- peatükk
„Proua Mirell Williams, kus te viibisite ajavahmikus
13.30-14.00?“algas töö jaoskonnas.
„Kus ma viibisin, kus ma viibisin. Planeedil Maa viibisin. Kas ma
pean oma eraelu nagu seltskonnaajakirja teie ees lahti lööma või?
Mina olen kannataja! Mina! Miks te mind piinate??!! Otsige õiget
süüdlast!“raevutses Mirell.
„Vabandust! Teie turismitalus puhkes sellel ajavahemikus
tulekahju. Me ju üritamegi selgeks teha õnnetuse põhjust. Palun
tehke meiega koostööd, muidu on meie töö mõttetu.“ kutsus
vanempolitseinik proua Willismsit korrale.
„Ma ei vasta teile. Kutsuge Vanaküll.“ loobus Mirell
vanempolitseinikule, suurele, pikale ja kõhukale, Verner Ploompuule
vastamast.
„Piirkonnavolinik Vanakülli ei ole majas. Ta läks
traumapunkti.“ jäi Ploompuu resoluutseks.
„Olgu. Ma siis räägin. Peame koos poja Trevoriga turismitalu,
kuid meil on praegu puhkus. Trevor sõitis oma kallimaga maale ja
mina jäin üksi majja. Siis helises telefon ja sain teada, et üks
turismigrupp Saksamaalt on meie tallu tulemas. Helistasin pojale ja
lappasin ka külalitepäevikut, kuid jäime endale truiks, et me ei
ole tänaseks ühtegi külalist registreerinud. Olin paanikas ja
kartsin, et ehk grupp on ikka tulemas. Kartsin ennast lolliks teha,
sest ei oska saksa keelt. Siis koputati uksele ja sisse astus võõras
memm. Ta nägi väga närb välja ja palus vett. Loomulikult pakkusin
talle. Memm kurtis, et oli metsal marjul käies ära eksinud, jätnud
korvid suure puu alla ja hakanud koduteed otsima, kuid metsasiht
juhatas ta meie tallu. Kui olime pisut juttu puhunud, palus memm, et
viiksin ta koju, kuna ta nägi tõesti väsinud välja. Memme viima
minnes keerasin taluukse lukku, kuigi reeglina ma seda ei tee. Kui
olime paarsada meetrit sõitnud, pidasin auto kinni, kuid memme korve
seal puu juures ei olnud. Mõlema peas vasardas segadus. Korraga
kuulsin auto häält ja arvasin, et ehk on mitteoodatud turismikgrupp
tulemas. Parkisin auto metsa ja siis kadus auto hääl. Ahjaa, äkki
tundsin suitsulõhna, vaatasin auto üle ja veendudes, et minu auto
ei kärssa, käivitasin selle ja läksin memme asulasse viima. Ühelt
maalt astus memm autost välja ja haihtus, nagu poleks teda olemas
olnudki. Ei tea ma ta nime ega elukohta. Vanus võib olla 80 ja
pealegi, aga müstiline oli ta küll. Ja siis helistas Ronald
Vanaküll ja määras mulle kohtamise.“ muigas Mirell.
Ploompuu vajus mõttesse. Kuigi Mirell rääkis selgesõnaliselt ja
usutavalt, ei ole tal alibi. Kummaline, et ta muidu koduuksi ei
lukusta. Kes võis olla see vanamemm? Kuidas on võimalik, et memm
kaob nagu tina tuhka. Midagi siin ei klapi.
„Kas sa tõesti ei tea kuhu kanti see memm läks? Milline ta
välja nägi? Pikem? Lühem? Saledam? Korpulentsem? Mida ta seljas
kandis? Mis oli tema eripära? Oli mõni iseäralik kõnemaneer või
liigutus?“ küsis Ploompuu.
„Ausalt öeldes, kui ma nüüd järgi mõtlema hakkan, siis tal
olid esihambad puudu ja seoses sellega sisistas kuidagi eripäraselt
s tähte. Ja rääkides neelas sõnalõpud alla. Tükk tegemist oli
tema jutust arusaamisega. Selline matsakas maanaine oli, lüheldane.
Hallide õlgadeni ulatubate hõredate juustega ja umbes 80 aastane
ilmselt. Minu jaoks natuke kohtlane, kuna arvas, et Värska vesi on
alkohol. Ja sihukese eluvõõra olekuga. Võib ehk isegi dementsuse
all kannatada.“ kirjeldas Mirel.
„Nojaa...Nagu ma aru sain, elate seal koos oma pojaga. Kas teil
või teie pojal on vihavaenlasi? On teie poeg abielus? On tal lapsed?
Kui vana on teie poeg? Millega ta lisaks talupidamisele tegeleb?
Kuidas tal oma isaga suhted on?“ jätkus ülekuulamine.
„Jah, tegelikult on kogu turismikompleks justnimelt mu poja
Trevori oma. Minu teada tal küll vihavaenlasi ei ole, vähemalt ma
ei ole seda täheldanud ja pojake ei ole kurtnud. Kuid iial ei või
teada, meie oleme ju palju jõukamal järjel, kui keskmine eestlane,
kadestajaid võib küll olla. Kunagi ei või ju teada kes sind silme
all ülistab ja seljataga kirve selga lööb. Mina ei usalda ammu
juba enam inimesi. Olen ettevaatlik. Trevor hakkab kolmekümnele
lähenema, pole ta ka enam mingi poisike. Ja minu teada ei ole ka
minul vihavaenlasi. Omast arust ei ole ma kellelegi liiga teinud.
Väikeseid erimeelsusi on miniaga ette tulnud, aga kõik on
ületatavad olnud. Hmm...Millega Trevor veel tegeleb. Vanas
kultuurimajas ta aeg-ajalt käib sõpradega ja moodasas keeles ka
hängimas. Aga üldiselt ma ei uuri tema käest väga, sest see ei
meeldi talle. Oma isaga on tal siiani head suhted, kuid isa vaid
juhendab teda pilvepiirilt, ei muud. Trevori isa on ammu surnud.“
selgitas Mirell asja.
„Rääkige mulle lähemalt oma miniast? Millest teil omavahel
erimeelsused tekivad? Kas ta töötab või õpib? Millisest perest ta
pärit on?“ pommitas Ploompuu edasi.
Mirellil oli juba kõrini. See kõik tundus talle musta pesu
pesemisena. Ta mõtles, et mis õigus on politseinikel ja uurijatel
nina tema ellu toppida. Kuidas saab kindel olla, et iga isiklimumgi
info ei leki? Tema jaoks oli politseinike amet tänamatu, sest
üliharva said nad tõele jälile ning kui nad mõne kadunud inimese
üles leidsid, oli see küll eriline ime. Esiteks juba see käes
Mirellile vastumeelt, et kadunud inimesi nad kohe otsima ei hakka,
peab teatud aega möödas olema, aga just selle teatud aja jooksul
oleks veel ehk võimalik inimene päästa. Naine oli mõttes ja
kaalus kas vastata või mitte. Lõppude lõpuks ei puutunud ju Maris
asjasse, kuigi minia ja ämm ei saanud eriti omavahel läbi. Aga
Mirrel ei hakanud kitse ka panema, mis teda vaevab. Oli ju tegelikult
Maris talle võõras, kuigi minia staatuses juba poole aastakest
olnud. Aga naine tundis, et temal ei ole õigust sekkuda ning vaikis
endiselt.
„Ema, sa ei anna mingit infot! Tule, lähme siit minema! Tule,
tule!“ astus politseijaoskonna uksest sisse raevunud Trevor.
Ploompuu vahtis nagu tuppa sittunud kass, alandlik pilk ees. Ise
sellisel positsioonil ja ei osanud seisukohta võtta, vaid vaikis
nagu tumm. Mirell tõusiski püsti ja oli valmis pojaga lahkuma, sest
ta juhe oli ikka parajalt koos.
„No, hea küll. Võid minna. Kui oleme asjasse selgust saanud,
teavitame ka teid,“ tegi Ploompuu otsuse. Mirellil oli tunne, et
Ploompuu kartis ta poja reaktsiooni ja küllap see ka nii oli, sestap
ta Trevorile vastu ei hakanud. Naine heitis juhmi pilgu
vanempolitseinikule ja asutus koos pojaga jaoskonnast välja.
Tegelikult oli ta veidi hirmul, sest Vanaküll lakkus alles oma
haavu. Mirell kartis, et piirkonnavolinik seda asja nii ei jäta, et
Trevor talle kallale tungis, et sellest võib suur jama ja järgmine
kohtu geiss tulla, lisaks talu süütamisele. Teisalt oli Trevori
pilk selline, et ta oli vajadusel ka Ploompuule võimeline äigama.
„Trevor, mis nüüd saab? Kus me elama hakkame? Praegu ei tohi
nii ehk naa talu ligigi minna, enne kui kõrgemalt luba antakse. Mis
ometi saab?“ oli naine paanikas.
„Mis saab, mis saab...Pomm tuleb alla panna sellele mendimajale,
nagunii nad ei saa oma tööd tehtud. Detektiivid tuleb palgata. Mul
ei ole mitte mingisugust usku, et süütajale jälile jõutakse. Äkki
on hoopis mundrimeeste endi hulgas mõni püromaan, kes meie kodu
süütas ja leekidest rahulduse sai! Fakk, ma ütlen! On ikka seakari
küll! Nii palju heategijaid platsil ja ei saanud siis mu suksut
päästa.“ Nii kutsus Trevor oma uhket Land Roverit, millest
tal kõige rohkem kahju oli. Trevor oli nii püha viha täis, et
lajatas rusikaga mendimaja papist seinasse augu. Tal oli täielikult
poogen kas keegi nägi või mitte. Mirellil hakkas lausa hirm. Ta ei
söandanud enam sõna sekka öelda.
„Mind ei koti, et koju minna ei tohi. Lähme ja kõik!“
raevutses Trevor edasi. Ta hakkas taskust telefoni otsima, kuid ei
leidnud. Ei leidnud ta seda ka autost. Trevor käivitas kiiresti auto
ja kimas kodu poole, lootes, et leiad sealt telefoni. Talu rusude
juurde jõudes valitses seal vaikus, ei ühtegi hingelist.
Päästekomando oli juba lahkunud, kuigi nii ruttu ei tohiks, majad
võivad uuesti süttida. Aga ilmselt oli ka neil poogen või tegelt
Trevor ei imestanudki üldse enam millegi üle. Ka seal ei olnud
telefonist jälgegi. Mees lõi jalaga vastu põlenud auto kere,
sülitas sellele ning pani uuesti autole hääled sisse.
Kui nad olid umbes viisteist minutit mööda kitsukest metsavahe
teed sõitnud, tegi Mirell oma suu lahti.“Kuhu me läheme? Trevor,
tule mõistusele! Kuhu sa mind viid??!! Ma ei taha sinna
metsamajja!“tundis Mirell hirmu ühe paiga üle, sest ta tundis tee
ääres laiuvate jändrike ja metsasihtide järgi ära tee, mis viis
kohta mis oli teda painanud kaua aega.
„Mida sa vingud! Tahad siin metsa vahel maha minna vä? Davai,
mine kui tahad! Ise tead!“ peatas Trevor auto ja tema üllatuseks
astuski tema kaunis ja elegantne ema punastel tikkkontsadel autost
otse rööpasse sõidetud porisele teele. Trevor ei suutnud selgelt
mõelda, nii ta jättiski ema sinna metsavahele, lootuses, et tagasi
minnes võtab ta sealt peale. Aga kallima juurde maale oli veel päris
pikk tee sõita.
7. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar