Kunagi, tänaseks juba 10 aastat tagasi, aastal 2015, kui ma veel Pärnu Kirjandusõhtuid korraldasin, kutsusin ma oma uut raamatut esitlema ka Merca ehk Merle Jäägeri. Siis ilmusid tal "Jututulbad" ja seda esitlesime restoranais Kolhethi. Lisan siia ka paar fotot. Aga kunagi jäi mul Merca "Mehe" lugemine pooleli, sest hakkasin seda lugema vahetult peale Olavi Ruitlase "Naise" lugemist ja no ... aga eile õhtul sain selle loetud. Omamoodi raamat, pungilik, nagu Merca raamatud ikka. Tema luulet lugesin juba aastakümneid tagasi ning Mercaga esimene kohtumine jääb Tartu aegadesse sinna kaheksakümnendate lõppu. "Mees" on ikka läbi huumoriprisma kirjutatud. Kuigi autor väidab, et kõik on väljamõeldis, on osad teosed autori nägu, kas siis kaudselt või ... Ise kirjutades tean ka seda, et kõik raamatud ei ole autori nägu, autor loob prototüübi, kellest saab niiöelda ta muusa teose vältel. Aga selles raamatus on palju Mercat, isegi vägapalju. Aga, nagu ma juba mainisin, selline eriline lugemine, vahelduseks täitsa kosutav. Mercaga viimati kohtusime juba ligu 3 aastat tagasi ning sellest, kui me Luulelahingus fnaali jõudsime on ka juba hulga aastaid (2015). Mina kahjuks küll haiguse tõttu Tallinna finaalivõistlustele minna ei saanud. Aga nelja parema hulgas me olime. Finaalis olime koos Triin Tasuja, Johanna-Mai Vihalemi,(Margit Peterson ehk mina) ja Mercaga. Ilusad mälestused. Ja nüüd raamatut tutvustav tekst. See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Abielukat, ei Arvutiga Tehtud Meest, ei minu Vibraatori (selle suurema) Vanemat Venda, ei Sõbrannasid ega Mercat ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.
Olgu see ilukirjandus või antropoloogiline uurimus, (nagu autorile meeldib rõhutada) pole kindlasti tegemist erootilise teosega. Nalja peaks keskmist sorti rammusa huumorisoonega inimene siiski saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar