Möödunud öösel sain ühele poole Silja Vaheri 3. romaani "Selgelt nägija" lugemisega. See on autori kolmas romaan mille olen läbi lugenud, kuid tal on juba ilmunud ka neljas. Küll ma selleni ka jõuan.
Kuna eelnevad romaanid on tal olnud toimetamata (no lihtsalt toimetaja töö on nii nõrk) siis sellega on vaeva nähtud, vähemalt grammatilise poole pealt. Leidsin vaid mõningad täheapsakad ja lausa korduvalt.(no, mõnel sõnal oli näiteks kolm e-d kõrvuti) Algul tegin märkmeid ka, kuid lõpus enam ei teinud, sest raamatu lõpp läks paremaks. Täheapsakaid ikka tuleb sekka, kuigi ükski autor neid ei taha.(minu raamatutes on ka).
Üks väljend oli ka "nälja vaigistamiseks" kuid mina ise lugesin "nälja kustutamiseks." Või siis "Rahulikust mehest sai ohtlik kiskja". Noo...Tegelikult oleks pidanud toimetaja seda väljendit nägema. Mõningad "ütlemised" olid veel kummalised. Aga ju igal Eestimaa piirkonnal omad väljendid ja asjad. Samas on see raamat ka keeleliselt korrektsem ja kompaktsem, kui autori eelnevad raamatud.
Vahepeal ma väsisin lugemast, sest kogu süžee hakkas venina. Ma ei jaksanud endast läbi lasta liiga palju situatsioone seoses varjupaiga asunikega. Liiga pikalt jäi autor neid kirjeldama, üks situatsioon teise otsa. Samas tean, et ka minu raamatutes on liiga palju tegelaskujusid. Üritan neid küll vahepeal tappa, aga ikka ronib mõni uus asemele. Selles raamatus oli neid lausa massiliselt.
Väidetavalt olevat tegu krimiromaaniga. Lõpus leidsid jah rohkem kriminaalseid sugemeid, kui alguses, aga tegelikult ongi osasid romaane raske liigitada, et mille alla nad kuuluvad. Mina siiski jään enda juurde, et tegu on kriminaalsete sugemetaga täiskasvanute muinasjutuga või siis hoopistükkis ulmeromaaniga. Aga kas ongi vaja liigitada? Ja tegelikult inimestel on kõikidel erinev maitse ja kui raamatutid loetakse ja need mingil määral lugejatele korda lähevad, siis on ju hea.
Ausalt üteldes ma läksin sellesse muinasjutusse isegi nii sisse, et hakkasin üha rohkem ootama ulmelisi tegelasi ja veel ulmelisemaid situatsioone. Kui vahepeal tuli pikalt lugeda reaalelulisi situatsioone, hakkas juba igav. Teiseks, selles raamatus on koos lausa mitu romaani, lühiromaani. Eraldi saaks mesimagusa romaani kahe peategelase armastusest, mis küll jätab mulje, et tegu on rohkem ihuliste vajaduste rahuldamisega ehk siis füüsilise armastusega. Liiga palju on detailselt kirjeldatud suguakte, kuid samas seks on ikka väga tähtis tegevus suhtes. Mina loen hea meelega just selliseid raamatuid kus on sündi, seksi ja surma. "Selgelt nägijas" on aga kahjuks liiga palju negatiivsust. Kui raamat sai läbi loetud, tekkis tunne, et kogu maailm on halb, et midagi head nagu ei olekski. Väga raske oli sellises meeleolus magama jääda. Ja ausalt üteldes on tegu nagu seebiooperiga. Meil Eestis nii palju kogu aeg ei juhtu.
Selgelt nägemise koha pealt jätan ütlemata. Jah, hea, et raamatu pealkiri on lahku kirjutatud, sest selgeltnägijaga kohe kindlasti tegu ei ole.
Mis seal ikka, Silja Vaher ja kirjutada oskab ja soovin talle edu!
Ja siis väike tutvustus ka Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT
SELGELT NÄGIJA
Järg autori esikteosele “Patune”, kus jätkuvad Reelika ja Peebu põnevad seiklused ja ilmub uusi põnevaid tegelasi. Pole ühtegi häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba!
Selgeltnägemine. Must Hunt, kellel on oma osa lapseröövis. Lõgismadu pererahva õuemurul. Hobune läheb omapäi kilomeetrite taha sõpra otsima.
Armunud naise kättemaks. Mõrv klassikokkutulekul. Ahistajate küüsi sattunud röövitud lapsed salapärases kloostris ja nende pääsemine...
Selgeltnägemine. Must Hunt, kellel on oma osa lapseröövis. Lõgismadu pererahva õuemurul. Hobune läheb omapäi kilomeetrite taha sõpra otsima.
Armunud naise kättemaks. Mõrv klassikokkutulekul. Ahistajate küüsi sattunud röövitud lapsed salapärases kloostris ja nende pääsemine...
18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar