Loetud sai valusalt psühholoogiline raamat, Marje Ernitsa sulest kirjutatud romaan "Jumalal ei ole aega." Selles loos on kõike, on sündi, surma, seksi, elu ... kus peategelasteks on kaks õde, kelle elusaatused on täiesti erinevad, edukal õel karmim kui nooremal ja vaesemal õel. Siit jookseb läbi ka aktuaalne teema - kuhu kaovad inimesed. Ja ka raamatu pealkirjale vihjav teema. Ernits kirjutaks nagu otse elust maha oma osad lood, need on niivõrd usutavad ja haaravad, et sa kasutad igat võimalust raamatu lugemiseks. See on 17. raamat Ernitsa sulest, mille olen läbi lugenud ja loen veel. Neile, kes ei armsata kriminaalsete sugemetaga raamatuid lugeda ma seda ei soovita, kuigi tegu ei ole krimkaga, aga teatud jooned jooksevad läbi. Raamat paneb mõtlema ja elu teises valguses nägema. Ausalt öeldes elu teeb meid kõiki stabiilsemaks, kui teeb. Eks nooremas eas oleme kõik kärsitumad, aga eluõppetunnid panevad maailma teise pilguga vaatama ning seda teab ka kirjanik Ernits hästi ning oskab meid juhendada läbi oma kogetu ja kirjutatu. Aitäh! Nüüd ka tutvustus. „Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.
Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg. 25. märts 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar