KIUSAMINE EESTI MOODI EHK ÜKS ELU VEEL- Marje Ernits

Loetud sai järjekordne Marje Ernitsa raamat, mis kannab liiga lohisevat pealkirja "Kiusamine Eesti moodi ehk üks elu veel." Esimesest poolest pealkirjast oleks piisanud. Ilmselgelt on selle raamatu kirjutamist inspireerinud A.H.Tammsaaare epopöa "Tõde ja õigus," mis kirjutati enamvähem sajandijagu päevi tagasi, nagu paljud toonased menukid. Annab tänapäevalgi palju endast märku nagu ka kirjanik Erinitsat on inspireerinud see nii, et ta lausa liiga palju rõhutab seda siin raamatus. Jah, tean, ma ise ka kipun teatud asju rõhutama, aga olen ülimalt tänulik, kui toimetaja sellest teada annab. Autor on ju tekstis nii sees, et ei tarvitse ise märgata teatud puudusi või lausa ülevoolavust. Tõsi ta on, et probleemid, mis olin sajandi eest, on ka nüüd. Olgugi, et maailm on muutuses (mis on tavaline), muutume meie ja muutub kõik."Suvitajad" (mängufilm) tulid silme ette. Ma olen siiani harjunud vaatama "Siin me oleme" filmi teiste näitlejatega, kuigi ega ka uuel filmil viga ei ole, see ongi kaasaegseks tehtud, sest (kordan!) maailm on muutumises. Muidu elu nagu elu ikka. Pedagoogist peateegane on natuke liiga sinisilmne. Olles kogu elu õpetajana töötanud, peaks ta ometi olema kursis sõnavaraga, mida teismeeas tegelased kasutavad ja mitte üksnes sõnavaraga. Julm on see elu, väga julm, sest tundub et üha rohkem sünnib siia maailma indiviide, kes ei oska hoolida ega armastada. Osad asjad on ikka meile sünniga kaasa antud, kuid tõsi ta on, et olustik ja pere, kus sa kasvad, mõjutab seda. Aga raamat on õpetlik ja mõtemapanev, nagu Ernitsa raamatud ikka. Ja kirjutatud on see lihtsas käekirjas, ei midagi arusaamtut. Ka teismelised võiks seda lugeda, ehk ometi ... Aga mis ma ikka, kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ja kirjanik Ernitsat loen ka edaspidi veel, varsti juba, sest tema raamatuid on mul öökapil veel päris mitu. Head lugemist! Väikse maakooli õpetaja kolib pärast pensionile jäämist ühest Eesti servast teise, et vanaduspõlves oma lastele lähemal olla. Ta planeerib maalt ära kolimist hoolega ette ning loodab, et saab aleviku kortermajas inimeste keskel elades veel ühe elu, et väärikalt vananeda. Kuid oma suureks üllatuseks peab ta taluma hoopis midagi sellist, millega polnud arvestanud – kiusamist. Kohalike meelest pole selles midagi erilist, et naabrid tülitsevad ja ropendavad ning noored samamoodi käituvad, aga seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis kõiki vapustab. 16. märts 2025. Vana-Rääma