ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

9. peatükk

  Paarisaja meetri pärast peatas Trevor auto kinni, sest tema enesetunne oli kohutav. Trevor läks autost välja, metsatukast eemale, lagendikule, ja mediteeris. Alati peale meditatsiooni tundis ta ennast kordi paremini. Õigupoolest pidas ta seda protsessi, mida ta salaja endamisi harrastas, meditatsiooniks, kuigi ei olnud kunagi selle sõna tähendusega lähemalt tuttavaks saanud. Ta läks ja seisis keset lagendikku ning sirutas käed taeva poole ning lasi mõtteis vana ja surnud energia endast välja ning võttis vastu uue, puhta ja võimsa eluenergia. Ehk siis tegi vabanedes enese puhastust. Juba pisikese poisina kõlas see sõna talle erilisena. Kui juba sõna on eriline, siis tegevus mis selle sõna taha ennast peidab, on veel erilisem, oli ta arvamusel. Ja noormehe tunne ei petnud ta lootusi.

  Korraga meenus talle kadunud isa. Ta justkui tundis isa enda kõrval. Vereside-mõtles Trevor endamisi. Trevorile meenus raamat „ Neli õde“ alapealkirjaga „Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud“ mida ta oli hiljuti lugenud. See kõneles Romanovite elust ning mäletusromaani on kirja pannud briti kirjanik ja endine näitleja Helen F. Rappaport. Ikka ja aina ei saanud ta mõtteid eemale hemofiilia haiguse tagamaadest. Ikka ja jälle maalis Trevori silme ette teadmine kõige kuulsamast ja sürrimast juhtumist Vene imperaatorlikus perekonnas, kus tsaar Nikolai II ja tsarinna olid omavahel sugulased ja nende perekonda sündis neli tütart ja üks poeg. Hemofiiliageeni sai sünniga kaasa just perepoeg Aleksei, sest seda põevad üldjuhul vaid poisslapsed, kuid kannavad ka tüdrukud. Ka tüdrukud võivad seda põdeda, kui nad on oma vanemate poolt saanud kaasa ebaterve geeni Alekseile oli haigus kandunud ka põlvest põlve, kuna Suurbritannia kuninganna Viktoria oli selle kuningliku liini hemofiiliageeni esmakandja. Oli ju Rasputin see ainus kes suutis kuninglikku perekonda aidata ja ravida. Pole siis ime, et temast Vene riigivõimule kaasamõtleja sai.

  Korraga meenus Trevorile lapsepõlv. Ema oli kohutavas paanikas, kui Trevori hambad hakkasid vahetuma, piimahambad jäävhammaste vastu. Mitte kuidagi ei tahtnud Trevori verejooks peatuda ja selleks puhuks oli Mirellil alati külmikusse jääkuubikud valmis pandud, sest seda soovitas ka kiirabi, kes ei vaevunud kiirabijaamast isegi välja sõitma sellise kutse peale.

  Kõige hämmastavam oli see, et Trevor t, et ka tema põeb seda ravimatut haigust, kuigi ükski arst ei olnud seda tuvastanud. Kui ta ema käest uuris, jäi viimane alati kuidagi saladuslikult kidakeelseks ning Tervor ei saanudki teada. Peale mediteerimist autosse istudes tundis ta, et peab ise asja uurima hakkama, sest liiga palju oli haigusele viitavaid märke. Trevori haavad ei tahtnud mitte kuidagi paraneda. Isegi kassiküünistuse järel tekkinud marrastused veritsesid kaua ning läksid lausa mädanema. Võõrad ei olnud talle ka ninaverejooksud, mis teda isegi noorukieas pidevalt vaevasid. Tihti pidi noormees kulutama nina-kurgu-kõrvaarsti uksi ja käima veresooni kõrvetamas, kuid tolku sellest ikka ei olnud. Pigem aitas verejooksu peatada tavaline teeleht, millel Trevor võttis tagant kile ja asetas lehe haavale. Veidi aja pärast oligi mure murtud.

  „Elu pärast elu on ilmselt mulle antud. Ja rõhk on esimesel sõnal, mitte teisel. Mitte, et ma ei usuks elusse pärast elu, aga antud mõttega arvan, et paljud inimesed kes põevad geneetilisi haigusi annavad just elu pärast elu oma järeltulevatele põlvkondadele, see oleks nagu kohustus, et sa pead elu edasi andma. Tegelikult oleks vast õigem, kui näiteks hemofiiliat põdevad või selle haiguse geeni kandvad inimesed ei saaks järglasi. Nii ei kanduks see haigus edasi. Aga seda on julm mõelda, sest kes meist ei tahaks isaks või emaks saada? Ikka tahame. Aga kas mina tahan? Ilmselt mitte. Elu pärast elu on ka ju olemas, ehk siis nüüd see variant, et rõhk on sõnal „pärast,“ et kui me siit ilmast lahkume, elab meie hing edasi, kuid vaid füüsis saab mullaks või moodsamalt põletatakse tuhaks. Aga see on hoopis teine teema. Sellesse usun ka mina. Ma ei ole skeptik.“ lõpetas Trevor endaga monoloogi, ning kella vaadates märkas, et on juba tund aega oma maailmas olnud.

  Kui ta hakkas autot käivitama, hakkas kahtluseuss taas teda nõelama. Esiteks meenus talle kuidas ta oli lapsena pidevalt vanemate käest küsinud kas ta saab endale venna või õe. Vanemad olid kogu aeg sellest küsimusest eemale põigelnud ja kõik Tervori küsimused sellel teemal jäidki vastuseta. Teiseks, talle meenus kuidas isa pidevalt ravimeid tarbis ning ema siis, kui isal ja emal vallandusid omavahel erimeelsused, kordas pidevalt, et isa on süüdi nende pere saatuses. Ja just selles, et Mirellil ei ole oma uhkeid ja elegantseid tualette kellelegi pärandada. Trevor ju ei pane neid selga. Ükskord, kui ema palus Trevoril ta ridikülist rahakoti tuua, nägi Trevor ema kotis ohtralt rohupudeleid ja karpe, kuid poja nähes polnud ema kunagi ravimeid manustanud. Alles nüüd taipas Trevor, et miski ei klapi. Noormees kahtlustas, et ehk on ka tema ema hemofiiliageeni kandja. Aga ta ei mõistnud miks tema eest kõike salati. Ta oli siiani arvanud, et ema tunneb lihtsalt ema-poja vahelist armukadedust, kui Trevor mõne pruudi endale leiab. Trevor arvas, et ta ema pigem ei vihanud Marist, vaid ta kartis lapselapsi saada. Mees sattus nii segadusse, et unustas möödunu. Kuigi möödunu oli ka just tema ema Mirelliga seotud, viibis Trevor justkui kapslis, justkui oma maailmas, millesse mitte keegi läheneda ei saanud ning millest tema välja tulla ei tahtnud. Kuigi tema mõtted tiirlesid karmi, kuid tõetruuna tunduva reaalsuse peal, oli tema füüsis nagu õilsas õndsuses. Mees ringutas, muheles ja pani aeg-ajal autos musatümpsu põhja.        Tema jaoks oli kogu maailm ilus, koos oma valude ja sasipuntraga. Trevor tundis peale meditatsiooni ennast palju avatuma- ja vabanama.

  Kui ta oli kuulanud korduvalt Tõnis Mäe lugu „Koit,“ meenus talle aastate tagune Öölaulupidu. Tollelt peolt oli alguse saanud üks ta lühiajalisi suhteid, mis ka „tänu“ emale üsna ruttu lõppes. Veroonika, Trevori tolleaegne pruut, oli lihtsalt liiga Trevori sarnane ja seda mitte ainult iseloomult. Nad olid nagu õde-venda. Pljud pidasidki neid õeks ja vennaks, kui noored koos mööda pidisid käisid. Nii mõnigi Veroonika tuttav hämmastas, et Veroonika polnud kunagi oma vennast rääkinud. Mirell tegi kõik selleks, et noorte suhe karile jookseks. Alles nüüd taipas Trevor mis võis olla selle põhjuseks. Ilmselt kartiski Mirell noorte veresugulust. Aga miks? Mida varjasid ema ja isa tegelikult Trevori eest? Tohutult palju küsimusi nõudsid ennast Trevorist välja, ent ometi miski takistas Trevorit kohalt liikumast. Miski oli noormehe maailmas totaalselt sassis, totaalselt teistmoodi, kohati sünge, kuid samas nii armas. Mis võib olla selle tunde tekitaja põhjuseks? Ilmselt oli noormees lihtsalt teelahkmel, tema ellu oli vaja muutust. Või olid pigem energiad suunatud teemale mida ta teadma ei pidanud. Kes teab kui kaua oleks Trevor omas mullis edasi vegeteerinud, kui poleks üks massiivse ja karuse olekuga metsamees tema autoajnale koputanud ja noormeest reaalsusse tagasi ehmatanud.

17. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma