HÕBETÄHEGA TAIGAS - Herta Laipaik

Loetud sai järjekordne Herta Laipaiga raamat, mis kannab pealkirja "Hõbetähega taigas." Olen seda ennegi lugenud, aga viimasest lugemisest on mitukümmend aastat möödas ja nüüd tundus kõik teistmoodi. Lapsena lugesin seda raamatut. Mind nii huvitas elu Siberis, taigas ja tundras, sest sellest maast räägiti tollal palju. Lisaks teenis mu kõige vanem vend Venemaal, jäi Doni äärde, Rostovisse lausa üleaja teenijaks. Mäletan selgelt selle raamatu lugemist, samal ajal oli vaja koolis "Vares" läbi lugeda, mis paraku mulle üldse pinget ei pakkunud, nagu ei pakkunud seda ka tolleaegne kohustuslik kirjandus, kui jätta välja sealt Honoré de Balzac "Isa Goriot," see mulle meeldis ja selle lugesin läbi Tartus keskkooli 9. klassis õppides. Toona oli põhikool ju kaheksaklassiline. Antud raamat kõneleb elust taigas ja tundras, suure Venemaa avarustes, kus oli päris raske ellu jääda, kus tegutsesid "libašamaanid" ja teised rõlged ja kurjad tegelased, kelle tegevusalaks oli küttimine, tapmine ja must maagia. Juhtumisi sattus sinna ka üks Eesti perekond, mille tütar Karin hakkas seda maad ja sealseid inimesi ning loomi armastama. Lisaks tuli välja, et seal elab ka kunagine eestlane - Hummuli Märt, kes on saatuse sunnil sinna jõudnud ning jäänudki. Tema tunneb elu taigas ja tundras, nii võtab ka enda juhatada ekspeditsiooni. Aga lugege ise, ma pikemalt ei peatuks, aga lugeda soovitan. Herta Laipaik on üldse üks eriliselt fenomenaalne kirjanik, kelle teosed elavad ka postuumselt edasi. Ta kirjutab ikka väga hästi! Muide, see raamat on minust ka vanem, välja antud aastal 1958. Seega üks vanemaid raamatuid minu riiulis. 22. märts 2025. Vana-Rääma