Loetud sai järjekordne romaan Avo Kulli sulest. Kirjanik Kull kirjutab neid ehedaid romaane, mitte jutustusi, novelle jmm...ikka romaane, mis on ka minu lemmikžanr. Tema teosed on niivõrd elulised, lähiajaloolised. Antud raamat kätkeb ennast aega, kui meie vabariik taasiseseisvus, oli alles lapsekingades. Teos kajastab endas ka jäägrite konflikti Pullapääl ja Estonia hukku, mis kõik 90-il aset leidsid. Alles olime nagu lahti pääsenud puurilinnud pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni, selle vabadusega oli raske algul midagi peale hakata, sest seadused enam ei kehtinud, kõik oli muutuses, maffia tegutses aktiivselt, mis on ka seda teost läbiv teema. Pisut kriminulli sugemetega. Olen läbi lugenud Avo Kulli 3 romaani ja ma pean saama läbi lugeda ka need mõned teised, mille ta oma elu jooksul valmis kirjutada jõudis, sest mulle väga-väga meeldib tema käekiri. 2 eelnevat, HAIGLA ja MUST KLAASMAJA on ka minul kodus olemas, mõlemad on romaanivõistluse paremiku tööd, mis tõesti väärivad seda tiitlit. Kahju et Avo Kull avastas endas kirjutamisoskuse kõrges eas, aga rõõm, et ta suudab siiani lugejaid rõõmustada ja ennast lugema panna, ehk saab ka tänusõnad postuumselt kätte. Aitäh! RAAMATUKAUPLUSE LEHELT: Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted. 3. märts 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar