PETU LÄHEB KOOLI 7. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  7.PEATÜKK

  Petu jäi aastase väikevennaga kahekesi koju. Kui väikevend Madis nutma hakkas, tundis Petu, et tema ei tohi nutta. Tema on ju suur õde ja ta oli ennegi aru saanud, et kui tema pisaraid valas, hakkas ka Madis kohe nutma. Petul ununesid mured ja ta tõttas väikevenna juurde. Juba tundiski ta ennast õnnelikult, sest nii kui ta venna õpasse võttis, hakkas vend kohe hoopis naerma. Vennal oli alati komme õel juustest haarata, kuid isegi see ei teinud haiget. Madist ajasid naerma õe grimassid, mis just juustest sikutades esile tulid. Nii võis ta lausa südamest naerda, ka selle korral. Kuid siis tundis Petu midagi sooja. Suure naeru tagajärjel pissis Madis püksi ja kogu Petu koolivorm sai pissiseks, kaasa arvatud Marianni pidulik pluus. „Tühja sellest, peaasi, et Madis ei nutaks!“ mõtles tüdruk. Petu asetas venna kušetile ja hakkas ta marlimähkmeid vahetama. Küll oli raske seda teha. Esiteks haaras vennake nüüd juba suurema peotäie õe juukseid pihku, ise rõõmsalt korrates „atäh, atähh!“

  Petul oli tükk tegemist, et juuksed kätte saada ja tegelikult oli tal valus ka. Kui tal lõppeks õnnestus oma juuksed venna pihust valla päästa, pistis vend täiest kõrist röökima ning kakas ennast täis. Kogu kušett sai kakat täis. Esimest korda elus oli Petu sunnitud venna kakaseid mähkmeid vahetama, kuna noorema õena tal seda kohustust kunagi ei olnud. Aga Madis hakkas põiklema, vehkis jalgadega ja tahtis plehku panna. Petul oli nutu maik suus, kuid ta hoidis ennast tagasi. Tubademajas vett ei olnud ja vaja oleks olnud kas kaevu juurde minna või köögimajast soojemat vett tooma, aga Petul ei olnud selleks võimalustki. Ta võttis ema toast kapist suure ja puhta voodilina, valas Madise pudelist teed sinna peale ja üritas venna ja voodi kakast puhtaks saada enne, kui ema koju tagasi jõuab. Petu ei tahtnud, et ema uuesti pahaseks saab. Ta oli niigi juba paar päeva emale peavalu valmistanud. Ja pealegi oli Petu, et ema läkski kooli helistama. Tüdruk kartis, et peab poolest päevast pissiste riietega kooli minema. Kui ta oli viimaks voodi, venna ja enda käed kakast puhtaks saanud, hakkas väikevend karjuma „uu-a, uu-aa“, kuid teed enam tema joogipudelis ei olnud. Petu sattus paanikasse, kuid leidis piimapudeli, aga kahjuks oli piim selles tilgastuma läinud ja Madis saatis selle vastu välisust. Pudel lendas kildudeks ja samal ajal astus tuppa ema.

  „Petu, ole hea laps ja mine too köögimajast teed. Näe, võta see pudel ka kaasa.“ oli ema ühtäkki väga rahulik ja mõistev.

  "Jah. Kohe.“läks Petu otsemaid ema käsku täitma. Tegelikult kartis ta köögimajast tagasi tulla, sest ema ju veel ei teadnud, et tüdruku kooliriided pissised on. Petu ei teadnud ka kus ema käis ja mis nüüd saama hakkab. Ta lonkis vaikselt köögimajja, valas teekannust leige tee pudelisse ja suundus välikäimlasse. Ilmselt hirm oli see mis lõi tüdruku kõhu lahti ning ta oli sunnitud sinna kauemaks jääma ning see meeldis Petule endale väga. See oli nagu pääsetee, nagu vabanemine kohustusest. Tüdruk tundis ennast külmas kuivkäimlas eriti hästi, kuigi oli mingist raamatust lugenud, et palja pepuga külma käes olla ei tohi, võib põiepõletiku saada. Samas käis ta ju koolis seelikus ja sukkpükstes ning tihtilugu pikka maad bussilt tulles külmetasid Petu jalasääred lausa nii, et ta ei tundnud neid ning hiljem toasoojas hakkasid need surisema ja valutama. Juba hakkaski külm või oli selle taga hirm pöiepõletikku jääda. Tüdruk astus käimla uksest välja samal hetkel, kui ema köögimajast.

  „Ole hea ja võta teepudel. Ma lähen käin ka kemmergus ära“ ulatas rahumeelne ema tütrele pudeli. Kui Petu tubademaja ukse avas, nägi ta voodis magavat venda. Ta asetas teepudeli vaikselt lauale ja otsustas hakata riideid vahetama, kui uksest sisse astus ema.

  „Las need riided olla praegu. Või tegelikult vaheta need ära jah, pane koduriided selga. Hakkan täna pesu pesema.“ oli ema endiselt väga rahulik. Siis rahunes ka Petu. Ta pani vanad dressipüksid jalga, villase kampsuni selga ja otsustas köögimajja minna, kui ema teda peatas.

  „Oota, tuleta meelde mis päeval ma pidin Häädemeestele pabereid korda ajama minema?“ oli ema endiselt sõltuv Petu fenómenaalsest mälust.

  „Homme, ema, homme!“ vastas tüdruk. Ema läks magamistuppa ja otsis ridikülist mingi paberijupi ning veendus Petu õiguses.

  „Vaata, kui hea, et sa kodus oled! Muidu mul olekski jäänud nii tähtis asi ajamata!“ rõõmustas ema, viipas tütrele käega ja nad läksid koos köögimajja. Ema oli nagu ümber pööratud. Kuid köögimajas rääkis ta Petule miks ta kuri oli, ta kartis, et Petu ei taha koolis käia, et ka Petust võib saada popitaja.

7.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma