PETU LÄHEB KOOLI 20. PEATÜKK

 20.PEATÜKK

  „Petukene, sa oled väga tubli tüdruk! Panid kenasti teleka kinni, aga meil on komme televiisorile lina peale panna, kui seda enam ei vaata. Kõik elektroonilised aparaadid kiirgavad või lihtsamalt üteldes eritavat halba kiirgust, kuid lina kaitseb meid selle kiirguse eest. Kui mina väike olin, harjusin nii toidulauda kui kodumasinaid kinni katma, kui majast lahkusin. Meie peres oli kombeks kõikidele mööbliesemetele linad peale tõmmata, kui juhtusime kasvõi mõneks päevaks kodust lahkuma. Esiteks kaitseb see esemeid ka tolmu eest. Tolm sööbib ja hävitab pikapeale asju ja esemeid. Ma armastan oma lapsepõlvetraditsiooni järgida. Aga sa oled ikka nii tubli, kuid võid alati üle küsida, kui ma ennast sulle natuke keeruliselt selgeks püüan teha.“ kallistas taat Petut hommikusöögi lauas.

  Petule tundus see kõik nii põnev ja iga taadi õpetus leidis koha tema südames. Sellel hetkel mõistis ka tüdruk seda miks ema nende kallal tõreleb kui vaip või voodikate sassis on. Voodikate kaitseb samamoodi voodit, aga vaibad hoiavad põranda soojema. Nii oli ema rääkinud. Ja nii ka on. Petu mäletab kuidas ta jahedal ööl unesegasena paljajalu mööda kivirada kuivkäimlasse läks. Siis taipas ta, et vaid kuum ei põleta, külm kivi tekitab sama efekti, sest see samuti põletab tallaalust. See põletus oli lausa selline, et Petu ei saanud und. Ta tõmbas küll jalad teki alla sooja, kuid need surisesid tükk aega tagant järgi. Ja Petul pidid magades kindlasti jalad teki alt väljas olema, sest tema arvates on jalad nagu eraldi isiksused, peavad saama oma tahtmise. Varbaid liigutades ta lõpuks ikka uinus.

  Salme-memme ja taadi hoovis asus ka vana aidahoone, selline musta värvi ja hästi kõrge maakivist vundamendiga. Vundamendi äärel oli kitsuke lauaosa, mööda mida Petu armastas ronida. Esiteks oli niiviisi põnev õppida tasakaalu paremini hoidma, sest koolis oli seda eriti vaja, kehalise kasvatuse tunnis. Seal nad pidid hinde peale mööda palki ronima. Kuna sellel ajal olid kehalise tunni jalatsiteks sileda tallaga tennised, oli tükk tegemist palgil püsida, eriti veel siis, kui hommikul oli kaste maas. Õpetaja Ülar hoiatas küll neil hommikutel lapsi, aga Petule ei jõudnud kohale miks kaste maha visatakse. Nende peres küll toitu ei raisatud. Kui söök valmis sai, jagus seda nii täpselt kõikide pereliimete tarvis ja kui juhtuski üle jääma, söödi see kas järgmise söögikorra ajal ära või anti loomadele. Tüdruk ei suutnud uskuda, et on olemas inimesi kes tulevad ja viskavad varahommikul kastme lihtsalt staadionile. Talle tundus, et inimesed on kurjad ja tahavad lastele halba, sest kastmesele maale astudes võib libastuda ja haiget saada.

Ema oli küll korduvalt rääkinud, et hommikuti on kaste maas, kuid ka siis oli juba Petu mures, arvates, et keegi võõras on nende hoovi kastet toonud ja laiali visanud. Kuid ta ei pidanud vajalikuks ema käest küsida ka, et miks nii tehakse, sest neil olid koduloomad ja Petu pigem rõõmustas, et koduloomad söövad selle kastme ära. Seda kinnitas ka asjaolu, et ema oli loomad mõne hetke eest laudast õue lasknud ja varsti peale seda mainis ta, et päike juba särab ja kaste on maast läinud. Aga, et kooli staadionile...Uhh!

  Aidahoone äärel oli põnev turnida küll, kuid kukkuda oli valus. Nii kukkus Petu sealt põlved katki ja lausa korduvalt. Aga see ei takistanud teda uuesti sinna ronimast. Ühel korral jäi ta dressipükste pidi naela otsa rippuma, kuni maha potsatas ja suure kolmnurkse augu dressipükte tagumikule tõmbas. Salme-memm oli kohe abivalmis seda kinni nõeluma. Ta oli üldse ülihea memm, mitte kunagi ei tõrelenud lastega. Ka siis mitte, kui selleks põhjust oli. Iga asja kohta jagus tal ainult kiitvaid sõnu ja Petu tundis tema seltsis ülitugevat vanaema-lapselapse armastust ning see lisas iga hetkega temasse headust juurde. Salme-memm ja taat armastasid Petut nagu oma lihast lapselast, tingimusteta.

  Kui ema pidevalt Petut hoiatas, et ta ei läheks üksinda hulkuma siis just taat oli see kes tüdrukule oma tõukekelguga sõita lubas, ta lubas ka kaugemale minna, kuni Via Balticani välja, kuid mitte edasi. Tollel ajal seda suurt maanteed alles ehitati ja see jäi taadi maja lähistele. Petu kimas tõukekelguga ka mööda jäisied põlde, sest maanteel oli ohtlikum, jäine tee äär kippus kraavi poole meelitama.

  Tegelikult armastas ka ema lapsi väga, aga inimesed väljendavad oma armastust erinevalt. Ema on ju tavaliselt ikka see, kes kõige rohkem laste pärst südant valutab ja laste eest vastutab. See, et ta nendega noomib, tuleb pigem armastusest ja hoolimisest. Ja see, et ema lastega range oli, on ka õige, nii kasvavad lastest palju vastutustundlikumad ja õiglasemad inimesed. Nad õpivad juba varakult hea ja kurja piire kompama ning viisakusreeglid selgeks ja mitte keegi ei saa vaielda, et neid elus vaja ei läheks.

Tollel hommikul, kui Petu, ema ja väikevend koju ennast sättima hakkasid, jõudis ka Salme-memm haiglast koju. Salme ja taat kinkisid Petule Eesti rahvariietes poissnuku ja tüdruknuku. Petu ei suutnud oma emotsiooni varjata. Kuigi pisarad voolasid mööda ta põski alla, oli ta maailma õnnelikum tüdruk, maailma õnnelikum laps selles suures maailmas!  

27. jaanur 2017.a.

Vana-Rääma