Jah, ronisin uuesti voodist välja, et kirjutada raamatuarvustus värskelt loetud raamatust.
Loodan, et ma ei pahanda oma arvustustega kedagi. Veel hullem oleks, kui ma valetaksin, kiites mõnda raamatut mis minu lemmik ei ole. Olen arvustustega aus, või vähemalt püüan olla.
Lõpetasin just Maria Lepmaa novelli "Kuu, räägi minuga" lugemise. Tegu ei ole kohe kindlasti ei romaani, ega ka lühiromaaniga. See on puhas novell.
Ütlen ausalt, minu jaoks sisu venis, väga palju venis. Kohati venis isegi nii palju, et päeval sundisin ennast edasi lugema, kuigi hakkas juba igav.
Liiga pikad dialoogid või monoloogid (kuidas oleks õigem öelda?) Kuuga muutsuid lihtsalt väsitavaks. Kogu aeg ootasin, et hakkaks ometi midagi toimuma. Sissejuhatus ka venis liiga kaua. Samas, novelli ei ole üldse kerge kirjutada. Isegi romaani on kergem kirjutada. Minu jaoks on see novell liiga depressiivne.
Peategelane Maarja on selles novellis väga negatiivne tegelane, kelle päevades nagu ei olekski valgust ja värve. Öeldakse, et inimene on enda peegelpilt ja antud juhul on just Maarja see kes oma peegelpildi identne kaksik on. Ta on kogu maailmaga pahkusis, ikka totaalselt pahuksis. Ta ei suuda isegi ratsionaalselt mõelda ning näeb tonte seal kus neid ei ole. See oli väsitav. Aga samas ka tänapäevalik. Meie elutempo juures tunnen nii mõnegi peategelasega sarnanevat.
Aga õnneks lõpp üllatas. Üllatas väga. Ja hakkas ka meeldima ning pühkis selle negatiivse tunde, mis mind lugemise ajal piinas. No, vähemalt kuutõbist sai naine võitu.
Lõppkokkuvõttes on see ulmenovell loetav kindlasti, lihtsalt minu jaoks on ta natuke liiga negatiivne.
Aga tean, et autor oskab häid romaane kirjutada ja ühe nendest võtan peagi ette.
Raamatu eest tänud sulle, hea Maria!
31.jaanuar. 2017.a.
Vana -Rääma
Ja nüüd raamatupeost:
KUU, RÄÄGI MINUGA
Loo läbivaks teemaks on noore naise elumõtte otsingud. Peategelasel Maarjal on palju küsimusi ja siseheitlusi, millele ta Kuuga õhtuti metsarajal suheldes vastuseid otsib. Sõprus Maarja ja Kuu vahel on tugev, ent kas see jääb ka eluraskustes püsima?Autor endast:
Kirjutamine on minu hobi. Võin ennast lausa mitmeteks tundideks kirjutama unustada, kaotades täielikult ajataju. Mulle on lapsepõlvest eredalt meelde jäänud üks mälupilt. Käisin umbes 6-7-aastasena kodus mööda tube ringi pastakas ja paber käes ning kuulutasin oma perekonnale, et tahan midagi kirjutada. Küsimuse peale, millest kirjutada sooviksin, vastasin: "Ükskõik, peaasi, et saaksin kirjutada." Mu käed lausa füüsiliselt „sügelesid“ kirjutamise järgi. Ja seda siiani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar