Möödunud öösel lõpetasin Ene Veiksaare poolt kirja pandud raamatu ERIKA SALUMÄE. JÄÄDA ELLU lugemise. Kuigi ma eriti elulooraamatuid ei loe ja suviti peaaegu üldse ei loe, meelitas see raamat mind lugema igal vabal hetkel. Elulooraamatu lugemine on hoopis midagi muud kui romaani lugemine. See võtab (vähemalt minul) kauem aega, sest ma tahan peaaegu iga lõigu peal pikemalt mõtiskleda.
Silme ette maalivad armastatud Erika olümpiavõitude saavutused, ikka ja jälle leian ma ennast nostalgitsemast ja juba aastakümneid tekitab Erika nimi minus tibutagi efekti. Nii on. Olen ennegi öelnud, et Erika Salumäe on üks suuremaid Eestimaa uhkuseid ning jään oma arvamusele truuks. Tegelikult selle raamatu lugemine mitmekordistas mu tibutagiefekti, kuna see avab olümpiavõitja elu telgitagused, mis, olgugi, pole just alati päikeselised, aga selle eest on ausad, siirad ja väga, väga meeldivad, kuigi pisarad mu pisarakanalist ei tahtnud lugedes lõppeda. Olid need siis rõõmu- või kurbusepisarad, seda tean vaid mina ise.
Pildistasin raamatust osad lõigud mis mulle eriliselt korda lähevad. Kohati tunnen, et osad mõtteterad ja emotsioonid on nagu minu mõtted, mina tundmised-nägemised, üks ühele. Kuigi mina olen pisike inimene, oma 11 raamatuga (mis mul ilmunud on) olümpiavõitja kõrval, tunnen, et ka minus on palju võitlusvaimu, sensitiivsust ja tahet. Endamisi naeran, et ilmselt Erika Salumäe tugev ja teotahteline aura mõjutab ka mind, kuna maja kus ma praegu elan, oli Erika sünnikoduks, kus ta elas 7 oma esimest elukuud.
Vahel tahaks rahvale (no mõnele inimesele kelle nime ma nimetama ei hakka) tuletada vana kõnekäändu meelde; "Pindu teise silmas näed aga palki enda omas mitte," aga ma ei hakka lahti seletama miks ja kellele see kõnekäänd on suunatud. Mina olen igatahes ülimalt uhke, et Erika Salumäe on olemas ja on meie riigile palju au ja kuulsust (ja mitte ainult!) toonud. Kuigi raamatus käib korduvalt läbi lause, et mitte keegi ei tunne Erikat, usun ja tunnen ma, et läbi selle raamatu tunneks ma teda nagu lapsest saati.
Ka minu loomingust käib lastekodu teema läbi, sest suhtlesin ka lapsena lastekodulastega, vedasin salaja kodust neile süüa, otsisin kopikad kokku ja ostsin nelie hernekommi, sest ega minul ka rahapuud kusagil ei kasvanud (ja olen pärit 7 lapselisest perekonnast). Ilmselt oma tugeva empaatiavõimega suutsin (suudan siiani!) kujutleda end lastekodulapseks, tunda füüsiliselt seda valu mida nemad tollal lastekodudes tunda said, näha laste hingemaailma ja aidata kasvõi hingeliselt nende heaolule kaasa.
Jah, Erika tõesti tõestas kes ta on, ja seda mitte ainult lähedastele, vaid kogu Eesti rahvale, maailmale. Oleks Erikaid rohkem, oleks maailm ilusam ja turvalisem koht!
Tänu sellele raamatule loen ma kindlasti veel elulooraamatuid, sest see raamat tekitas minus sügavamat huvi nende vastu.
Aitäh, Erika, et sa olemas oled! Palju päikest, rõõmu, armastust ja tugevat tervist!
Aitäh, aitäh, aitäh!
 |
| tollel oli meie maja tõesti kollast värvi... |
 |
| üliarmas pilt raamatust, Erika koos tütre Sirliga |
 |
| Nii on! |
 |
| ... |
 |
| maja kus Erika sündis ja kus elan mina praegu... |
 |
| seda fotot vaadates saavad sõnad otsa... |
29.juuni. 2017.a.
Vana-Rääma (Tallinna mnt 13-1)
Rahva Raamatu lehelt:
-
OSTA RAAMAT
ERIKA SALUMÄE. JÄÄDA ELLU
Jääda ellu on kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe avameelne tagasivaade oma elule.
Kullasäras päevade kõrval on hulganisti päevi täis valu ja trotsi, meeletut igatsust ema ja armastuse järele, pidevat vajadust ennast tõestada.
Kuidas jääda ellu lastekodus ja erikoolis? Kasuperest põgenedes lõi ta värava kinni ja lubas: ma veel tõestan, kes ma olen!
See raamat sisaldab ehmatavaid fakte Erika kolmest olümpiast, dramaatilisi armastuslugusid ja poliitika telgitaguseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar