Loetud sai Marje Ernitsa sulest ilmunud "Peep Patisoni elusõlmed." Kiidan pealkirja, sest märgilised on siin tõesti need elusõlmed ehk pidepunktid, mis alkohoolikust peategelast hinges hoiavad. Raamatu sisu on masendav, seega depressiivsetel inimestel ma seda lugeda ei soovita, ka alkohoolikutel mitte, sest siin ei ole midagi õpetlikku, pigem süvendab see kõik neid pahesid või haigusi. Tõesti-tõesti, peategelane Peep justkui elaks selle nimel, et saaks aeg-ajalt läbi astuda kohast, kus ta sündis, juba see on hirmus, kus ta vaeseke ilmavalgust nägema pidi ning pidev kodu ja kodutunde kaotamine süvendab alkoholismi veelgi. Hämmastav, kuidas üks eesrindlikust ema ei näe, et ta lapsest juba varakult alkohoolik kujuneb. Ema muidugi vahetab neid mehi ka nagu aluspesu, niikui kellegi voodisse saab, sellega kohe kooselu alustab ja üsna varsti on titt taga. Loll naine ja seda otseses mõttes. Sünnitada ilmale lapsi ükses meeste kinni hoidmiseks, see on nõmeduse tipp. Nagunii need mehed lasevad jalga või surevad maha, sest Peebu ema hoolib vaid oma tööst, ei muust. Kahju. Kurb. Aga ju on ka selliseid peresid olemas. Raamat ise on ju elulik, selliseid elusid ilmselt on olnud. Ja Ernitsa käekiri on usutav, haarav ja loetav. Loen minagi teda meelsasti veel ja veel. Raamatu tutvustus: „Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.
Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene? 9. märts 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar