PETU LÄHEB KOOLI 6. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  6.PEATÜKK

  „No, ütle sa nüüd! On ikka tuulepea!“ kuulis Petu taas ema tõrele,ist toas. Talle ei meenunud, et oli midagi valesti teinud. Tüdruk arvas, et ema kurjustab endiselt sopaste jälgede peale. Ta asetas vanad potisinised dressipüksid harjale ja küüris nendega esiku puhtaks ning astus tuppa. Ema hoidis käes valget pluusi mis ei olnudi enam valge. Mõlemad vaikisid ja põrnitsesid teineteist altkulmu.

  „Mis seal ikka, kooli pead ju minema, võta kapist Marianni pluus ja pane selga. Ja vaata, et sa bussist maha ei jääks! Ma ei taha mingist poppi panemisest midagi kuulda. Aitab sellest, kui...“tahtis ema veel midagi ütelda, kuid Petu katkestas tema kõne.

  „Ei, emme, ma ei olegi plaaninud poppi panna! Pealegi panevad poppi suuremate klasside õpilased. Väikeste klasside õpilased ei pane poppi,“ teatas ninatark Petu.

Petu ei teadnud, et poppi panemine tähendab põhjuseta koolist puudumist. Ta arvas, et vanemate klasside õpilased tahavad lihtsalt popid välja näha ja neile on see ka lubatud. Aga nooremete klasside õpilastele ei ole.

  Petule meeldis üldse igasugustele sõnadele teisi tähendusi mõelda, kuid ta ei mõistnud miks mõnes sõnas on vaid üks täht rohkem ja kohe on sõnal teine tähendus. Näiteks „harutama“ ja „arutama.“ Petu arvas, et Vana-Jumal ei osanud lihtsalt nii palju sõnu, et ta sellised sõnad leiutas.

  Ükskord, kui väljas müristas ja välku lõi, läks Petu taas oma lemmikpuu alla ja nautis seal seda looduse võimsat ilu. Korraga kuulis ta, et ema hüüab, et tulgu tüdruk tuppa, ärgu seisku seal puu juures. Petu oli hämmingus. Tema teada asusid ta lemmikpuu- Kase juured maa all ja need osad, mis maa peale ulatusid, olid küll tüdruku jalge all, aga nende sees ta ju ometi ei seisnud. Tal ei olnud plaanigi juure sisse minna ja tüdruk arvas, et niikuinii ei mahuks ta ka sinna siis, kui soov peaks tekkima. Olid nad ju koolis loodusõpetuse tunnis näinud pilte puu juurtest ja isegi hiigelsuurte puude juured ei olnud nii jämedad, et nende sisse auku uuristada ja kasvõi peitust mängides peitu pugeda. Tüdruk ei mõistnud miks ema temaga tõreleb. Ta seisis vapralt edasi, lasi vihmapiiskadel oma lumivalgeid juukseid siluda, kujutles oma pihkudesse välgunooli, mis üha lähemale jõudsid ja nautis kõuekõmina häält, mis iga hetkega võimsamakõlalisemaks muutus ja raksatas nii, nagu oleks mingi pauk käinud. Petu ei kartnud ei müristamist, ega välku. Ta oli kindel, et, kui vihmapiisad ühel ajal välguga õues on, siis on ka välk nende sõber. Kõik Petu sõprade sõbrad olika tema sõbrad.

  „Kas sa kuuled või!? Üldse enam sõna ei kuula!“ tuli nüüd juba ema Petut käest tuppa sikutama. Alles siis sai tüdruk teada, et välku lüües ei tohi kunagi puu all olla, sest välk on paha ja võib puu sisse lüüa. Et see on nagu elekter ja elketrilöögist, nagu ka välgust on paljud surma saanud. Petu kuulas mures oleva ema jutu ära, aga ta ei uskunud ikkagi teda. Tüdruk tahtis hirmsasti välja tagasi minna, aga ema leidis talle töö, et Petu mõtteid eemale saada.

  Petu pani Marianni piduliku, valge pluusi selga ning hakkas kiirel sammul mitme kilomeetri taga asuvasse bussipeatusesse kiirustama, sest muidu oli oht bussist maha jääda. Maaliini busse ju ei sõitnud iga natukese aja tagant ning nii ruttaski tüdruk bussile.

  Bussijaama jõudes oli ta üsna väsinud, raske ranits seljas, pikk maa käidud ja uni tikkus vägisi silma, sest ööuni oli napiks jäänud. Petul ei olnud käekella ja ta ei teadnud kas jõudis õigeks ajaks bussile või oli see juba läinud. Ta istus kärbseseene kujuga bussipeatusesse ja jäi ootele. Umbes veerand tunni pärast, kui tüdruk eemalt bussi lähenemist nägi, tõusis ta pingilt ja läks teele lähemale. Buss pidas kinni, kuid see hirmutas Petut. Esiteks oli buss hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Läbi akende vaatasid vastu negriidse rassi esindajad ja roolis oli ka neeger, kuid rool asus hoopis teisel pool. Petule tundus, et kogu bussi seltskond naeris ta üle, kuna kõikide valged hambad olid kuidagi eriti valged. Tüdruku silmadesse valgusid pisarad. Ta kartis, et neegrid tahavad teda Gröönimaale või koguni Aafrikasse viia, nagu ühes tema lemmiklaulus, millist laulu ta telekas lastesaadet vaadates oli kuulnud, kaasa laulnud ja sõnad pähe õppinud. 

  „Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas

on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad...“

Buss sõitis minema ja Petu jäi üksi metsade keskel nutma. Kui ta oli umbes pool tundi seal nutnud ja selle ajas sees ei olnud ühtegi õiget bussi tulnud, otsustas ta koju tagsi jalutada, kuigi endal hing värises sees. Pealegi olid ta silmad nii ära nutetud, et raske oli välja näha, aga tüdrukule tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Koduteel lonkides viitis ta meelega ega, lükkas jalaga kive ja unistas elust Austraalias, kus pole kunagi talve ja külma, sest talved Petule ei meeldinud. Ei meeldi siiani. Juba mõte lume peale tekitas temas külmavärinaid. Ja juba lapsena unistas ta, et talved võiks ära jääda, kuigi vanavanema üteldud elutarkus; „ega tali taeva jää!“ kummitas teda. Petu tegelikult ei saanud sellest lausest aru. Tema arust oleks õigem olnud ütelda;“ega talv taeva ei jää!“ sest vanavanaema õeldu tundus vale ja tüdruk tõlgendas seda teisiti. Ta arvas, et vanavanaema tahab ütelda, et ega talv pole taeva jää. Ta ei mõistnud selle tähendust ning see külvas alati ta mõtetesse suurt segadust.

„Hakkab pihta! Ikka panid ju poppi! Ma lähen kohe külapeale helistama ja sina lähed järgmise bussiga kooli!“ sai niigi õnnetu Petu koju jõudes ema käest taas sugeda.

„Emme, ähää-ähää, ma ei pannud poppi juuu!“ nuuksus tüdruk, kui nägi ema jalgrattale istumas ja koduõuelt lahkumas.

7. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma