12.PEATÜKK
„Oodake! Nii libe on. Ma ei saa käia!“ torises Petu, sest ta
vanade hüvasti nooruste ehk lambavillast viltsaabaste tallad olid
nii kulunud, et mustrit ei olnud ka näha. Petule vahel üldse ei
meeldinud, et ta peres noorem õde on, sest ta pidi kogu aeg kandma
vanemate õdede poolt ära kantud asju. Tihti juhtus nii, et püksid
olid jalge vahelt lausa marliks kulunud, sokid olid nõelutud või
jalanõude tallad olid siledad ja libedad.
Mariann ja Rita astusid pikalt sammul edasi, sest polnud aega
oodata. Iga oodatud minut võis tähendada bussist maha jäämist.
Roland oli juba umbes pool kilomeetrit tüdrukutest ees pool bussile
ruttamisega. Naabrite maja juurest läks mööda metsasihti lühem
tee bussipeatusesse ja tihti lapsed kasutasid just seda rada. Ja siis
see juhtus. Kui siiani olid õed arvanud, et Petu vaid jonnib ja ehk
ei taha mingil põhjusel kooli minna, siis nüüd nad usukusid, et
väikse õe jalanõud olid tõesti libedad ja kulunud. Petu kukkus.
Kukks nii õnnetult peaga vastu hiigelsuur rahnu ning tema ja pea
vahele jäi veel okastraat. Petu oli peas suur auk ja sealt lausa
purskas verd. Rita käskis tal maast lund võtta ja otsmikule panna
ning ruttu koju minna. Petu lonkis kodu poole ise suurel häälel
nuttes. Tüdruk kartis, et ta jooseb verest tühjaks. Tema silmad ja
nägu olid verega kaetud ning kihnumustriga kindad tilkusid verest.
Ema kuulis Petu röökimist ja jooksis talle õue vastu. Ta küsis
mis juhtus, kuid Petu ei saanud rääkidagi, ta lausa nuuksus ja
ahmis õhku. Ema talutas Petu köögimajja suure metallist pesukausi
juurde ning aitas tüdruku näo verest puhtaks pesta. Siis võttis ta
arstikapist mingit rohtu, mida muidu pandi lehmade udaratele või
nisadele, kui nad ennast olid okastraadi vastus ära lõhkunud. Ema
sidus suure sideme ümber Petu pea, kuna plaaster oli kodust otsas.
Petu aga oli ikkagi mures, sest veri kippus vahelt välja immitsema
ja tüdruk muudkui tupsutas otsmikku vatiga. Kuigi side ei tahtnud
peas seista, ei jonninud Petu enam, sest see salv ravis hästi. Petu
kartis, et ka ta silmast jookseb verd ning nüüd jääb ta pimedaks.
Tegelikult silmast ei jooksnud, aga veri haavast nirises sinna ja
jättis mulje nagu jookseks silmast.
Ema läks väikse venna juurde tubademajja ning Petu asus
köögimajas joonistama. Tema lemmiklauaks oli endiselt kandline
taburet, mille keskel oli auk. Petu armastas segamatult joonistada.
Üksi olles mõtls ta kõik oma joonistatud teglaskujud elavaks, pani
neile nimed ja mängis nendega. Kui keegi segama tuli, pani Petu
vihiku kinni ja ei tahtnud oma joonistusi isegi emale näidata, sest
ta ei tahtnud, et keegi läheb läbi ta joonistuste tema maailma. Ta
kartis, et õed ja vennad saavad siis aru millest Petu mõtled ja kus
maailmades kondab. Petu oli loonud läbi oma joonistuste oma maailma,
sellise, kus oli ruumi ainult temale ja tema tegelaskujudele. Tihti
istus ta köögimajas, kui venda seal ei olnud. Muidu oli see, lisaks
söögimajale, vend Rolandi tuba. Just tema ööbis ka selles majas.
Ükskord teadis Petu, et vend läks paari kilomeetri kaugusele
sõbra juurde. Petu hõivas kiiresti Rolandi voodi, pani juba vihiku
ja pliiatsid valmis, et joonistama hakata, kuid logisev esihammas
tegi valu. Talle meenus, et, kui piimahambad ära tulevad on see märk
suureks kasvamisest ning Petul hakkas kiire logiseva piimahamba
eemaldamisega. Ta pani niidi ümber hamba ja sidus niidi teise otsa
köögimaja sisemise ukselingi külge ning otsustas hakata vaikselt
hammast ära tõmbama. Samal hetkel astus uksest sisse vend Roland,
kes oli juba tagasi, sest sõpra polnud kodus. Nii kui Roland
ukslinki vajutas ja ukse avas, tõmbas ta ka Petul piimahamba suust.
Petu oli õnnelik või siis õnnetu. Tegelikult tahtis ta ise hamba
välja tõmmata, kuid samas siis ta ei pidanud piinlema. Ta loputas
mitu korda suud külma kaevuveega, pesi piimahamba puhtaks ja läks
külalistemajja.
„Ema, mul tuli piimahammas ära,“ teatas ta värskest uudisest
emale.
„Tubli tüdruk! Nüüd kasvad suureks!“ kiitis ema. Petu oli
üliõnnelik. Kuid siis vajas ta pea norgu.
„Aga ema, meil ei ole ahju. Kuhu ma oma hamba panen?“ oli Petu
nõutu.
„No, pane hammas pliidi peale. Küll Hambahaldjas selle öösel ära
viib,“ soovitas ema.
„Hambahaldjas? Kes see veel on? Kas ma saan siis temaga tuttavaks
ka, kui ta hambale järgi tuleb? Kus ta elab? Kus ta teab, et minul
just täna hammas ära tuli? Kas Hambahaldjas on ka päriselt olemas?
Kas minust võiks ka Hambahaldjas saada? Kas Hambahaldjal on ka
pärisnimi olemas? Kas Hambahaldjal on ka sünnipäev?“ jooksid
küsimused üksteise võidu ema suunas.
„Hambahaldjas on võlur, kellega lastel kohtuda ei õnnestu, sest
ta tuleb hambale järgi öösel, kui lapsed magavad. Ta elab
Hambahaldjamaal, kõrgel taevas, aga meie teda ei näe. Infot hamba
ära tulemisest saab ta oma võluraamatutest. Ta liigub lennates ja
inimesed ajavad ta tihti segamini langeva tähega. Ta on päriselt
ka olemas. Ka sinust võib Hambahaldjas saada, kui sa korralikult
hambaid pesed. Hambahaldjas hakkas hambaid koguma juba hästi ammu,
siis kui inimesed magasid alles parsil ning nende külje alla olid
heinad ja puulehed. Kui mina väike olin siis minu kodu külastas
Hambahaldjas Maria, aga Hambahaldjaid on palju ja nendel on ka
erinevad nimed, nagu inimestel. Kõik Hmbahaldjad on sündinud 1.
jaanuaril, aga rohkem tähitatakse nende nimepäeva 9.
veebruaril-Luuvalupäeval.“ selgitas ema. Ta olekski võinud
rääkima jääda, sest Petu kuulas suure huviga. Siis võttis ta
hamba ja pani vana pliidi tagumise plaadi juurde.
„Emme, emme, Maria ongi käinud!“ tegi Petu, nähes, et hammast
ei ole enam pliidil, juba hommikul kell 6 perele äratust
20. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar