Oehh, ei teagi kuidas blogimisega alustada, sest see "oehh" efekt on alles nii värske!
Jah, ma just lõpetasin Heli Künnapase "Tähtajaline elu" 2. osa (raamatu) lugemise ja ausalt üteldes olen oma mõtetega alles Ameerikas. Ja mitte ainult mõtetega, olen üleni Ameerikas. Päriselt!
Ma ei saa veel uhkusega ütelda, et tänaseks olen kõik Heli Künnapase raamatud läbi lugenud, sest kevadel jäi mu üks ta romaanidest "Ütlemata sõnad" pooleli. Ei, ei, asi polnud kohe kindlasti selles, et raamat igav oleks olnud. Vastupidi! Asi oli pigem minus endas, kuna mul tekkis miskine keskendumishäire. Ausalt üteldes polnud minuga midagi sellist varem juhtunud. Aga ilmselt igasugused pinged ja poolikud projektid viirutasid mu lugemisele suure punkti. Ja siis juhtuski see, et suutsin eelmisel aastal vaid 16 raamatut läbi lugeda.
Teisalt võis ka olla põhjuseks see, et olin ise pidevalt kirjutamislainel, novellid, romaanid, luuletused, artiklid jmm...Ei jagunud aegagi lugemiseks. Kuigi 2016. aastal ilmus minu sulest vaid üks raamat ja see ilmus ka alles aasta lõpus, luban, et sellel aastal ilmub vähemalt 4. Või mine tea, äkki rohkem. Aga see selleks. Asun nüüd asja kallale.
Kätt südamele pannes võin ütelda, et Heli Künnapas on üks mu lemmikkirjanikke Eestis, just naiskirjanike hulgas. Ma ei häbene seda välja ütelda, kuid ei taha ka selle postitusega kedagi solvata. Ja teine kelle romaanid tahavad hinge sest rebida on kohe kindlasti Lea Jaanimaa. Ei, ma ei aseta teda teisele kohale, lihtsalt nii on, et mõlemad oskavad mind oma teostega nii naerma kui nutma panna. Kui inimese emotsioonid lähevad lugedes lakke, siis järelikult on raamatul hing sees, või on lugejal hing sees? Või? Vaat, just see või?
Kui tihti leidsin ma ennast "Tähtajalist elu" lugedest olukordades, kui autor Heli Künnapas esitab endale (või siis lugejalile?) selle sama "või?" küsimuse. Ta oskab seda teha väga huvitavalt ja huvitavas (kon)tekstis, pannes sellega lugejat õhku ahmima.( või siis mitte?) Mõnes mõttes võiks seda "või siis mitte?" teemat tõlgendada pessimismiks, ehk siis lugejal võib jääda mulje, et autor on pessimistlik, kahtleb oma sõnades ja tegudes liiga palju? kuid nii see ei ole. Kaugeltki mitte! Pigem vastupidi. Mul on au tunda Helit juba aastaid ja võin julgelt väita, et ta on väga optimistlik ja aus inimene, õigane ja tark naine, armastusväärne ema oma neljale lapsele ja abikaasale. Ma lihtsalt olen nii õnnelik, et meie teed on meid kokku viinud. Olen südamest õnnelik, sest see raamat on lihtsalt lagi! "Tähtajaline elu" 2. osa on mu lemmikraamat! Lugege ise, ma ei reeda! Minge ja ostke, ka otse autori käest on seda võimalik tellida.
Aitäh, et sa olemas oled, kallis Heli!
Heli Künnapasega kontakti saate SIIT.
Ja ka Facebooki kaudu SIIT.
7. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Raamatupoest:
RAAMAT
TÄHTAJALINE ELU 2.OSA
"Aastaks kogu oma elu ümbervahetamine on ... vahetus! See on kogu elustiili vahetumine – riigi, keele, sõprade, vanemate, kodu ... kõige!Vahetusaasta ei ole aasta su elus. See on elu ühe aasta jooksul.See on kindlasti parim aasta su elus. Ja samal ajal kõige hullem su elus. See on kõik, mida sa sellest ootasid. Samal ajal pole see mitte midagi sellist, mida sa ootasid."
Kahekümneaastane Rebecca otsustas õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu veeta aasta Ameerikas lapsehoidjana. See on tema seikluste teine osa, mille tegevus toimub Chicago lähedal asuvas väikelinnas.
Heli Künnapas (1982) on varem avaldanud kuus raamatut. Nende seas menukad noorsooromaanid "Ütlemata sõnad" (2016) ja "Lõpupidu"(2011).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar