PETU LÄHEB KOOLI 17. PEATÜKK

  17.PEATÜKK

  Petu ja tema pere olid kenasti sisse tallanud otsetee üle põllu elava Salme-memme juurde. Petu käis seal eriti tihti. Salme-memm oli talle vanaema eest, sest tüdruk ei olnud kunagi ühtegi oma vanema näinud. Isa emast ei teadnud ta mitte midagi ja ema ema suri siis, kui Petu ema oli 14. aastane. Neli aastat Petu elust täitis vanaema kohta vanavanaema, kes oli ema isa ema. Kuid nüüd enam teda kahjuks reaalselt Petu elus ei olnud, kuigi pilvepiirilt õpetas ta Petut igal sammul. Aga Petu tahtis tunda vanaema lõhna, kallistada vanaema ning proovida vanaema küpsetatud pannkooke. Kuigi kodus küpsetas ka ema neid, maitses Petule vanade inimeste tehtud toit alati paremini.

  Ühel vihmasel ja pimedal ilmal jalutas Petu taas vanaema juurde. Sinna jõudes olid ta sandaletid väga paksu sopraga koos. Salme tõi kaevust vett ja palus tüdrukul jalanõud ära pesta ja aia otsa kuivama panna. Petu tegi seda hea meelega.

  „Ja, kui sa oma töö tehtud saad, ootavad sind su maiustused kasvuhoones!“ muigas Salme. Memm teadis, et Petu armastab tomateid ja ta ei keelanud kunagi Petul nendest kõht täis süüa, aga vaid ühel tingimusel, et kui taat ja memm koos tüdrukuga laua taha sööma istuvad, peab ta ka kenasti prae jõudma ära süüa. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks vaid tomateid.

Taat ja Petu said ka väga hästi läbi.

  „Küll sina oled ikka ninatark tüdruk! Mida sa sööd, et sa kõike tead? Nagu väikene vana inimene!“ tögas taat Petut, kui viimane kippus söögilaua ääres jutustama. Kuigi ema polnud kunagi lubanud söögilaua ääres jutustada, Salme- memm ja taat lubasid. Petu oli selle üle õnnelik, kuigi jälgis kogu aeg, et ta jutustamisega hoogu ei satuks ja omale toitu kurku ei tõmbaks. Just selle eest oli ema teda hoiatanud. Ema õpetas ka viisakusreegelid.

  Petu ei olnud kade, ta vastas taadile, et tomateid sööb, sellepärast ongi nii tark. Kogu seltskond laua taga hakkas naerma ja Petu oli ärevil ja jälgis, et ka naerdes keegi toitu kurju ei tõmbaks. Ta oli harjunud kogu aeg hoolitsema ja muretsema, et õnnetusi ei juhtuks.

Peale söömist jäeti selles majas toit lauale, kaeti ajalehtedega, sest nii oli kombeks. Nii pidavat saama kadunud hinged kodus söömas käia. Vähemalt Salme-memm rääkis seda.

  Taat oli Petule vanaisa eest. Ta hoidis tüdrukut väga. Vahest möödus lausa mitu tundi nii, et taat hakkas oma lapsepõlvest jutustama ning nad ei näinudki, et õues oli pimedaks läinud. Mitte kunagi ei ajanud taat ja memm Petut pimedas koju, nad pakkusid lahkesti öömaja, sest hoidsid tüdrukut väga. Ja ka ema teadis, et kui Petu koju ei tule, siis võib ta rahulikult magama jääda, sest Petul oli oma teises kodus lausa oma voodi olemas. Küll vana reformvoodi, aga ikkagi oma. Just reformvoodis magas tüdruk väga hästi ja see meeldis talle väga. Kodus pidid nad ju kolmekesi õdedega ühte laia voodit jagama, kuigi õde Rita tegi suveks endale tubademaja pööningule aseme ja tõi sinna ka hästi palju flokse peendrast, et „tuba“ oleks lillelõhna täis. Suviti oli ju pööningul hea magada, värske õhk ja põnev kuulda kuidas vihm tasakesi katusel mängib. Aga floksid lõhnasid liiga tugevalt ja ajasid Rita lausa oksele.

  Ema ütles, et tubademaja külma toa saab kunagi Rita endale, sest ta on õdedest vanem. Kui mitu korda pahandas Petu selle peale, et ema teda endiselt väikeseks peab. Aga mitte kunagi ei heitnud tüdruk emale seda ette, sest tolle aja lastel oli vanemate vastu suur austus ja vanemate sõna oli lastele nagu seaduseks. Omast arust oli Petu juba ammu suur, aitas emal loomi toimetada ja tõi isegi vajadusel kaevust vett. Aga noorema õe ehk pesamuna nimetust pidi ta lausa kuus aastat kandma, enne kui noorem vend sündis ja temast pesamuna sai. Vaat siis tundis Petu ennast juba päriselt täiskasvanuna, kuid ei unustanud iialgi reegelid ja kombeid. Mingil ajal ööbis seal külmas toas ka vend Roland, kuid külmaperioodil kolis ta köögimajja elama. Sellest väikeses toas ei olnud kütet ega ka ühtegi soojamüüri.

  Salme väsis õhtuti varakult. Enne magama minekut armastas ta sokke kududa, piiludes samal ajal üle prillide televiisorist tulevaid saateid. Petu vaatas isegi iluuisutamisvõitlusi koos memmega, aga memm läks varakult magama ja Petul hakkas igav. Ta hiilis vargsi taadi tuppa ja sättis ennast kiiktooli istuma. Taadil oli küll telekat vaadates juba üks silm kinni vajunud, aga Petu tulekut ta kuulis.

  „Tule, tule tütreke! Mul oligi juba igav ja uni tikkus silmi. Aga ole hea laps ja pane telekas kinni, kui ma juhtun enne magama jääma.“ palus taat, tuli voodist välja ja näitas millisest nupust telekas suletakse. Tütreke? Mõtiskles Petu, aga ei julgenud midagi ütelda. Talle tundus naljakas, et taat teda tütrekeseks kutsub, kuid samas oli õnnelik, sest arvas,et vähemalt taat usub, et Petu on juba suur tüdruk. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks mugava kiiktoolis, memme kootud sooja lapiteki all telekat piiluda ja samal ajal vaikselt kiikuda. Nii vaatasid nad taadiga kahekesi kirjanik Anton Hansen Tammsaare viimase romaani järgi vändatud filmi „Põrgupõhja uus vanapagan,“ millest sai Petu lemmikfilm. Jah, talle ei meeldinud lastesaated, pigem vaatas ta meelsasti taadi seltsis Eesti mängufilme või lausa dokumentaalfilme. Need tundusid kordi huvitavad. Pealegi oli taadil alati oma elust mõni seik juurde rääkida. Kuigi taat armastas pikalt pajatada kuidas ta isa ja vanaisa talle kunagi puidust autosid nikerdasid, läks seda filmi vaadates jutt surma peale.

  Petu lihtsalt küsis taadi käest miks inimesed surevad.Tüdruk oli hämmingus, sest film tekitas talle tunde nagu inimesed sünniks siia ilma selleks, et surra. Igal vana-aasta õhtul, nääride ajal, kui kell lõi südaöötundi, soovis Petu aastaid ühte ja sama soovi- et ei tuleks sõda! Sest ta ei suutnud kuidagi mõista olukorda, et kui tuleb sõda siis hävineb kõik. Ta ei suutnud aru saada, et maailmast ei jää mitte midagi järgi, isegi ära põlenud asjade tuhka mitte. Sellele mõtlemine ajas alati tüdruku segadusse ja siis läks ta oma Vana Kaske kallistama, salaja, et õed ja vennad teada ei saaks ja norima ei hakkaks. Petu sai alati Vanalt Kaselt energiat, julgust ja talle tundus, nagu oleks Vana Kask talle kas vanaema, vanavanema või teise ema eest. Sellise ema eest, kes kunagi ei tõrele, sellise vanaema eest, kes kunagi varakult ei sure ja sellise vanavanema eest kes elab igavesti. Ta jutustas sellest ka taadile. Taat hakkas vestlema:

  „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulle alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“ tegi taat Petule pai, kui nägi, et tüdruk on magusalt tugitoolis und nägemas.

24. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma