NÄGU, MIS JÄI ÜLE - Armin Kõomägi

Loetud sai järgmine raamat Armin Kõomäe sulest. Sedakorda on taas tegu tema novellikoguga. Kui ma õigesti mäletan, on tal just novellikogusid kõigi rohkem ilmunud, aga ma võin ka eksida. Viimati kohtusime enamvähem aasta tagasi, kui kirjanik Armin Kõomägi käis Pärnu Keskraamatukogu lugemissaalis lugejatega kohtumas. Ja enne seda aastal 2012. JI kirjastuse suvepäevadel Kavastus. Mis siin ikka öelda, lugedes tuleb mõelda, sest ka kõige mitmemõttelised tekstid on kirjanik Kõomägi pannud kirja väga oskuslikult, sest nendest tõesti-tõesti leiab mitu mõtet ning ei puudu ka see erootiline iseloom, mis on kõomägilikult talle ju nii omane, ilma milleta tema tekste ette ei kujutagi. Aga kõige selle juures oskab kirjanik Kõomägi jääda intelligentseks tegelaseks, kes teab täpselt, mis ajal ja millisele nupule vajutada, et tema tekstid ei muutuks vulgaarseks. Ja tehke või tina, mina sain ka naerda ja mitte vähe. Väga hea fantaasia on Kõomäel või Kõomägil. Õige vist oleks mitte nimesid väga käänata või kes neid tänapäeva reegleid enam tead. Aga seda mina tean, et Armini raamatuid loen mina kindlasti veel. Aitäh naerutamast! Ja lisan siia ka ühe armsa foto eelmisest aastast. Aga enna kopeerin raamatut tutvustava teksti ka ikka. Keegi ei vaata sind. Sa märkad ukse kõrval seinal silti, mis käsib välisjalanõudest loobuda. Aga keegi ei vaata, ei näe. Sa jätad kingad jalga, astud igaks juhuks hästi õrnalt, proovid lausa inglina linoleumi kohal lennelda, et ühestki etteheitvast pilgust mitte häiritud saada ja leiad oma kapi. Kapi, mis on maailma kõige kitsam. Kui sa oleksid sumo-maadleja mõõtu, siis mahuks sinna ehk vaid sinu vasaku jala sokk. Parem jalg on ju enamikul inimestel vasakust suurem. Kuid väike kapike neelab aplalt kõik su kraami endasse. Sa seisad ja vaatad ennast peeglist. Vaatad, milline sa oled, kes sa oled. Kes sa siis oled selline? Hallil, päevitamata kehal Itaaliast ostetud tulevase hooaja ujukad. Number väikse-mad kui võiks. Või on siiski kõhulihased vaatamata regu-laarsele pingutusele üks number liiga suured. Ühe mõttena lipsab veel peast läbi võimalus, et need neoonkarva püksi-kesed on äkki paarkümmend aastat noorematele isastele mõeldud. Aga selle ebameeldiva mõtte viskad sa pealtnäha hooletult kõrvale. Silmad on sul imelikku värvi, püüavad olla rõõmsad. Vahel isegi on ka. Aga kindlam on nad läikivate, kastekindlate, kahe reguleeritava paelaga ujumisprillide taha peita. Ei lähe miskit silma ja ei kipita. Maailm tundub suitsuse klaasi tagant turvalisem ja rahulikum. Eriti kui su vanus algab numbriga neli. Tuglase novelliauhinna laureaadi Armin Kõomäe teine jutukogu sisaldab kümmet juttu. Võrreldes esikkogu „Amatööriga” on autori stiil läinud veel naturalistlikumaks ja julgemaks, tegelaskujud on värvikad ja sündmuspaigad konkreetsed, tegevustik kohati õõvastav, kuid samas jätkuvalt kaasahaarav. Teost ilmestavad Ivar Veermäe fotoillustratsioonid Mart Andersoni töötluses. 21. aprill 2026. Vana-Rääma