Neljapäev, 29. juuni 2017

ERIKA SALUMÄE. JÄÄDA ELLU- Ene Veiksaar


 Möödunud öösel lõpetasin Ene Veiksaare poolt kirja pandud raamatu ERIKA SALUMÄE. JÄÄDA ELLU lugemise. Kuigi ma eriti elulooraamatuid ei loe ja suviti peaaegu üldse ei loe, meelitas see raamat mind lugema igal vabal hetkel. Elulooraamatu lugemine on hoopis midagi muud kui romaani lugemine. See võtab (vähemalt minul) kauem aega, sest ma tahan peaaegu iga lõigu peal pikemalt mõtiskleda.

  Silme ette maalivad armastatud Erika olümpiavõitude saavutused, ikka ja jälle leian ma ennast nostalgitsemast ja juba aastakümneid tekitab Erika nimi minus tibutagi efekti. Nii on. Olen ennegi öelnud, et Erika Salumäe on üks suuremaid Eestimaa uhkuseid ning jään oma arvamusele truuks. Tegelikult selle raamatu lugemine mitmekordistas mu tibutagiefekti, kuna see avab olümpiavõitja elu telgitagused, mis, olgugi, pole just alati päikeselised, aga selle eest on ausad, siirad ja väga, väga meeldivad, kuigi pisarad mu pisarakanalist ei tahtnud lugedes lõppeda. Olid need siis rõõmu- või kurbusepisarad, seda tean vaid mina ise.

 Pildistasin raamatust osad lõigud mis mulle eriliselt korda lähevad. Kohati tunnen, et osad mõtteterad ja emotsioonid on nagu minu mõtted, mina tundmised-nägemised, üks ühele. Kuigi mina olen pisike inimene, oma 11 raamatuga (mis mul ilmunud on) olümpiavõitja kõrval, tunnen, et ka minus on palju võitlusvaimu, sensitiivsust ja tahet. Endamisi naeran, et ilmselt Erika Salumäe tugev ja teotahteline aura mõjutab ka mind, kuna maja kus ma praegu elan, oli Erika sünnikoduks, kus ta elas 7 oma esimest elukuud.

 Vahel tahaks rahvale (no mõnele inimesele kelle nime ma nimetama ei hakka) tuletada vana kõnekäändu meelde; "Pindu teise silmas näed aga palki enda omas mitte," aga ma ei hakka lahti seletama miks ja kellele see kõnekäänd on suunatud. Mina olen igatahes ülimalt uhke, et Erika Salumäe on olemas ja on meie riigile palju au ja kuulsust (ja mitte ainult!) toonud. Kuigi raamatus käib korduvalt läbi lause, et mitte keegi ei tunne Erikat, usun ja tunnen ma, et läbi selle raamatu tunneks ma teda nagu lapsest saati.

 Ka minu loomingust käib lastekodu teema läbi, sest suhtlesin ka lapsena lastekodulastega, vedasin salaja kodust neile süüa, otsisin kopikad kokku ja ostsin nelie hernekommi, sest ega minul ka rahapuud kusagil ei kasvanud (ja olen pärit 7 lapselisest perekonnast). Ilmselt oma tugeva empaatiavõimega suutsin (suudan siiani!) kujutleda end lastekodulapseks, tunda füüsiliselt seda valu mida nemad tollal lastekodudes tunda said, näha laste hingemaailma ja aidata kasvõi hingeliselt nende heaolule kaasa.

 Jah, Erika tõesti tõestas kes ta on, ja seda mitte ainult lähedastele, vaid kogu Eesti rahvale, maailmale. Oleks Erikaid rohkem, oleks maailm ilusam ja turvalisem koht!

 Tänu sellele raamatule loen ma kindlasti veel elulooraamatuid, sest see raamat tekitas minus sügavamat huvi nende vastu.

 Aitäh, Erika, et sa olemas oled! Palju päikest, rõõmu, armastust ja tugevat tervist!
Aitäh, aitäh, aitäh!
tollel oli meie maja tõesti kollast värvi...
üliarmas pilt raamatust, Erika koos tütre Sirliga
Nii on!
...
maja kus Erika sündis ja kus elan mina praegu...
seda fotot vaadates saavad sõnad otsa...


29.juuni. 2017.a.
Vana-Rääma (Tallinna mnt 13-1)

Rahva Raamatu lehelt:

2.49 2.37 €
  • OSTA RAAMAT

    ERIKA SALUMÄE. JÄÄDA ELLU

    Autor: ENE VEIKSAAR
     0 Google +0  0 Share0
    Jääda ellu on kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe avameelne tagasivaade oma elule.
    Kullasäras päevade kõrval on hulganisti päevi täis valu ja trotsi, meeletut igatsust ema ja armastuse järele, pidevat vajadust ennast tõestada.
    Kuidas jääda ellu lastekodus ja erikoolis? Kasuperest põgenedes lõi ta värava kinni ja lubas: ma veel tõestan, kes ma olen!
    See raamat sisaldab ehmatavaid fakte Erika kolmest olümpiast, dramaatilisi armastuslugusid ja poliitika telgitaguseid.

Kolmapäev, 28. juuni 2017

Jaansoni rada 46. päev+ POSÕ


 Täna olime rajal lausa 3 tundi. Kepikõndisime küll 7 km, aga kohtusime paljude tuttavatega, tegime väikese vahepeatuse Sõudeklubi juures, ujumiskohas ja tundsime ennast mõnusalt.

 Rada oli rahvast tulvil. Eriti palju oli soomlastest jalgrattureid, mis näitab, et suvi on lõpuks Pärnusse jõudnud. Ka PühaLoomaaia sportlasi oli palju, eriti väiksemaid poisse, ilmselt tehti trenni. Tavaliselt on õhtuti rohkem rahvast, aga tundub, et nüüd ka päeval.

 Enesetunne on ülihea, ei mingit väsimust! Iga päevaga on kergem astuda ja rada lausa tõmbab kepikõndima.

Fotod:
minek. Germo
paadimees...
2 km läbitud...
kalamees...
3 km läbitud...
lemmikkohast möödumas...
Germo puhkab jalga kolmel ja poolel kilomeetril...
tagasi...
nii ta neid puulehti püüabki :)
imeline rada
Anneli potsatas Bestri poe juurde :)
Sõudeklubi juures asuvas ujumiskohas...
...Anneli...
lapsed vees...
peaaegu kodus...
koju jõudes ootasid meid Eve ja Kaidi ning Germol ja Kaidil algas "tantsutund"

 Kohtusime rajal ka Randeliga, kes minu teada töötab treenerina. Randel ütles, et kui pool kilo nädalas (kuus?) kaob siis on juba see hea näitaja. Ja, et see 11 kilo mis mul kuu ajaga kepikõndima hakates kohe kadus, oli loomulik, kuna ma ei harrastanud enne liikuvat eluviisi. Nüüd lähevad kilod harvemini ja moodustavad lihasmassi, käed ja jalad on juba musklis. Aga las need siis olla, parem ikka kui rippuv liha, kuigi seda on mul veel palju, palju. Aga kiiret ei ole, ikka tasa ja targu. 6. juulil saab alles 3 kuud rajal käidud, paari päeva pärast käin kaalul. Viimati olin 13,5 kg väiksem. Tahtejõud on minu sees täiesti olemas ja ma enne ei jäta, kui olen "vähemalt" 30 kg kergem.

bänd POSÕ (keskel Ariel)

 Bändi POSÕ ainuke naisliige Ariel Marksalu on illustreerinud minu kõik 3 romaani, lisaks ka luuleraamatu ÖÖDE TÜTAR. Mei koostöö ilmselt jätkub kuna mulle lihtsalt väga meeldib Arieli käekiri. Ta oskab joonistada täpselt sellised illustratsioonid nagu mina ette kujutan. Naeran, et Ariel nagu läheks minu sisse, kui minu loomingu illustreerimisega tegeleb. Täna käis osa etno-folk-popp bändi PÕSO liikmeid mul külas. Õigupoolest käisid Ariel ja Kairo raamatute järgi. Kuna oma viimase romaanis "WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS" jutustan lahti bändi nime loo ja Arieli nime loo ka, siis oli loomulik, et kinkisin kõikidele bändiliikmetele selle romaani. See oli mul kohe plaanis, kui romaani kirjutades Arieliga koostööd tegime. Seega kõik kellele pakub POSÕ nime legend huvi, ostku mu romaan ja saavad sellest teada. Ariel mainis, et nad esinevad sellel suvel Pärnus ka, Gildipäevadel. Olge siis kohal, mina lähen ka!

POSÕ bändiga saate tutvuda ka SIIN. Ja ühte POSÕ lugu saate kuulata SIIT.

 POSÕ liikmed on: Ariel Marksalu, Kairo Pettai, Oskar Ilves, Kristjan Põldmaa, Hendrik Lõpp ja Otto- Georg Kirsi.

Teisipäev, 27. juuni 2017

Jaansoni rada 45. päev


 Täna läbisime 6 km. Oleks ka rohkem läbinud, kui mu tarkusehammas, mis juba kolmandat päeva tuikab, poleks lausa valutama hakanud. Kiire tempoga käisime 4 km läbi, siis põikasime Ave juurde ja 2 viimast kilomeetrit läbisime taas tempokalt. Või õigem oleks öelda, et tempokalt kepikõndisin mina, sest Germo jaoks on minu kiirkõnd nagu rahulik jalutamine :)

 Eile jäi rajal käimata. Esiteks polnud ilmataat üldse armuline ja teiseks käis mul lausa 11 külalist. Õhtul niitis mind väsimus mitmeks tunniks maha, magasin ja öösel lugesin kella neljani. Hambavalu on palju kurnavam kui rajal kepikõndimine. Tuleb vist viimane tarkusehammas lasta välja tõmmata, pole parata. Ma ei karda üldse hambaarsti, aga hambaravi on lihtsalt minusugunse lihtinimese jaoks hirmkallis. Üritan esihamba raha koguda, aga....Nii pean endiselt loobuma esinemistest ja raamatute esitlustest, sest ei lähe ju ilma esihambata lavale. Seega on mu kahele juuli esinemisele vesi peale tõmmatud.

 Enesetunne on muidu väga hea, ei liigese- ega lihasevalu. Kuidagi eriliselt kerge on viimasel ajal astuda ka siis kui päev või paar on rajal käimisest vahele jäänud. Nädala lõpus ehk astun kaalule üle hulga aja, kui muidugi taas ära ei unusta.

 Germo on ka vapper. Täna oli ta rajal eriti õnnelik, kogu aeg nägu nalja täis ja tegi krutskeid, küll lehvitas keppe, küll torkis nendega Rääma tänava puid, küll jäljendas minu kepikõndimist. See kõik näitab seda kuidas ka tema rajal käimist naudib. Ja väsimust ei kurda ta kunagi.

 Täna laekus ka AHF-ist raha arvele, talvepuud on nüüd pmst kuuris. Sellel aastal oli summa küll väiksem (117,58 eurot) , aga puuderaha sain ikka kätte. No ja ega mul ju eelmisel aastal peale PETU ühtegi raamatut ei ilmunud ka, et neid laenutada. PETU ilmus ka alles aasta lõpus. Aga tänud kõikidele kes on mu raamatuid raamatukogudest laenutanud! Te kõik olete hea seinud selle eest, et meie pere talvel külma ei jääks! Aitäh, aitäh, aitäh!

 Jälle üks positiivne päev õhtus!

Fotogalerii:
1 km läbitud...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
Germo 3 km peal...
mina peale 3 km...
ta tervitas meid jälle. rajaäär on kenasti ära niidetud...
esimene puhkepaus peale 4 km, Germo
:)
Ave väravas
Ave ja Germo
Rääma tänavalt koju...
pildikesi eilsest...vol 1
vol 2
vol 3
ja tuduv Zorro


27. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 25. juuni 2017

Jaansoni rada 44.päev

tuulest viidud mina...

 Tundsin et minus on liiga palju energiaülejääke ja millegipärast tuulise ilmaga kisub mind eriti rajale, nii ma siis Germo ja Zorro koju magama jätsin ja üksinda rajale tuhisesin. Kui tuleb tunne, tuleb kohe minna. Liigesed ja lihased lausa karjusid raja järgi, nii ma siis turbokiirusel 2 kilomeetrit maha tuhisesingi, kui nägin tuttavat kuju eemalt lähenemas...

 Oleks mul vesi kaasas siis ilmselt oleksin pikema teekonna ette võtnud, aga vett polnud, seljakotiga Germot ka mitte, seega piirdusin 4 km-ga. Tagasi liikusime juba Maarjaga kahekesi. Oli teine ärganud ja mu postitust näinud ning otsustanud minuga liituda. Viiski otsuse täide. Tore ju.

 Homme on juba uus päev, ehk on ka ilmataat sõbralik ja lubab meid rajale.

 Kaalul ei ole ma kuu aega käinud. Kodus mul endiselt kaalu ei ole ja tunnen, et ongi parem. Teises kodus pesus käies astun tavaliselt kaalult läbi, aga viimasel ajal olen unustanud. Küllap nii peabki olema. Ma leian, et kui mul oleks kaal kodus siis oleks see pigem piin, käiksin seal tihti. Polegi oluline kui palju (ja kas?) on kaal langenud, tähtsam on enesetunne, sest ma tõesti tunnen peale rajal käimist ennast nagu uuesti sündinuna. Lihased ja liigesed enam ammu valu ei tee ja hingeldama ka miski mind ei aja. Kui saaks veel suitsetamise ka maha jätta, siis ilmselt oleksin võimeline pikemaid maid läbima.

 Tihti küsitakse mu käest et kuidas ma jaksan ja viitsin rajal käia. Ütlen puhtast südamest, et rajal käimine on minu jaoks tänaseks suur nauding, peaaegu sama tähtis kui vee joomine. Olen kord selline inimene kes kipub kõike asju kirega tegema. Tihti on minu elu motoks "KÕIK VÕI MITTEMIDAGI!" ning see kehtib eriti hilinemiste kohta. Ma ei salli hilinemist ja hilinejaid ning ise olen isegi jätnud mõnikord kusagile minemata, kui olen hiljaks jäämas. Selline ma kord olen. Tegelikult olen vabakulgeja, liiga iseseisev ilmselt, ei kannata kui mulle midagi peale surutakse vaid tegutsen hetke ajel. Neitside kiiks vist :)

 Ja, noh, eks armastus inspireerib ja motiveerib elama oma elu kirega.
Armastan!

Fotogalerii:
jõgi on tormine ja suhteliselt triiki...
1 km läbitud...
2 km läbitud...
üks unine ja tuttav tüdruk jalutas vastu :) 
ja mööda Rääma tänavat kodusuunas...
minu lemmikmaja TONDILOSS ja tellingud, jeeeee! ;)
peaaegu kodus ehk Vana-Rääma uulitsal...
Germo ja Zorro hõivasid mu voodi. Emme voodis tuleb alati hea uni :)

25. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma