Herta Laigapaiga teoste lugemine on kindla peale minek, sest tema teoste puhul pole mul iial tekkinud tunnet, et tahaks nende lugemise pooleli jätta. Kõik on nii haaravad ja haakuvad, et raske on öösel neid käest öökapile tagasi panna. Jah, tal on neid ilmunud väga palju ja mina olen läbi lugenud üksnes 7. On veel mida avastada. Teda ennast olen ma juba avastanud ning olen täheldanud ka seda, et ta paneb oma teostesse hästi palju ennast, teades põgusalt tema elulugu, nagu lemmikkirjanike oma ikka. Küll oleks tahtnud teda tunda! Kui ma kunagi Tallinna Metsakalmistule satun, lähen otsin üles tema haua. Kindlapeale! Ilmselt on teose prototüüp Herta ise, sest ka tema õppis Tartus meditsiini noil aastail, mil sama raamatu peategelanegi. Ja kogu see traagiline elu, teatud ajavahemik, millel polegi vaja pikemalt peatuda ja kogu see Tõrva-Hummuli energia vormub siin lahti. Küll harva, aga Herta teoste puhul tahaks käia nendel radadel, millest ta kirjutab ja seista ta Tõrva kodumaja ees. Kunagi ehk. Lootust ei tohi kaotada. Miski minu sees otsib tema lähedust, ka nüüd, kui suur kirjanik juba 18 aastat maamullas on. Väga palju soojust, äratundmist ja ülimõnus niiöelda vanaaegne kirjakeel, mis mulle kuidagi eriliselt hingelähedane on. Igal juhul mina ei peatu, pean saama läbi lugeda kõik Herta Laipaiga teoseid ja tahan neid ka omada! Kokku peaks neid olema 53. Mul on veel minna, sest kohe-kohe jõuab mu 43. raamat koju, kuller juba andiski teada. Mõnusat lugemist ja Herta Laipaiga võrratute teoste avastamist! Mina kopeerin siis taas teksti, et saaksite aimu millest raamat kirjutab, sest ise ma ei maininudki, emotsioon ja fookus oli mujal. Romaanis on kesksel kohal ühe noore inimese isiksuse kujunemine. Tegevus toimub Valgas 1942. aasta alguskuudel, mil peategelane Ingrid Hunnius viibib vanglas eeluurimise all.
Seal üleelatu, samuti Ingridi suhted vanematega, oma keskkonnaga, ülikooli- ja vanglakaaslastega, «imeliku» sakslase Herbert Lemmiga – see kõik kokku viib tütarlapse tõdemuseni, mis on sõnastatud raamatu lõpus:
«Ingrid tundis äkki teravalt, et tal ei ole enam tagasipöördumist endise muretu ja lapseliku elu juurde.» 2. aprill 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar