HÕBETÄHEGA TAIGAS - Herta Laipaik

Loetud sai järjekordne Herta Laipaiga raamat, mis kannab pealkirja "Hõbetähega taigas." Olen seda ennegi lugenud, aga viimasest lugemisest on mitukümmend aastat möödas ja nüüd tundus kõik teistmoodi. Lapsena lugesin seda raamatut. Mind nii huvitas elu Siberis, taigas ja tundras, sest sellest maast räägiti tollal palju. Lisaks teenis mu kõige vanem vend Venemaal, jäi Doni äärde, Rostovisse lausa üleaja teenijaks. Mäletan selgelt selle raamatu lugemist, samal ajal oli vaja koolis "Vares" läbi lugeda, mis paraku mulle üldse pinget ei pakkunud, nagu ei pakkunud seda ka tolleaegne kohustuslik kirjandus, kui jätta välja sealt Honoré de Balzac "Isa Goriot," see mulle meeldis ja selle lugesin läbi Tartus keskkooli 9. klassis õppides. Toona oli põhikool ju kaheksaklassiline. Antud raamat kõneleb elust taigas ja tundras, suure Venemaa avarustes, kus oli päris raske ellu jääda, kus tegutsesid "libašamaanid" ja teised rõlged ja kurjad tegelased, kelle tegevusalaks oli küttimine, tapmine ja must maagia. Juhtumisi sattus sinna ka üks Eesti perekond, mille tütar Karin hakkas seda maad ja sealseid inimesi ning loomi armastama. Lisaks tuli välja, et seal elab ka kunagine eestlane - Hummuli Märt, kes on saatuse sunnil sinna jõudnud ning jäänudki. Tema tunneb elu taigas ja tundras, nii võtab ka enda juhatada ekspeditsiooni. Aga lugege ise, ma pikemalt ei peatuks, aga lugeda soovitan. Herta Laipaik on üldse üks eriliselt fenomenaalne kirjanik, kelle teosed elavad ka postuumselt edasi. Ta kirjutab ikka väga hästi! Muide, see raamat on minust ka vanem, välja antud aastal 1958. Seega üks vanemaid raamatuid minu riiulis. 22. märts 2025. Vana-Rääma

HAUAKAEVAJATE LOOD - Herta Laipaik

Olin niivõrd õnnelik, et astusin juhusikult ühe poodi Pärnus, kus on lõpumüük ja raamatuid müüakase lausa 50 senti tükk. Sealt ma mõned raamatud soetasingi, eesotsas ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga "Hauakambri lood." No küll on ühel kirjanikul rikkalik sõnavara ja huvitav süžee ülesehitus! Ei saa raamatut käest ka siis, kui silm juba vägisi kinni vajub. Niivõrd põnevalt kirja pandud jutukesed on need lihtsalt. Aitäh! Ma kohutavalt armastan läbi teaoste käia ajas tagasi, eelmise sajandi alguses, seal umbes 1920-s aastates. Ema on mulle väga palju pajatanud elust tollel ajal, kuigi tema sündis 1935. aastal. Aga mulle kohutavalt meeldivad eakad inimesed, kes armastavad vestelda oma noorusaegadest, see kõik on niivõrd põnev ja paelub mind väga. Kordan ennast, Herta Laipaika oleksin tahtnud tunda, tunnen mingit erilist side või koguni hingesugulust. Mõne kirjaniku loomingut loeks kogu aeg, aga mõne üle kiidetud autori loomingut ma lugeda ei suuda. Igale oma. Minule Laipaik. Herta Laipaiga poolt kirja raamatusse pandud külajuttude ainestik on võetud Helme kihelkonnast, tegevusajaks möödunud sajandi viimane veerand ja meie sajandi algus. Jutte seovad raamatu peategelase Surma-Kusta lühimonoloogid. Surma-Kustaks hüüti Helmes omal ajal kalmistuvaht Gustav Limbergi. Aitäh! 30. september 2024 a. Vana-Rääma

PELG - Herta Laipaik

Möödunud ööl sain loetud Herta Laipaiga romaani "Pelg," mis kõneleb ühe naise elust, keda koolis kiusati ning ka oma emaga ei olnud tal läbisaamist. Seega oli koolikuisamine aktuaalne juba ka sajand tagasi. Tegu on väga-väga põneva romaaniga ajast kui NKVD tegelased tulid meie riiki üle võtma ja algas sõda. Võõras ei olnud olukord, kus üks vendadest sõdis saksa poolel ja teine vene poolel, ehk siis vend sõdis venna vastu, armu ei antud. Herta Laigapigal on tohutult rikas käekiri ning väga-väga eriline sõnavara. Tema käekirja tunneks ka pimesi teiste autorite hulgast ära. Peateglane Helma võitles kogu elu peljatundega ning painajalike unenägudega, kus peategelasteks olid huvitava karakteriga tegelased ja puped. Vallasemana külajuttude kiuste ise teise mehe kosinud, ei suutnud ta armastatda abikaasat ja abielust sündinud tütart. Tema elus oli kõige olulisemal kohal poeg, kelle ta kirgede rahuldamise tagajärjel sünnitas, kuid sattus küla põlu alla, nagu see kunagi oli, nagu ka siisni on. Aga vapra naisega pani ta juba siis püsti oma äri ning elas keskisest eestlasest jõukamana, ka külluslikumalt. Tohutult hea süžeega raamat, mis lõppes veidike nukralt aga siiski armsalt, sest naise unistus läks siiski täide - kohtuda taas eluarmastusega! Võtke kindlasti see raamat lugeda, see rikastab teid! Aitäh, hea Herta, kes sa seal pilvepiiril oled ja meid ikka oma loomega vapustad! Siirad tänud! 17. oktoober 2023. Vana-Rääma

TUULEKELLAD - Herta Laipaik

 Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...

 Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.

 Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.

 Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!

Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!

Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.

Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

/Marie Under/


Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

fotol Herta Laipaik ja foto on võetud siit: https://www.google.com/search?q=tuulekellad+herta+laipaik&client=firefox-b-ab&sxsrf=ACYBGNQdUTOsWmc_2Ue68P8sl6OpGcRjmA:1569179302737&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiftra3kOXkAhXQwqYKHZ83B8cQ_AUIESgB&biw=1280&bih=910#imgrc=ZW1Q4xaOKI0KjM:

Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT! 

Raamatu tutvustus:

 Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?


22. september. 2019.a.
Vana-Rääma