- peatükk
„ Mingi mure vä? Kes helistas?“ uuris Maris, kui käsi hakkas
juba Trevori õlal surisema, ehk suri ära, nagu Tilde alati armastas
öelda. Samas oli tüdruk õnnelik, et Trevor kõneles, olgugi, et
telefonitsi. Kuid Marise küsimusele ta vastama ei kiirustanud.
Tüdruk tüdines vaikusest ja hakkas tõrelema.
„No, mis nüüd siis on? Jäämegi siia vä? Kui ma vastik ja
paha olen, võin ju jala edasi minna. Mul on juba siiber!“
Trevor
keeras pilgu Marise poole, see oli kalk ning õõva tekitav. Ta oli
nagu teises maailmas oma mõtetega. Tegelikult poisile meenus isa
viimane pilk surivoodil ning teadmatus hemofiilia
tagamaadest.
Alati, kui miski viltu vedas, vajus noormees mõtteisse ja ei suutnud
hetkeolukorra ajel ratsionaalselt mõelda. Aga ta ei osanud ka oma
olekut varjata, ega tahtnudki. Ausa loomuga noormehena suutis ta
reeglina alati oma mured hiljem mustvalgeks rääkida ja segadusest
väljapääsu leida.
„Anna
andeks, mu arm! Mis sa küsisid ennist? Mis juhtus, mu musike?“
potsatas endine Trevor tagasi.
„Kuhu
su käsi mu randmelt kadus? Pane see kohe tagasi, mu arm! Kas sa ise
ka tead, kui kallis sa mulle oled? Sa oled kogu selle neetud alevi
suurune! Ei, ei, sa oled veel suurem, oled kogu universumi suurune!“
„Ah,
segast peksad või?! Jah, ma olen eriti suur, paks ja inetu
pardipoeg!“ olid Marise silmad veekalkvel. Ta ei suutnud enam
ühtegi sõna öelda.
„Musi,
kallis, ole hea ja võta see rooliratas enda kätte.“ pakkus
Trevor.
Maris
hakkas üle oma noormehe ronima kui kohtusid nende pilgud ja suudlus
korvas äsja aset leidnud segaduse.
Maris
sõitis nagu kogemustega kutseline autojuht. Isegi siis, kui Trevor
oleks tahtnud teda juhendada, ei teinud ta seda. Ta piidles uhke
olekuga ja seksikat autojuhti kõrvalt nii hiirvaikselt, ei ei
julgenud hingatagi. Iga Marise liigutus ja miimika erutas teda ning
pani kõhuliblikad üha kiiremini tiibu liigutama, aga ta tahtis
hoida seda puutumatuse tunnet ning oli isegi suudluse peale vihane.
Tema jaoks oli Maris puhas ja õrnhabras leht, nagu pärgamentpaberile
kirjutatud pühalik tõotus, mida lausutaks vaid kord elus. Maris
oli Tervorile kogu ta elu.
Tüdrukul
ei olnud tegelikult õrna aimugi mis Trevori hinges toimub. Kohati
arvas ta, et Trevor soovib vaid sõprust, kuid suudlus kõneles
teises keeles. Tegelikult erutas Marist juba Trevori läbitungiv
pilk, aga ta surus oma iha maha. Tema oli seda meelt tüdruk, kes ei
tahtnud olla vähese ajaga nagu läbi loetud raamat, mida aja
möödudes enam sirvida ei kõlba. Tema prioriteedid olid paigas juba
üsna varakult. Ja seda täna Tilde-memmele, kes ka läbi telefoni
alati Marisega kõigest vestles ja nõu andis. Nad olid Matildega
nagu kokku kasvanud, nagu erineva munaraku kaksikud, kes on ühe
maailmavaatega. Just erineva munaraku kaksikud, sest millegipärast
on loodus asjad paika pannud nii, et loomupoolest on just sellised
kaksikud sarnased ja ühe munaraku omad iseloomult nagu öö ja päev.
Kuid mitte eranditult.
„Oh
sina heldekene küll! Minu silmatera ja roolis! Küll on tore sind
näha, mu armastus! Ja kes sina sihuke oled? Naa nägus noormees ja
minu silmateraga koos. Tahad sa, mu kullatükk, oma kaaslast mulle
tutvustada?“ jooksis Tilde, nagu noor sälg külalistele vastu.
„Oi,
oi, kesse siis paljajalu! Pane ikka pastlad jalga, iial ei või teada
millal mõni mutukas või putukas su pisikestele jalakestele haiget
võib teha!“ vadistas Tilde edasi, nähes Marise paljaid varbaid.
Trevor
tüdines juba esmakohtumisest oma kallima vanatädiga ära. Kui ta
tahtis ennast tutvustama hakata, ei andnud Tilde selleks võimalustki.
Samas Tervor imeltes seda, see näitas kui väga ta on lemmikut
armastab. „Kus rivaal mul väljas!“ muheles Trevor endamisi.
„Heakene
küll! Mis ma siin ikka jahvatan. Tulge tuppa. Tulge aga tulge! Sina
noormees tunne ka ennast nagu kodus, aga ära unusta, et sa külapeal
oled!“ muigas memm. Trevor ei saanud Tilde naljast aru. See lause
pigem tegi teda ettevaatlikuks ja kramplikuks. Kuigi ta ei olnudki
selline noormees kes külas ennast kodus tunneb. Ja näis, et Marisel
pole ka just jututuju, sest ta mossitas ja saatis kõõrdpilke oma
lemmiksugulase suunas. Trevor ei mõistnud hetkeolukorda ja otsustas
vaikida. Otsustas oodata millal õnnestub ennast tutvustada.
„Sestap,
et mu suu rohkem kõneleb, kui sülg suhu sõnu tuua jaksab, ei pea
mind häbenema. Mina olen Matilde, aga võid mind Tildeks kutsuda,
nagu mu silmarõõm seda teeb. Kas sa tead...“ tahtis Tilde ilmselt
kogu oma eluloo esimeste minutite jooksul ära rääkida, kuid teda
katkestas Trevor.
„Trevor
olen.“ ulatas ta Tildele käe. „Olen teist palju kuulnud, Maris
kiidab teid kogu aega. Mina olen Marise sõber, kõige parem sõber.
Maailma parem sõber.“ üritas Trevor endast viiskat muljet jätta,
kuid Tilde vaidles vastu:
„Oot,
oot, oot, Maris on ikka minu silmarõõm ja kõige parem sõber..“
„Ah!
Einoh! Minge jah nüüd vaidlema ka veel! Mõlemad olete mu maailma
parimad sõbrad. Ja üleüldse memm, sa pole isegi oma maailma
parimat sõpra kallistanud“ tegi Maris märkuse. Üks puntrakalli
päästis seltskonna häälepaelad valla.
„
No,
väimees poiss, kust kandist sina mul pärist ka oled? Naa nägus
nagu mõni väljamaa mees mõnelt kinolinalt välja astunud. Ja nimi,
mes see nüüd siis sul ongi? Reevo? Ilus nimi see Reevo. Ja kuda te
siis nii suuretsks sõpradeks saite?“ jätkus memmel küsimusi
küllaga. Endal suu muigel ja silmad pilkumas.
„Juured
on mul ikka Eestis, kuigi sündisin Londonis. Aga väidetavalt
vaadatakse juuri ema järgi ja need asuvad mul Pärnumaal, Koonga
vallas. Aga isa on mul tegelikult juurte poolest jänki, pärit
Ameerikast, Ohio osariigist. Vanemad tutvusid mul ikka Eestis, aga me
emigreerusime Inglismaale ja seal ma sündisin. Peale isa surma
(tekkis vaikus ja Trevor neelatas kuuldavalt klompi kurgust alla)
naasesime Eestisse tagasi.“ tutvustas Trevor ennast kokkuvõtlikult.
„Kae
sina perra, kaugeltlombi mehed meil siin puha! Aga heakene küll.
Teil on kindlasti kõhukesed väga tühjad, kaugelt tulnud ning
väsinud. Käin laudamanu, toon mõne toortibu ja löön panni pääle.
Võta sina Maris seniks piima kapist. Võta, võta, ma ju tean, et sa
armastad seda. Paku peigmehele ka, muidu ei jaksa teine sinuga tühja
kõhuga kurameeridagi.“ ei saanud Tilde mitte oma arvamust oma
teada jätta.
„Heh,
su memm on nii naljakas! Mida see kaepera veel tähendab? Eeee, ega
ta ometi elusat tibu pannile panema ei hakka? Aga armas on ta sul
küll. Paras energiapomm. Vist sinusse.“ tegi Trevor Marisele
silma.
„Kae
perra ikka. See tähendab võro murdes vaatamist. Tilde kasutab hästi
palju murdesõnu. Kunagi ta just võro keeles rääksiki palju, kui
ta võrokesest mees veel elas. Temaga juba igav ei hakka ja ta
hoolitseb ka selle eest, et meil igav ei hakkaks. Võin pea anda. Aga
toortibu alla mõtles ta õnneks kanamuna. Memm on lihtsalt selline
jutupaunik, armastab asju ja inimesi oma hüüdnimedega kutsuda ja
see ajab nii mõnegi segadusse. Näib, et sinu ka. Sa pead veel
memmega harjuma, et tema väljenditest aru hakkaksid saama.“
muheles Maris.
„Tule
siia,“ tuli Trevoril suudluse isu peale. Ta tõmbas Marise oma
embusse. Tüdruk püüdis lahti rabeleda, aga ei õnnestunud. Noored
olid mokkapidi justkui kokku kasvanud, ega näinudki korvitäie
toortibudega vööruseuksel seivat vanatädi.
„Elab
armastuse vägi! Mis käib....“ tõmbas memm tähelepanu endale.
Noored häbenesid, Marisel läksid lausa kõrvad punaseks. Trevor
muutus kohmetuks.
„
Vaat,
kui mina veel noor olin, siis oli kõik teisiti. Ei mingit avalikku
moklemist. Aga, vaat tänapäeval...Ei ole siin miskit häbeneda
midagi. Aga ühte ma ütlen, lugesin kohe teie silmadest välja, et
asi ei ole ainus sõpruses. Silmad ju reedevad. Tore teid koos
vaadata! Ajad on teised ja Tilde memm võib teile mõlemale
elukogemusi jagada. Tänapäeval kõik maad ja piirid lahti, reisi
või kogu maailm läbi, kui raha jagub. Saab silmaring avaramaks ja
näitsikutel hää ju kosilasi mujalt ka piiluda. Mina pole mingi
rassist. Ega siis armastus ei küsi ei vanust ega nahavärvi. See
vajub nagu laviin su pääle ja peale seda pole sa enam sina ise.
Meite noorusajal oli asi palju reserveeritum. Tuli ikka oma külast
mees kosida ja vahel manas muige suule juba see, kui naabertalu
perepoeg sulle ehale tuli. Aga ajad oli sellised, polnud parata!“
vadistas Tilde.
„Tilde-memm,
mul on kõht tühi!“ katkestas Maris piinliku vaikuse.
3. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar