6.peatükk
Maris ärkas ja oli hämmingus, et Trevorit tema kõrval ei olnud.
Ta ringutas, riietus ning tõttas tualettruumi. Majas oli täielik
vaikus, vaid raadio mängis hiirvaikselt vana talumaja ümmargusel
söögilaual, mis asus köögi keskmes. Tilde magamistoa uks oli
poikvel ning tüdruk piilust sealt sisse. Memme ei olnud. Maris
võttis vana plekist toobriga ämbrist kaevuvett ja lasi sellel hea
maitsta. Siis piilus peeglisse, pesi magades laili läinud meigi
põsesarbadelt maha ning suundus õue. See mida ta nägi, ei olnud
just meeldiv. Trevori auto oli kadunud. Maris ei osanud esimese hooga
arvata mis juhtus ning arvas, et Trevor mängib peitust. Ta käis
paljajalu terve hoovi läbi kuid ei leidnud autot ega Trevorit
kusagilt. Siis meenus talle, et Tildet ka ei olnud toas ning ta
arvas, et memm ja kallim on ehk poodi läinud. Et ehk ei tahetud teda
magusast unest äratada. Maris istus trepimademele ja ringutas taas.
Korraga nägi ta maas mingit sinist asja ning avastas, et see on
Trevori mobiiltelefon. Oh, seda tuulepead! mõtles ta endamisi ning
asetas telefoni köögilauale. Tüdruk noppis oma varbavahelt
rohuliblesid, kui kuulis selja taga samme. Ta ehmatas ennast kaameks,
sest teadis, et on majas üksinda.
„Noohh tütreke, kas oli hea uni?“ kuulis ta Tilde häält. Ta
vaatas memme, nagu oleks tonti näinud.
„Mis putukas sind hammustanud on? See olen mina, Tilde. Ei tunne
enam mind ära või? Nojaa, nagu teada, et armunud inimesed on
pimedad, see vana tõde peab vett. Ja kus siis peika? Väsitasid
teise nii ära, et ei viitsi enam karke alla võtta? Ohh teid, noori!
Saaks vaid ise mõned aastakümned tagasi keerata, küll siis alles
hullaks“ ei saanud ta lõõpimist lõpetada, kui Maris sekkus.
„Mis asja sa ajad, memm!? Ja saa ometi aru, Tervor on mu sõber,
kõige parem sõber! Lõpeta see peikatamine, mulle hakkab see juba
närvidele käima!“ tõusis ta trepilt ja läks uuele ringile
Trevorit otsima.
„Mis nendele noortele küll tänapäeval sisse on läinud!? Mis
minu lemmiksugulasest saanud on? Tundub kuidagi eriti tõre ja käib
veel paljajalu. Oh sina helde aeg, ega ta ometi sedapsi ei ole!? Seda
enam peaks ta oma tervist hoidma. Õnnistatud olekus on naised
tigedad ja tusased, tundlikud. Ei taha pärida ka. Küllap räägib
ise mulle. Lootma peab. Me ju ikkagi kõige paremad sõbrad ja
harjund omavahel kõigist ja kõigest rääkima. No, vähemalt olime
enne Reevot. Loodan, et see poiss pole mu lemmikule liiga teinud ja
teda muutnud või üles ässitanud. Aga miks ta peaks? Ta ju ei tunne
mind, et mu lemmikut mu vastu ässitada?“ pidas Tilde endaga
monoloogi.
„No, ei ole! Ei ole! Ma ei saa aru miks ta nii teeb? Krt, äkki
juhtus midagi? Ei saa ju helistada ka, sest Trevor unustas või
õigemini vast kukkus? tal telefon lahkudes maha. Kuhu ta küll minna
võis? Miks? Ja veel ilma minuta...Kas tahtiski põgeneda just minu
eest? Oli ju selleks ideaalne võimalus. Kuid miks küll? Oehh, ma
lähen hulluks!“ rääkis Maris endaga suurel häälel. Memm kuulis
juhuslikult ja sekkus:
„Mida sa räägid? Sa tahad ütelda, et Reevo läks minema ja
jättis su maha?“
„Ole vait, memm!!! Ma ei taha midagi ütelda! Seda ütesid sina.
Palun ära sekku mu ellu! Sul ei ole selleks õigust!“ ahastas
Maris.
Memm ehmus ja solvus ühekorraga. Ta ei suutnud uskuda, et ta
lemmik väidab, et temal ei ole enam kohta tüdruku elus. Kuid midagi
oli väga viltu. Memm ju kuulis mida Maris kurtis ning nüüd avaatas
ka Tilde, et Reevo autot ei ole enam hoovis. Ta läks lakka vaatama
ja nägi seal vaid segamini pesa, kuhu noored olid iluund tegema
näinud. Trevorit ei olnudki. Memme valdas viha, tema kullakesele oli
haiget tehtud, maha jäetud. Oleks vaid see Reevo-nolk siin olnud,
oleks Tilde ilmselt noormehele kätega lausa kallel läinud, sest ta
armastas oma lemmiksugulast rohkem kui oma elu. Ja nüüd oli
lemmiksugulane teda hingepõhjani solvanud ja seda just selle mõttetu
noormehe pärast. Memm oli löödud, kuid samas oli ta valmis
selleks, et kui sugulane peaks lapseootel olema, võib ta koos
lapsega tema juurde elama jäädagi. Igasugused segased mõtted
haarasid Tilde endasse ja ta ei osanud midagi teha. Memm istus
kögilaua taha ja keeras Vikerraadiost tuleva Mait Maltise lauldud
loo „Ave- Maria“ valjuks ja ümises kaasa.
Maris oli juba pikemat aega välja jalutama jäänud. Tgelt memm ei
teadnudki kus ta lemmik on. Aga tuppa ta ka teda tulemas ei olnud
näinud. Mõne hetke pärast astus paljasjalgne Maris talukööki,
Trevori telefon näppude vahel.
„Mis see on? Sinu uus telefon? Ilus teine.“ üritas ta Marisega
juttu teha.
„Ei. See on Trevori telefon. Leidsin selle sealt kus auto seisis.
Olmselt kukkus see tal taskust välja. Ma ei usu, et ta ise selle
sinna maha unustas.“ vastas nördinud Maris.
„Oot, oot, Reevo telefon on see või? Aga siis on asi korras.
Vaata kellele ta viimasena helistas või kes talle viimasen
ahelistas. Siis saad ehk teada kuhu Reevo kaduda võis.“ andis memm
nõu.
„Ei, ei, mina ei puutu ilma loata Trevori telefoni. Mulle ei
meeldi teiste asjade näppimine.!“
„Maris, kullake, minu õpetussõnadest on sulle palju kasu olnud,
ma vaatan. Aga praegu on erand, sest inimene on kadunud ja nii saad
ehk kaduja tuvastada. Vahel ei tohi olla reeglites liiga kinni, peab
ka järelandmisi tegema. Võtan selle oma süüks, kui vaja peaks
minema. Palun tee seda! Mina ju ei jaga nendest nutitelefonidest
midagi. Palun vaata kõnelogi.“ palus Tilde. Tegelikult Tildele
tundus see „kõnelogi“ sõna kuidagi kentsakas. See kõlas nagu
blogi, ainult üks täht eest ära võetud. Blogidest oli ta juba
kuulnud, sest alalõpmata jooksis teleekraanilt „Laurablogi“
reklaam läbi. Peab ikka neiul palju pappi olema, et selle reklaami
eest maksta, mõtles Matilde endamisi.
Väljaminevad kõned 0. Sissetulevad kõned Ema, Ema...Ei, ei,
Mirellile ma küll helsitama ei hakka. Ta niigi on minu suhtes
halvasti meelestatud ja ma ei taha oma tuju veel rohkem ära rikkuda,
kui see juba on. Ah, ju siis tuli midagi kiiret ette. Loodan
vähemalt, et Trevor ei jätnud mind maha. Et ta ema Mirell ei keera
just hetkel oma poega minu vastu, mõtles Maris.
„Ah, ainult oma emaga on suhelnud, ei kellegi teisega. Küllap ta
emal oli taas mõni vale varuks, et oma pojake koju meelitada.
Üleüldse on mul tunne, et Mirell mind ei salli ja on armukade,
nähes või kuuldes, et Trevor minuga koos on. Ühesõnaga ämmaga ei
ole kohe kindlasti mul vedanud. Aga nüüd tean vähemalt, et Trevor
sõitis ema vale pärast koju ja ei jätnud mind maha.“ oli Maris
kindel. Ta rahunes, pani vana veekeetja mulksuma ja tegi endale kange
kohvi.
„Räägi, tütreke, räägi...Ma olen ju sind kogu aeg ära
kuulanud ja vajadusel nõu andunud. Kuidas ja kus te üldse
tutvusite? Me polegi liiga kaua sinuga saanud pikalt vestelda. Praegu
on paras aeg südant puistata.“ lunis Tilde.
„Ah, see on juba vana lugu. Ma ei tahaks ära sõnada. Ise ju
ütlesid, et sõnamine toimib. Ja ütlesn sulle ausalt, me tõesti
oleme seni vaid sõbrad, meie suhe on platooniline ja ma ei tea isegi
seda kas see edasi areneb. Ilmselt on tunded ka mõlemal olemas, aga
me ei kiirusta. Pealegi tundub mulle vahel, et ka Trevor ei ole
paljudeks asjadeks valmis. Või on ta suhetes ratsionaalne ja ei lase
südamel mõistusest võitu saada. On kahe jalaga maapeal ilmselt. Ja
mina ka ei kiirusta kusagile. Las me õpime teineteist tundma ja
alles siis võib edasisest rääkida. Ja Trevor sõltub palju ka oma
emast, kuid tema ema ei salli mind millegipärast. Võimalik, et ta
ei salli ühtegi potensiaalselt minia kandidaati, kardab poega
kaotada ja liiga kirglikult üritab oma poja elu juhtida. Võimalik,
et on asi hoopis rahas. Arvab, et ma olen mingi rahaahne ja rikkust
ihaldav tibi, kes tahab vaid ta poja raha. Jah, nad on heal järjel.
Tervoril on turismitalu, mida ta koos emaga peab. Isa on surnud. Ammu
juba. Ma ei viitsi pikemalt rääkida, selleks pole veel õige aeg.
Tunnen nii. Aga sina Tilde ära muretse minu pärast liiga palju.
Olen suur tüdruk ja saan ka ise hakkama. Ahjaa, palun ära noomi, et
ma paljajalu ringi käin. Kaotasin oma jalanõud ja mul polegi midagi
jalga panna. Tervor lubas uued ja uhkemad küll osta, aga ma ei vaja
ta raha, vajan teda ennast, kui parimat sõpra. Mõistad, memm?“
„Mõistan. Miks ma ei mõista. Mõistan väga hästi!“ tõusis
memm toolilt oma lemmiksugulast kallistama.
6. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar