Tänase raja pikkuseks tuli umbes 7,5 km. Peale Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva pidustusi tuli ju ennast liigutama minna, sest Aianduse ja Mesinduse Seltsi majas maitsesin imehead kringlit ka. Üliharva mekin nisujahust tooteid, need teevad olemise raskeks, aga selle tarvis ju rada ongi. Lisaks sellele, et tutvusime rajal Reinuvaderiga, hüüdis keegi mind rannas samal hetkel, kui ma Reinuvaderit jäädvustasin. Minu hämmastuseks me ei olnudki tuttavad, aga Germo on mul väga uudishimulik, nii me hüüdjaga tutvusimegi, kuigi tema mind juba teadis. Ikka juhtub. Eks mul on raske leppida, et ma olen avaliku elu tegelane ja mind tuntakse ka tänaval ära, lapsed on ju vahetud, nende rõõm on siiras, nii on aegade jooksul tulnud ette armsaid hetki. Ka täna, aga tegu oli seekord täiskasvanud inimesega. Nii me kolmekesi imelist päikese loojumist vaatasimegi ja siis läks igaüks oma teed. Reinuvader ka, kes pesitseb seal muuli juures astelpaju põõsas. Küll ta oli imeilus, koheva sabaga ja suur, aga püsimatu, raske oli jäädvustada. Karv oli imeilus ja kohev. Piilus meid sealt põõsast, läksin päris ligidale. Nüüd on hea olla, ennast liigutatud ja päev on õhtus, kuid mul on veel palju videoid ja fotosid laadida. Ongi hea, õhtu möödus kiiremini. Lisaks sain täna ka uue laulu omanikuks, punkbänd AITÄH EMA viisistas mu loo "Aega maha tiksub kell." Siirad tänud, olen väga õnnelik! Olge teie ka! 24. veebruar 2025. Vana-Rääma
