Nautisin eilse päeva lõppu kirjanik Heljo Männi luuleraamatu "Rohutuul" seltsis. Heljo Mänd oli juba lapsepõlvest üks mu lemmikkirjanikke. Kui me "Raamatu ja roosi päeval" Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes raamatutest vestlesime, meenus mulle seda raamatut peos hoides aeg, mil ma õppisin 1. klassis. Tollel ajal ma armastasin just antud autori teoseid lugeda jne... Ning paralleelselt Heljo Männiga meenus lapsepõlve lemmikillustraator - Elle Tikerpäe. Miks? Aga luuleraamatu "Rohutuul" illustratsioonid meenutavad natuke Tikerpäe käekirja, mis teeb hingele pai. Kuigi need on joonistanud andekas Maara Vint. Ei, mitte et ma teda plagieerimises kahtlustaks, kaugel sellest. Lihtsalt sarnasustel on võime tuua minevik pinnale ja antud juhul soe ja habras minevik. Aitäh selle eest! Lisaks sobiks minu meelest kogumikule nimeks ka "Eluring," sest ma lugesin selle luuleraamatu läbi niivõrd ruttu, see meenutab eluringi. Samas on luuletused siin kogumikus eraldiseisvalt loetavad, mina suutsin need üheks suureks poeemiks lugeda. Raamat ise on armas ruudukujuline ja kompaktne, minimalistlik ja mõjub nagu pehme kaisukaru või hoopis habras lumehelbeke. Heljo Männi käekiri on mulle tuttav, südamelähedane ja justkui pehme memme pai lapsepõlvest. Aitäh selle eest! Ja nüüd ka read raamatukaupluse lehelt. Tasa ja targu kahaneb armastuse argus.
Kasvab midagi, mil pole veel nime.
On ainult ime.
On ainult huik,
vere vastutuik.
Kauguse kutse
avab läheduse ukse.
Heljo Männi loodusluulekogu jutustab loo Rohutuule elust ‒ lapsepõlvest, kosjadest, poegadest, muutustest, purunenud abielust, hingepiinadest. Mänd kirjeldab läbi õrna looduseprisma naiseks olemise muresid ja rõõme. Raamatule annavad kunstilise lisaväärtuse Maara Vindi meistrikäega loodud haprad illustratsioonid.
„Rohutuul” ilmub esmatrükis ja selle väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. 27. aprill 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar