Kuna eile (just eile, sest praegu on juba 31. juuli) saatsime päikese looja maal, suvilas, ehk siis Lemmes ja olime igas mõttes omadega maal, siis blogipostitus kõnelebki sellest. Kõik oli chill, aga meres, kus vesi oli soe nagu supp, tahtsid kihulased suhu, silma ja ninna ennast istutada. Metsas tahtsid parmud meid nahka panna ja suvila terrassil istudes sääsed, siis olime möödunud õhtul parajaks suutäi(t)eks neile kõigile. Plaanitud vaarika korjamine jäi lihtsalt katki, mul hakkas Germost kahju. Noppisime mõne vaarika suhu ja maasika samuti. Aga armsad Tartu sõbrad suvitavad ka just maal, nii me rannas kokku jooksimegi. Oli armas. Germo ja Ave tegid veidi diskotantsu ka ja ööseks naasime koju. Ongi juba öö, aga ma alles blogin ja Germo teeb voodeid üles. 29. juuli veetsime ka maal, mu uues kodus-maakodus, kus ma terve päeva koristasin, Germo aitas prügikotte konteineritesse ja lõkkehunnikusse viia. Teha on palju, aga alates 28. juulist olen ma tõesti kinnisvara omanik, päris oma kodu omanik ja olen selle üle õnnelik. Tõsi küll, teha on palju, aga hakkan vaikselt oma kallist kodu ehitama. See on pikajaline projekt, kiiret ei ole kusagile, aega on. Tasa ja targu ning täpselt oma nägemise järgi ja kõik, kes teil on ehitusmaterjali üle ja te ise ei vaja, võtan vastu. Aitäh! Õnneks ei ole ma kellelgi võlgu, ei ole mul ühtegi pangalaenu ega midagi. Huvitaval kombel armastab mõni väga mu rahakoti piiluda ja aiva pinnib kuidas ja mille eest ma kodu ostsin. Olgu öeldud et kogusin seda raha aastaid, ikka kõhu kõrvalt, ei ole ühtegi laenu võtnud, pole ka miljoneid võitnud, rahapuud leidnud ega lotoga võitnud. Tõsi küll lotoga olen võitnud veel ja veel, näiteks Bingoga kolmapäeval taas 2 eurot (15 võit sellel aastal), Kullapajaga 2 eurot, need kannan ka hoiusele, kõik panen kasvama. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, see on ju vana tõde. Aga kummaline on see, et mõnda niiväga huvitab mu rahakoti sisu. Ja olgu siin välja öeldud ka tõsiasiu, et see raha ei tulnud raamatumüügist, sest raamatumüügi raha ei tule mulle, see on kirjastuse raha, sestap teie jutt, et kasutasin ostuks oma firma raha, ei pea tilkagi vett. Pigem on kirjastus päris kopsaka summa mulle võlgu. Küll saan ka selle kätte, sest enam ei pea mu kirjastus Rahva Raamatule igakuiselt utoopilisi makse maksma. Ja vaata nüüd tuleb pettumus, jah, ärge lootke, et ma hakkan oma maakodust siia blogima, nagu ma pidevalt teinud olen. Vaat ei hakka, sest see on minu privaattsoon, mis ei kuulu avalikustamiseks. Kunagi ehk, kui mu projekt on valmis (no nii 10 aasta pärast) siis panen võrdluseks pilte üles, aga praegu jäävad need vaid arvutisse, blogisse ei tule. Jonni pärast. Ma ei vaja oma koju kõõrdpilke. Niisiis. Nüüd on välja öeldud see, mida mõeldud.Nii on ja nii jääb. Head tuttavad teavad, kus asub mu kodu ja nende jaoks on ka uksed valla. Ütlen vaid nii palju et ma olen merelaps ja mul peab kasvõi metsa taga meri olema ning maakodus on see täiesti olemas. Aga nüüd head ööd! Homne päev on juba paika pandud, pean ennast magama ajama ja raamat öökapil ka juba karjub :) Blogi kirjutasin juba 31. juulil 2026. Vana-Rääma
