamaalisega abielus?Ai, ai, tüdruk, sa
pead kiiremas korras koju minema, ei mina taha, et väljamaa
karvajalad mulle siia katust pakkuma tulevad! Mul katus korras, nagu
ehk oled näinud. Ise oma kätega ehitasin, peaks ka ilmselt
lumelaviinile vastu. Sambla istutasin ka ise pääle. Las need põkid
pakuvad mujal katust,“ muheles Ants.
„Olen lesk,“ jäi Mirell resoluutseks.
„Oi, vabandust, ma tõesti ei tahtnud nii õrna koha pealt sind
puudutada!“ oli taat kogu aeg nii muhe ja põrguliklut šarmantne
oma sõnadega, ja Mirell kujutas, ette, et taat võis noorena ikka
paras elumees olla, kuid korraga ei mõistnud naine miks Ants sellise
eremiidi elu oli valinud. Isegi selles eas oli ta veel pandav. Või
vaid Mirelli jaoks, kes polnud kaua aega mehe lähedust tundnud.
Selle seksuaalsusega on ka ju nii, et mõni, kes tundub enamusele
meestele seksuaalne, võib mõnele üldse mitte tunduda. Sellised
juhul osade seksuaalenergiad lihtsalt ei kõla kokku ja midagi pole
parata. Kui ikka juba esmakohtumisel ei teki kõhiliblikaefekti, pole
mõtet ka hiljem loota. Inimeste energiad, eriti seksuaalenergiad on
väga erinevad ja kõik ei sobigi kõigiga kokku. Ja kui juba
kooselus ei ole seksuaalset sobivust, siis ärgu hiljem paarikesed
kurku, et abikaasa petab. See suhe oli juba eos hukule määratud
sellisel juhul.
Mirell avastas, et tema mõtted sihivad ikka ja aina ühte kohta.
See oli uus asi mille ta endas avastas ja see avastus tegi teda
pagana rahutuks. Naine ei teadnudki mida edasi teha. Tal oli hirm
Antsu juurde jääda, kartes, et midagi võib nende vahel juhtuda ja
sellisel juhul ei tahagi ta enam metsaonnist lahkuda. Samas oli kõik
talle nii põnev, need Antsu vürtsitatud jutud, see lihtsus, see
vaba ja endaksolemise tunne. Kõik oli kuidagi nii õige tema jaoks,
kuigi ta teadis taati vaid ju mõne reaga. Mirell oli armunud enda
isaealisesse mehesse.
20. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar