- peatükk
„Oooehh-aehh, aiijaaa! Kus ma olen?! Aaappiii! Mu pea!
Mu..ma...Tulge aaappii!“ avas Mirell silmad ühes metsaonnis. Kui
kaua ta seal maganud oli ja kuidas ta sinna sattus, polnud naisel
õrna aimugi.
„Appiii, on siin kedagi?! Mis toimub??!! Aidakeee!“ röökis ta
nüüd juba täiest kõrist, kuid ühestki hingelisest ei olnud kippu
ega kõppu. Ometi pidi keegi Mirelli sellesse metsaonni toimetama,
kuid naisele ei meenunud miski. Kogu ta keha oli justkui halvatud ja
suu nii paks, nagu oleks pohmakas.
Hetkeks ei teadnud ta isegi kes ta on, kuid siis hakkas mälu
taastuma.
Kui Mirell oli Trevori autolt maha astunud ja oma tikkkontsadega
kingad jalast võtnud, sai ta vaid paarsada meetrit jalutada, kui
nägi rästikut enda poole tulemas. Maailmalõpp, mõtles, naine,
teades, et on rästiku mürgi vastu allergiline. Teda haaras paanika
ning õhupuudus. Naine muutus nagu kivikujuks, ega suutnud ennast
liigutada. Ta mäletab veel kuidas rästik teda jalast salvas ning
üle jäänud on tume maa. Mirell akotas teadvuse ja nüüd ärkas
täiesti inimtühjast ja võõrast onnist. Naist oleks peaaegu uus
paanikahoog tabanud, kuid siis kuulis ta eemal koera klähvimist ja
nägi ühnte mehe kogu onni poole lonkimas. Teda ei hirmutanud isegi
koer ja võõras mees, pigem hirmutas teda abitu olek üksinduses.
Mida ligemale tulijad majale jõudsid, seda enam tahtis ta teada mis
toimub, kuid ta ei teadnud kellega tegu ning otsustas magajat
teeselda, sest lamajat ju ei lööda.
„Nooh, kuidas mu imekena pruudike ennast tunned? Nagu ingel sadas
taevast vana mehe ellu! Eks oli ka mul aeg lõpuks endale naine
võtta, olengi põline poissmees olnud!“ muheles eakas taat, keda
rahvasuu vana legendi järgi Hirmus Antsuks kutsus. Kas just tema
tegude pärast, aga selle pärast, et ta elas aastakümneid uhkes
üksinduses metsas, nagu metsavend Hirmus Ants omal ajal, keda
kiputakse tänapäeval 20. sajandi Rummu Jüriks kutsuma. Hirmus Ants
ehk kodanikunimega Ants Kaljurand (1917-1951) elas ja tegutses
Põhja-Pärnumaa metsades aastaid. Tema järgi on kutsutud paljusid
Koonga valla külades elavaid Antsusid Hirmus Antsudeks ja ükski
neist ei ole olemuselt hirmus olnud. Eks see nimi pandi selle järgi,
et Teise maailmasõja ajal töötas Ants sulasena Pärnumaal,
Soontagana valla taludes. Kaitseliidus tegutsedes osales ka 1941.
aastal metsavennana Pärnu- ja Läänemaal võitluses Nõukogude
vägede vastu. Kuid aastaid hiljem sattus ta Nõukogude
okupatsioonivõimude kätte vangi ning hukati sõjaväetribunali
otsuse põhjal. Eakamad Koonga ja Soontagana inimesed osakvad
pajatada temast palju häid lugusid, mitte halbu. Ega nimi ju meest
riku. Nagu ei riku see ka onni astunud metsameeest. See vanatoi on
elanud metsas juba 60 aastat ning kohalikud teavad rääkida, et taat
tunneb isegi loomade ja lindude keelt ning oskab ravida. See pole
üldse ime, sest metsavaikuses ja ellujäämiseks samastubki inimene
loomaga ja loomad ju tunnevad looma ära, ega tee talle liiga, kui
just pole tegu verejanulise kiskjaga. Aga näed, naist salvanud
rästik mehele midagi ei teinud, kuigi Mirelli salvas.
Tegelikult rästiku mürk ei olegi iseenesest mürgine ja surmav,
kui ta just selle mürgi suhtes allergilist inimest ei salva ja see
otse veresoonde ei lähe.
„Tütreke, ega sa ometi kõnevõimet ära ei kaotanud? Ussimürgi
imesin ma ruttu su jalakesest välja, aga suu on sul kuidagi
kahtlaselt lukus. Ära sa mind omaeti karda, mina ei tee kärbselegi
liiga.“ muheles taat.
„Näe, võta see piimamannerg ja higista selle sisu endale sisse,
no, nii vastumürgiks,“ tegi taat Mirellile silma, asetas oma peo
naise salvata saanud jalale ja lisas „ohei, tütreke, siin haavas
ei ole enam kübetki mürki ja kohe kaob ka paistetus.“
Mirell jälgis taadi tegevust silmanurgast ja rahunes. Õnneks oli
kõik kõige paremas korras ja ta enesetunne hakkas juba enne piima
joomist paranema. Nagu võluväel tõusis ta peale mannergu
tühjendamist voodist püsti ja hakkas paaniliselt midagi otsima.
„Maja nurga taga asub see koht kus kuningas jala käib,“ luges
Ants nagu Mirelli mõtteid. Ehk lugeski.
Kempsust tagasi tulles ei olnud Mirellil kusagile kiiret. Ta istus
vanale lavatsile tagasi, pööras pilgu vanale õlilambile ja tahtis
midagi küsida, kuid Ants jõudsi temast ette.
„Jah, see lamp on tõesti juba peaaegu sama vana kui mina. See on
ainuke aare, ainuke talisman, mis mind ja mu lapsepõlvekodu veel
seob. Kõik need aastakümned on valgustanud see lamp minu elu ja
usun, et teda jagub kuni minu surmani, kuigi ega see vanatühi mind
veel ei kimbuta. Loodus ja loomad ju ravivad, mitte keemia, mida
tabletinäol manustatakse. Ja värske õhk on alati edu pant ja seda
just tervise suhtes. Aga kurda nüüd.“ lausus taat nii
noortepärase lause, et Mirell jäi teda suurte silmadega vaatama. Ja
ta kurtiski.
„Ma olen teile südamest tänulik, et te mind surmasuust
päästsite! Aitäh, aitäh, aitäh! Ma olen tõesti väga
allergiline inimene ja seda mitte ainult rästiku mürgi suhtes.
Eluohtlikuks võivad saada mulle ka herilaste sutsamised. Ka nendest
lähen paiste ja mitte ainult jalg ei lähe, vaid ka mu nägu, ma
üleni. Eks ma üks allergik olegi. Üleni.“ vajus Mirell
mõtteisse.
„Mis veel vaevab kena daami südant?“ taipas Ants, et neine oli
oma südamevalust rääkimata jätnud. Tegelikult Mirell kaalus kas
üldse seda kodu kaotuse teemat võõraga lahata või siis mitte. Ei
teadnud ju ta veel isegi mis sellest kõigist saab ja kuhu ta üldse
elamagi läheb. Pealegi oli ta kodus nii kaugel ning naine tundis
ennast selles onnis kuidagi väga koduselt, et ei tahtnudki lahkuda.
Kuid Ants luges daami mõtteid.
„Teen sulle aseme üles oma sängi. Vöörusel saad ennast leige
veega loputada. Ära karda, ma ei piilu. Tõmba see kardin ette ja
mine. Mine julgelt. Oled mulle nagu tütreke keda mul kunagi olnud ei
ole. Minu pärast võid jäädagi siia, vanal mehel ka seltsin
olemine. Oot, ma toon sulle saunalina ka, muidu saan pärast veel
sugeda ka, et näe, taat on kade ja paha. Ei ma ole ühti paha,
tavaline metsaasukas, kui mitte ütelda metsavend Hirmus Ants.“
muheles ta taas endale omasel moel, ulatas Mirellile saunalina ning
läks tagaukse kaudu välja piipu popsima.
Mirell pesi ennast ja teda kiusasid mõtted sellest, et Trevor on
juba teda ilmselt tee äärest otsimas käinud. Naist see antud
hetkel väga ei morjandanudki, pigem oli teadmatu nende kodu saatus
ning Mirell kartis, et poeg tahab teda sinna elama sokutada, kuhu ise
sõitis. Mirell oli kategooriliselt selle vastu ja otsustas taadi
käest veel pikemaks ajaks ulualust paluda. Tegelikult oli naine
kindel, et taat lubab tal kauaks sinna jääda või vähemalt nii
kauaks, kui keegi tema kadumist märkab.
„Jah, saad ja võid siin ennast varjata küll, kuid mina vana
mees ei tahaks enam vanglamüüride vahele sattuda ja seal oma elu
lõpetada, kui seadustega pahuksisse lähen. Sellepärast luban sul
siin mõned päevad veel viibima, aga siis pead oma saatusele vastu
minema,“ lausu Ants Mirellile, kui viimane nagu muuseas teekannu
võttis, sellesse kuivatatud piparmünti pani ja tulele lisas.
„Diil!“ hüüdis Mirell.
„Tele2“ vastas taat, kes ei olnud suupeale kukkunud.
18. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar