PETU ja MAYA esitlus Pärnus, kohvikus Piano

   Täna esitlesime koos kirjanik ja lastekirjanik Lea Jaanimaaga oma lasteraamatudebüüte. Lea esitles raamatut "MAYA" ja mina raamatut "PETU."

  Esitlus kulges väga kenasti. Kohvikus oli rahvast päris palju. Hea ajakirjanik Urmas Saard, kelle artiklid ja pildid on alati elusad ja ühed minu lemmikud, oli ka kohal ning millalgi jagan teiega tema emotsiooni kirjas ja pildis. Aitäh hea Urmas, et tulla said!

  Mina tahaks ennast kuidgi eriliselt väljendada, aga sõnades seda teha ei saa. Ma usun, et see ei ole mitte igapäevane asi, kui su kunagine õpetaja tuleb su raamatuesitlusele ja ka tema emotsioon on laes ning esitab sulle umbes sellise küsimuse "kas sa Margit ise ka tead, kui hea raamatu kirjutamisega sa hakkama saanud oled?" Selline asi juhtus täna minuga....olen sõnatu. Õpetaja Antonina Lepp sõitis kohale Häädemeeste vallast, Ikla külast, kus ta elas ka siis, kui mina Metsapoole 8-kl Koolis, 1. klassis õppisin. Antonina ehk Niina ütles, et ta läks ka nii raamatu sisse, tundis, et just tema on see PETU ning tema jaoks oli tunne nagu oleks ta selle raamatu ise kirjutanud. Seda kõike oli lihtsalt nii võrratult ilus kuulda, et rõõmupisar kippus silma tulema. Aitäh, aitäh, kallis Niina! Nüüd on mul ka su telefoninumber olemas ja saame suhelda. Niina tõi mulle potialpikanni ja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. Oehh, kannan tibutagi ja tänan! Aga enne täidan ühe lubaduse. Suhtlemiseni!

  Sellega veel kõik ei lõppenud. Kuna mu raamat on kirjutatud Penu külas elamisest, siis täna tuli esitlusele ka üks Salme, kes on ka Penu külas sündinud ja kasvanud. Ma ju räägin, et üliarmas õhtu oli. Urmas jäädvustas meid kõiki ka piltidele.

  Meid küsitles Sven Kivisildnik ehk kirjarahvale lihtsalt (:)kivisildnik. Kõik sujus kenasti. Usun, et rahvas jäi ka väga rahule. Raamatute esitluse ajal jooksid dataprojektoril ka meie raamatute illustratsioonid ja külalistele pakkusime kohvi, teed, kommi ja küpsist.

  Aitäh, kallis Lea, et sellise ettepaneku tegid! Sinuga läheks luurele iga ilmaga! Kohtumiseni juba 11. veebruaril kell 17.00 kohvikus Versus!

  Lea Jaanimaa jättis mõned raamatud ka minu kätte, kirjutas autogrammi ka sisse. Kui teil on soov see endale soetada siis andke teada.

see hetk kui kunagine õpetaja usaldab su kätte oma pooliku käsikirja, et sa vaataks selle üle ja annaks nõu, et kas....uskuge, see oli üliarmas hetk.

MAYA Lealt

alpikann Antoninalt ja kobarnelk Kaidilt

 Imeline päev on õhtus, aga emotsioonid laes.
Suured tänud!

Lea Jaanimaa, (:)kivisildnik ja mina. foto: Urmas Saard

PETU ja MAYA. foto: Urmas Saard

rahvas. foto: Urmas Saard

esitlen PETUt. foto: Urmas Saard

vestlus peale esinemist. foto: Urmas Saard

kirjutan pühendusi . foto: Urmas Saard

koos lapsepõlvemaa elaniku Salmega ja õpetaja Antoninaga

koos õpetaja Antoninaga. foto: Urmas Saard

moderaator (:)kivisildnik ja kirjanik Lea Jaanimaa

Rohkem pilte näete SIIT.

Kopeerin siia ka Urmas Saardi artikli KÜLAUUDITEST:

Maya ja Petu kutsusid endast kirjutatud lugusid lugema

Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.

Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard

Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.

Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade

Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“

(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.

(:)kivisildniku küsimusele, kuidas ta üldse jõudis lastekirjanduse juurde, vastas Jaanimaa, et tegelikult jõudis ta lastekirjanduse juurde pärast pika teekonna läbimist. „Hakkasin „Mayat“ kirjutama kolm aastat tagasi. Mulle ei valmista mitte mingisugust vaeva olla noor poiss, tüdruk, vanamutt, mida iganes, ärimees, pätt. Aga, kuidas olla koer? Seda ma ei osanud. Kuna ma seda koera hästi tunnen ja armastan, siis tahtsin jätta meie pere koerast lastele jälje maha. Ja ühel hetkel suutsingi ma olla see koer, et luua raamatu selliselt, nagu kirjutajaks olnuks sama koer.“

(:)kivisildnik: „Ise ei ole ma julgenud kunagi lasteraamatuid kirjutada. Kui ma olin niiöelda suur laps ja palju raamatuid lugesin, siis ma lasteraamatuid peaaegu ei sallinudki. Tundus, nagu oleksid lasteraamatud kuidagi väga rumalalt kirjutatud. Kuidas on sinu suhe lastekirjandusega?“

Jaanimaa: „Mina olen pedagoogi tütar ja pidanud lugema alguses Tähekest, seejärel lasteraamatuid. Kui on ilusad pildid sees, siis võib neid kindlasti lugeda.“

(:)kivisildnik: „Värviliste piltidega raamatu tegemine on üüratult suur ja kulukas ettevõtmine. Räägi, kuidas see sul on õnnestunud?“

On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus

Jaanimaa: „Ei räägi (heatuju tekitav naer saalist). Ma tegin selle raamatu sellepärast, et tahtsin. Mõtlesin kõik otsast lõpuni ise välja. Tahtsin, et kaaned oleksid läikivad, mis võimaldavad šokolaadi plekke lapiga maha pesta. Tahtsin, et lehed oleksid paksud. Raamatus on ka üks tark luuletus. On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus.“

(:)kivisildnik: „Väga armas! Mis moodi sa kirjutad?“

Jaanimaa: „Kui kunagi on kirjanikud öelnud vestlustes, et raamat kirjutas ennast ise, siis mina vaidlesin vastu, et midagi ei kirjuta ta ise. Aga nüüd ma võtan sõnad tagasi ja ütlen, jah, ühel hetkel hakkas raamat ise kirjutama.“

Jaanimaa rääkis, et kunagi tahab ta kirjutada ka raamatu tosina lapsega perest.

„Petu“ on autori üheksas raamat

“Maya” ja “Petu”. Foto: Urmas Saard

Enne lasteraamatu trükki jõudmist on Peterson avaldanud viis luulekogumikku, kaks romaani ja novellikogu. Seda kõike viie aasta jooksul. „Petu“ raamatusse joonistas pildid Pärnumaal Koongas võrsunud, kuid nüüd Lapimaale asunud Signe Lauk, keda mõistetaval põhjusel raamatu esitlusel ei kohatud. Aga Peterson oli üllatusest ja õnnest elevil nagu väike tütarlaps ajast, kui ta istus Metsapoole omaaegse 8-kl kooli esimese klassi koolipingil. 1978. aastal oli Antonina Lepp Metsapoole koolis tema õpetaja. „Antonina on ääretult armas inimene, me polnud kohtunud üle 30 aasta ja tundsime teineteist ära paari aasta eest Metsapoole koolis, kui käisin seal raamatuid esitlemas,“ rääkis Peterson, kelle põsed õhetasid. Nüüd oli õpetaja tulnud taas oma ammuse õpilase raamatu esitlusele, kaasas potialpikann. Tänavu kaheksakümneseks saav õpetaja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. „Ta ütles küll, et võib tema nimeks Niina panna, aag’ ma usun, et kodanikunimi on kenam,“ arvas Peterson ja lisas juurde, et õppis Antonina tütre Tiina Lepaga ühes klassis.

„Ja see teine memm on Salme, kes on ka Penu külas elanud, külas kus möödus mu lapsepõlv ja mille ainetel ma „Petu“ kirjutasingi,“ rääkis mälestuste lummusesse aheldunud Peterson. Penu küla asub Pärnumaal Liivilahe ääres, mitte kaugel Läti piirist, Häädemeeste vallas. Kogu raamatu sündmustik toimubki selle väikese külakeses piires, kirjutatuna valdavalt raamatu autori enda lapsepõlve ainetel. Ka Petersonil võttis raamatu valmimine aega kolm aastat. „Kui (:)kivisildnik on öelnud, et luuletused valmivad raskemini kui romaani kirjutamine, siis mina olen kogenud, et lasteraamatu kirjutamine on veelgi raskem,“ tunnistas lõpuks raske tööga ühele poole saanud Peterson. „Raamat on tõsieluline ja kirjutatud minu elust maha.“

On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus

(:)kivisildnik peab peategelast väga eriliseks. „Kohe päris alguses on üks episood, kus tüdrukut kirjeldatakse umbes niimoodi, et Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane. Seal on palju nägematuid ja kuulmatuid asju, mida tavapärases lasteraamatus ei leidu. Räägi, miks sa tegid teistmoodi lasteraamatu?“

Peterson: „Raamat kõneleb laste elust seitsmekümnendate aastate maal. Ise kasvasin seitsmelapselises peres noorema õena. Iga minu uus raamat on järg eelmisele. Ka sellele lasteraamatule on tulemas järg, mis jutustab Petu kooli minekust.“

„Jah, olen liigutatud hingepõhjani. Minu õpetaja tuli kaugest Ikla külast Pärnusse. Kinkis mulle enda kirjutatud teksti palvega sellele pilk peale visata. Vahva! Ka tema kirjutab.“ Näis, et Petersoni emotsioonid ei laskugi enam pilve servast madalamale. Eks selleks oli põhjustki, sest Antonina küsis: „Kas tead ka ise, kui hea raamatu oled kirjutanud“

(:)kivisildnik võrdles kahte esitletud raamatut. „Meil on siin kaks täiesti erinevat lähenemist lastekirjandusele. Üks on väga leebe, vaikne, nagu aeglase käiguga raamat. Teine lühikese tekstiga, intensiivne ja ägedam, kummaliselt erilise tegelasega.“

Külauudiseid saate lugeda SIIT.

ja täna (14. 01.2017) lasteraamatute müügiedetabeli 82. ja 83. kohal käsikäes. lasteraamatuid müügis 3028

12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma