Mööda kodukandi radu ...

Kuhu ulatuvad mu juured? Ema poolt praegusesse Lääneranna ehk endisesse Koonga valda, Veltsa külla, kus viimastel aastatel toimub valgusfestival, kuhu kahjuks mina jõudnud ei ole. Ehk jõuan. Just selle Veltsa pargi taga (Veltsa mõista varemete taga) asub üks nelja korteriga maja, seal ongi minu sünnikodu. Olen juurtelt pussjunlane. Ehk siis mõne kilomeetri kaugusel Mihkli kirikust, kus toimuvad legendaarsed Mihkli laadal, seal samas lähistel, Mihkli kalmistul puhkab juba ligi 6 aastat mu maailma kallim Ema. Emakese juured ongi seal. Ema sünnikodu aga asub Koonga südames, vana meierei vastas, kus elas hiljem tema ristiema Iida Aavekukk. Maja on hetkel müügis ...Ema emapoolsed vanavanemad aga elasid seal Piisu ja Koonga vahelises metsas, Lauarus. Ema vanaema juured ulatuvad aga Vana-Vigalasse, kuhu ka Mihklist kitsuke rada viib, ema vanaisa käis kunagi hobusega sealt oma naist toomas. Ema isapoolne suguvõsa on aga Nätsi-Oedalt ja Maiksest. Isa on sündinud Pärnu linnas, aga tema juured ulatuvad Soeva külast Saaremaale välja. Isa on maetud Pärnu linna, Alevi 2. kalmistule. Käisin kalli Ema haual, sest ta oli juba nädalajagu päevi mu unedes, järjest 7 ööd. Alati, kui ta tuleb, leian ma võimaluse tema haual käimiseks, aitäh selle ootamatult armsa võimaluse eest, mu kallid Ave ja Aet! Ja tagasiteel põikasime läbi ka lisaks Veltsa külele ühest mahajäetud külast ja ka venna juurest Oidrema(a)lt. Oli üks üliarmas päev. Aitäh! 29. aprill 2025. Vana-Rääma

Käidud ja süda rahul

Võtsime pikalt hoogu, aga nüüd on tõesti süda rahul. Ega bussiga ei õnnestu eriti Mihklis käia, aga Urmas sai auto korda ning täna me tegime Pärnu-Mihkli-Pärnu-Jaagupi- Pärnu tiiru. Õigupoolest ringi. Nüüd on hauad lehtedest puhtad, ajastus väga hea, sest tänaseks on kalmistutel puud alasti ja veel pole maapind külmunud ja lumi maas. Riisusime viimsed lehed kalmudelt. Usun, et nemad - sealpool- on rahul ja meie süda on ka rahul. Minu suguvõsa, ehk siis kallis Ema, vanaema ja vanavanaisa puhkavad Mihkli kalmistul, aga Urmase isa, vanaema, vanaisa jt ... Pärnu-Jaagupi kalmistul, osad Uduveres ja osad Vana-Vigalas. Põnev on see, et meie mõlemate mitmete põlvkondade tagused juured viivad Vana-Vigalasse, mis asubki Mihkli taga, ehk siis sealt läheb otsetee Vana-Vigalasse, mida mööda mu vanavanaisa käis Vana-Vigalast vanavanaema kosimas. Põnev. Väga põnev. Urmase isa juured on siis seal samas. Hoolimist! 16. november 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 398. päev

Täna tegi Urmas meile juba kell 9.00 äratust, sest meid ootas teekond koduvalda. 4 raamatut leidsid täna uue omaniku ning peale Koongat suundusime Mihklisse kalli Emale küünalt süütama, loomulikult ka vanaemale ja vanavanaisale. Siis kulgesime läbi Lõpe koju. Armsad kodukandirajad. Ja siis tuli plaan rajale minna, kuigi ma ei saa enam liikudes ka sooja, nii põikasime vahepeal Eve juurde kohvi jooma, sest isegi Germo kurtis, et nina külmetab. Kokku liikusime 6,8 km ja 11 100 sammu. Üritasime lagedat välja vältida, seal oli ikka väga kõle ja nõeluv tuul. Mihklis oli ka niivõrd külm, et mu sõrmed olid ka linna tagasi jõudes nagu jääpurikad. Armas oli teid kõiki kohata: Reet, Riina, Aili, Kerli, Kevin, Eve, Maris jt ... Nüüd ootan millal toad soojaks lähevad ning supikondid juba keevad puupliidil. Ahjaa, Anu, aitäh, Germo on nii õnnelik selle grilli üle! :) Oleme terved ja ikka liigume, trotsides külma ja kõledust! 28. oktoober 2023. Vana-Rääma

Mihklis

Täna käisime Mihklis. Tegelikult plaanisime juba eile minna, aga kuna siis toimus kuulus Mihkli laat ning sinna meil sellel aastal plaanis minna ei olnud, lükkasime mineku tänase peale. Vähemalt paar korda aastas üritan ikka kalli Ema kalmul käia ja tema surma- ning sünniaastapäev jooksevad ühte aega ehk siis 12. juulil sain kalli Ema surmast 3 aastat ning 13. juulil oli tal 87. sünniaastapäev, saigi rihitud just selle nädala lõpp Mihklisse minemkuks. Ja ka kalli klassivenna Tarmo Lillepa haual käisin ära ning viisin küünla. Vanaema ja vanavanaisa on ka maetud sinna, ka nende haual käisime ja kalli Ema haual alles üks küünal põles, koristasin põlenud küünalde topsid ja süütasin ka enda poolt. Ja see paekivist aed, seda ju ei saanud jäädvaustamata jätta .... ja see kuldkollane viljapõld ... ja Mihkli kirik ning abihooned ja Hirmus Antsu mälestumärk ja ... Ühesõnaga oli kosutav hingata endasse kodukandi õhku. Ja nüüd on olemine veel rahulikum. Sai kalli Emaga jagatud oma eluolu ja ma tean, et ta on seal üleval rahul. Olen siiralt õnnelik, et mul on olemas koht, kus oma kalleid sugulasi mälestamas käia. Las ma olla vanamoodne, aga mina pooldan kirstumatust, nagu oli ka mu kalli Ema sooviks, mille meie, tema lapsed täide viisime. Rahu, tervist ja armastust! 17. juuli. 2022.a. Vana-Rääma