EGO - Kadri Kõusaar

"Ego" on Kadri Kõusaare debüütromaan, aga mina jõudsin selle lugemiseni alles nüüd, kuigi raamat ilmus juba aastal 2001. Muide, kirjanik Kõusaar oli siis alles 21 aastane. Ja üleüldse on ikka hästi kirjutatud küll debüüdi kohta. Kadril on rikkalik sõnavara. Oi, kuidas mulle hakkas meeldima paljutähenduslik sõna - mütlema. Seda kasutab autor julgelt, nagu ka muid väljendeid ja situatsioone. Tegelikult peab ka olema suur reisikogemuste pagas, et kirjutada selline raamat. Ja julges. Julgus on ka üks kirjanik Kõusaare teoseid iseloomustav sõna. Ja tarkus. Tark naine kirjutab selliseid raamatuid. Aga nagu me mõne päeva eest ühte seltskonda sattudes ja pimedas koju jalutades vestlesime, on Kadri tõesti reisinud palju ja eks need teosed kipuvad ka ju autorite nägu olema, kuid (kordan) mitte alati. See siin on natuke Kõusaare "Alfa" nägu, seega ... Süžee tiireb raamatu kirjutamise ümber ning kõneleb elust võõrsil ja endast 20 aastat vanema mehe armukeseks olemise staatusest. Kummastaval kombel laseb tugeva egoga tunduv naine ennast ikka ja jälle ära kasutada, aga eks naine on kord selline, et kui ta armastab siis ta armastab. Ja paraku kui armastus on ühepoolne, hakkab vastaspool seda oma kasuks ära kasutama. Üleüldse on see meespeategelane nii vastik tüüp (autor kutsub neid sägadeks), et ... no vähemalt Kadri oskab selle kõik esile tuua ja paljutki veel. Mulle meeldib kirjanik Kõusaare käekiri väga. Igatahes! Aitäh, Kadri! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale. «Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi -- ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda. Berk Vaher 30. märts 2025. Vana-Rääma